Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-12-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 1996. a. kohtuotsus M. J.-i hagis Tatjana K. ja Tamara K. vastu eluruumi üürilepingu lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks — RT III, 1996, 14, 202

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. aprillil 1996. a. 3-2-3-12-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Valga Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat A. Kulli osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 1. aprillil 1996. a. Valga Linnavalitsuse kohtuvigade parandamise avalduse alusel Valga Maakohtu 25. oktoobri 1995. a. otsuse M. J.-i hagis Tatjana K. ja Tamara K. vastu eluruumi üürilepingu lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Valga Linnavalitsuse 21. septembri 1993. a. määrusega nr. 285 tagastati M. J.-ile elamu Valgas Võru tn. 17. 1. novembril 1993. a. sõlmis M. J. Tatjana K.-ga tähtajalise üürilepingu üheks aastaks korteri Võru 17—1 kasutamiseks, mille kohaselt lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud üürnikul on lepingu tähtaja möödumisel eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks, välja arvatud juhtudel, kui üürnik jättis korduvalt täitmata oma lepingujärgsed kohustused või rikkus lepingutingimusi või kui üüritud eluruum on elamiseks vajalik omanikule või tema perekonnaliikmetele. 9. novembril 1994. a. esitatud hagis palus M. J. kostjad korterist välja tõsta ES § 33 alusel ilma teist eluruumi vastu andmata, kuna lepingutähtaeg on lõppenud. Kostjad on kaotanud eesõiguse uue lepingu sõlmimiseks, sest nad ei ole korralikult täitnud lepingujärgseid kohustusi ja hagejal on endal korterit vaja. Valga Maakohtu 31. oktoobri 1995. a. otsusega hagi rahuldati. Kohus otsustas üürilepingu lõpetada seoses tähtaja möödumisega ja kostjad koos nendega elavate isikutega korterist välja tõsta. Ühtlasi kohustati Valga Linnavalitsust kostjatele vastu andma elamispind, mis vastaks ES § 56 nõuetele. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud kostjate poolt üürilepingu tingimuste rikkumine. Küll aga tuleb hagi rahuldada ES § 33 lg. 1 p. 2 alusel, kuna eluruum on elamiseks vajalik hagejale endale. Eluruumist väljatõstmisel lasub kohalikul omavalitsusel kohustus eluruumi vastuandmiseks. 2. jaanuaril 1996. a. esitas Valga Linnavalitsus kohtuvea parandamise avalduse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, sest kohus rikkus protsessi­õigusnormi, jättes protsessi kaasamata linnavalitsuse, kuid kohustas linnavalitsust kostjatele korteri andma. Kohus rikkus protsessiõigusnormi ka sellega, kui pidas ilma ühelegi tõendile toetumata vaidlusalust eluruumi vajalikuks hagejale. T. K. kirjutas 1-aastasele üürilepingule alla pettuse mõjul, sest seadus seob tagastatud majade üürilepingud 3-aastase tähtajaga. Pealegi pole hagejale korterit elamiseks vaja. Vaidlusaluse elamu kahest korterist on üürnikud juba välja tõstetud. 1993. a. eraldati hagejale korter Valgas Allika 2—4, tema ainsaks perekonnaliik­meks on poeg. Peale selle ostis hageja 3-toalise korteri Valgas Tähe 16A—61. Seega on hagejal elamispinna vajadus igati rahuldatud. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnormi. Vastuses kaebusele leidis M. J., et kohtuotsus on õige. Korter on omanikule vajalik ja pole öeldud, millega peaks seda vajadust tõendama. Pealegi on majal kaks omanikku ja kummalgi on korterit vaja. Üürilepingule alla kirjutades oli kostjal piisavalt mõtlemisaega ja pettusega pole tegemist. Hageja vahetas Allika 2—4 korteri 3-toalise korteri vastu Tähe 16A—61, mille erastas. Hageja ei ole kedagi varem korterist välja tõstnud. Kolleegiumi istungil palus Valga Linnavalitsuse esindaja maakohtu otsuse tühistada. Valga Linnavalitsusele ei saa kohtuotsusega panna kohustust kostjatele eluruumi vastuandmiseks nende väljatõstmise korral hagejale kuulu­vast majast. Kui aga maakohus leidis, et seadusest tulenevalt tekib linna­valitsusel kohustus anda hagejale korter, siis tulnuks linnavalitsus protsessi kaasata, et viimane saanuks oma vastuväiteid ja tõendeid esitada. Kolleegium leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu. ES § 33 lg. 2 kohaselt, kui kohus teeb otsuse uue üürilepingu sõlmimisest keeldumise kohta põhjusel, et eluruum on elamiseks vajalik üürile andjale endale või tema perekonnaliikmetele (ES § 33 lg. 1 p. 2), siis kuuluvad üürnik ja temaga koos elavad isikud väljatõstmisele teist eluruumi vastu andmata. Sellel alusel väljatõstmise korral lasub kohalikul omavalitsusel kohustus ES §-le 56 vastava eluruumi vastuandmiseks juhul, kui eluruum, millest välja tõsteti, oli riiklikus või munitsipaalomandis. Kui kohalikul omavalitsusel puuduvad võimalused eluruumi vastuandmiseks, on tal õigus taotleda riigilt vahendeid vastavate eluruumide väljaehitamiseks. Kolleegium leidis, et kohalikule omavalitsusele kohustuse panemine teise eluruumi vastuandmiseks on tulevikuline ja deklaratiivne. ES § 33 lg. 2 ei sea väljatõstmise otsustamist sõltuvusse sellest, kas kohalikul omavalitsusel on kohe vastu anda teine eluruum või mitte. Kohustus anda üürnikule ja temaga koos elavatele isikutele vastu teine eluruum on pandud kohalikule omavalitsusele seadusega. TsKS § 70 lg. 6 kohaselt on pooltel õigus nõuda kohtuotsuse sundtäitmist. Maakohus eksis, kui pani linnavalitsusele kohustuse kostjatele korteri vastuand­miseks. Selline otsus ei ole täidetav sunniga, mis on ette nähtud kohtuotsuse täitmiseks. Seega ES §-s 33 lg. 2 sätestatud kohustuse kordamine kohtuotsuse resolutsioonis on väär. TsKS § 76 kohaselt võib kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet vaidlus­eseme suhtes, astuda asjasse hageja või kostja poolel kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus, kui selles asjas kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Teda võidakse kaasata osa võtma ka poolte taotlusel või kohtu algatusel. Kuna ES § 33 lg. 1 p. 2 ja 3 alusel eluruumist väljatõstmisel lasub linnavalitsusel seadusjärgne kohustus anda kostjatele vastu eluruum, siis neil alustel väljatõstmise asjades tuleb kolmanda isikuna kostja poolel kaasata kohalik omavalitsus. Kohus rikkus TsKS § 318 lg. 1 p. 3 sätteid jättes Valga Linnavalitsuse kolmanda isikuna asjasse kaasamata, kuid otsustades tema õiguste ja kohustuste üle. Protsessiosalisena olnuks linnavalitsusel võimalus esitada hagile vastuväiteid ja neid tõendada. TsKS § 355 p. 2 kohaselt võib protsessiosaline taotleda jõustunud kohtu­otsuses kohtuvea parandamist, kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja ei kaasatud ja see rikkumine tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Valga Linnavalitsuse kohtuvea parandamise avaldus on põhjen­datud ja kuulub rahuldamisele. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 354 lg. 2 ja 357, kolleegium otsustas: Tühistada Valga Maakohtu 25. oktoobri 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse. Valga Linnavalitsuse kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK