Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-38-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 1996. a. kohtuotsus T. P. hagis R. E. vastu isaduse tuvastamiseks ja alimentide saamiseks — RT III, 1996, 14, 195

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. aprillil 1996. a. 3-2-1-38-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, T. P. esindaja vandeadvokaat S. Musta ja R. E. esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 1. aprillil 1996. a. R. E. esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse ja T. P. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1995. a. otsuse T. P. hagis R. E. vastu isaduse tuvastamiseks ja alimentide saamiseks. Hagejal, T. P.-l sündis 1. juulil 1983. a. poeg Raigo. T. P. esitas APK §-de 58 ja 83 lg. 1 alusel hagi R. E. vastu isaduse tuvastamiseks ja alimentide saamiseks, kuna kostja oli tunnistanud end lapse isaks, andnud lapsele ülalpidamist, hiljem aga loobunud abist lapse kasvatamisel. Seoses perekonna­seaduse kehtestamisega hageja muutis hagi kvalifikatsiooni ja palus hagi rahuldada PkS §-de 42 lg. 1 ja 2, 60, 61 alusel. Põlva Maakohtu 7. märtsi 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata, kuna tuvastamist pole leidnud asjaolud, mis võimaldavad kostjat pidada lapse isaks. Maakohtu otsuse kohaselt ei tõenda usaldusväärselt hageja nõuet ainuüksi hageja ja kostja ühine Moskvas käimine 1983. a. veebruaris, nende üksikud kohtumised Võru linnas, hageja Tartusse viimine ja hagejale heegelnõela üleandmine kostja poolt. Asjaolu, et kostja oli 1982. a. oktoobrikuu esimesel poolel Võru linnas, ei tõenda, et pooled olid 12. oktoobril 1982. a. intiimvahe­korras. Läbiviidud verede võrdleva analüüsi ekspertiisid ei välista kostja isadust lapse suhtes, kuid nendega pole ka tõendatud põlvnemine. Hageja taotlusel kohtusse kutsutud tunnistajate (S. A., K. V., I. I.) ütlused äratavad kahtlusi. Tekst magnetofonilindilt ja tunnistajate ütlused ei kinnita usaldusväärselt raha üleandmist hagejale ega kostja isaduse omaksvõttu. Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja 24. no­vembri 1995. a. otsusega tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tuvastas Raigo põlvnemise kostjast ja mõistis lapse ülalpidami­seks välja elatise. TsKS § 57 lg. 1 alusel mõistis ringkonnakohus vastustajalt välja kohtukulu esimese astme kohtule esitatud nimekirja alusel ja makstud riigilõivu apellatsioonkaebuselt apellandi kasuks. Apellatsioonikohtule apellant kohtu­kulude nimekirja ei esitanud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus asus ebaõigele seisukohale, et pole tõendamist leidnud asjaolud, mis võimaldavad R. E.-d Raigo isaks pidada. Otsusest nähtuvalt ei välista M. E. ja N. V. ütlused kostja viibimist 12. oktoobril 1982. a. Võru linnas. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja I. I. sõnu poolte nägemise kohta 12. oktoobril 1982. a. koos. Maakohus on seadnud kahtluse alla tunnistajate S. A., I. I. ja K. V. ütlused põhjusel, et nad mäletavad 10 aasta taguseid sündmusi kuupäevalise täpsusega. Lapsele materiaalse abi osutamine on tõendatud M. T., S. P., H. T. ja Ü. K. apellatsioonikohtus avaldatud ütlustega. Tunnistajate Ü. K., F. A., M. T. ja S. L.-i kohtuistungil avaldatud ütlustega on tõendatud poolte omavaheline suhtlemine enne rasestumist, raseduse ajal ja pärast lapse sündi. Hageja võimalik rasestumise periood oli 4. — 14. oktoober 1982. a., intiimsuhted poolte vahel olid oktoobrist 1982. a. Kohtumeditsiini ekspetiisi aktist, isaduse tuvastamise immunohemato­loogilise ekspetiisi aktist ja geneetilise ekspertiisi aktist nähtub, et kostja isadus lapse Raigo suhtes pole välistatud. Maakohus on õigesti leidnud, et magneto­fonilinte ei saa lugeda tõenditeks, kostja vastuväiteid nende autentsuse suhtes pole ümber lükatud. Kassaator T. P. palus kohtuotsuse muuta kohtukulude osas ning mõista R. E.-lt välja 4000 krooni ekspertiisitasu ekspertiisi kulude eest apellatsiooni­kohtus. Kassaatori R. E. esindaja taotles apellatsioonikohtu otsuse tühistamist protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebus oli esitatud tõendite hindamise peale. Apellant taotles uue kohtuotsuse tegemist, millega rahuldatakse tema hagi. Kaebuses ei märgitud, millised tõendid pidi kohus teisiti hindama ega taotletud tunnistajate vahetut ülekuulamist. Ringkonnakohus hindas ümber tunnistajate M. E., N. V., I. I., S. A., K. V., M. T., H. T., M. T., Ü. K. jt. ütlused, nimetatud tunnistajaid apellatsioonikohtu istungile välja kutsumata ning põhjust märkimata, miks neid tõendeid tuli teisiti hinnata, rikkudes sellega TsKS § 317 sätteid ja kahjustades teise poole huve. Hagi rahuldamisel on kohus põhjendamatult olulist tähelepanu omistanud geneetilise ekspertiisi tulemusele, kuigi Eestis ei ole geneetilise ekspertiisi tegemiseks kohast laboratooriumi. Kindlust ei ole laborite usaldusväärsuses, kuna puuduvad andmed nende taseme ja võimaluste kohta. Reguleerimata on ka ekspertiisi läbiviimise kord. Kohus ei võtnud ekspertidelt vannet (TsKS § 134). Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja T. P., et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Kehtiva õiguse üldisest põhimõttest lähtuvalt on otsuse tühistamine selle muutmise üks vorme, millega kohus ei ole rikkunud TsKS § 319 p. 2 põhimõtet. Kassaatori viide TsKS §-le 283 lg. 2 pole asjakohane, kuna kaebus oli esitatud tõendite hindamise peale. Eesti Vabariigis tehakse geneetilist ekspertiisi Tartu Ülikooli Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudis. Kaebusest ei nähtu, millele põhineb kassaatori veendumus, et eksperte ei vannutatud. Kolleegiumi istungil jäid T. P. ja tema esindaja ning R. E. esindaja oma kaebuse seisukohtade juurde ja T. P. esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. T. P. esitas apellatsioonkaebuse tõendite hindamise peale. Hagi rahulda­mata jätmisel tugines maakohus tunnistajate I. I., K. V. ja S. A. ütluste mitteusaldusväärsusele, tunnistajate M. T., Ü. K. ütluste ebatäpsusele ja tunnistjate F. A., S. L.-i, M. T. ütlustele, leides et usaldusväärselt pole tõendatud asjaolud, mis võimaldavad kostjat lapse isaks pidada. Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsus mõne tunnistaja ütlustel või eksperdi arvamusel põhineva asjaolu osas, siis vastavalt TsKS §-le 317 ei ole apellatsioonikohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta ilma neid tõendeid vahetult kontrollimata või põhjusi märkimata, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohtu istungil eespool nimetatud tunnistajaid üle ei kuulatud. Ringkonnakohus ei ole ka märkinud, mispärast tuli tunnistajate I. I., K. V., S. A., M. T., H. T. ütlusi teisiti hinnata, ja küllaldaselt põhjendanud, miks tunnistajate Ü. K., F. A., S. L.-i, M. T. ütlused on usaldus­väärsed. Asjakohane ei ole kassaatori R. E. esindaja väide, et Eestis puuduvad tingimused geneetilise ekspertiisi tegemiseks. TsKS § 129 lg. 1 kohaselt teevad ekspertiisi ekspertiisiasutuste eksperdid või teised kohtu määratud asjatundjad. Sellest tulenevalt oli ringkonnakohtul õigus määrata asjatundjad ekspertideks. Õige on aga kassaatori R. E. esindaja väide, et eksperte ringkonnakohtus TsKS § 134 kehtestatud korras ei vannutatud. TsKS §-st 134 lg. 1 ja 2 tulenevalt võib ekspert anda vande kas enne arvamuse koostamist või pärast seda, kuid ekspert saab seda teha ainult kohtus. Kui kohus jätab eksperdi vannutamata, ei ole tema arvamus TsKS §-s 87 lg. 2 nimetatud tõendiks — eksperdi arvamuseks, millele TsKS § 232 lg. 4 järgi kohtu järeldused võivad rajaneda. Kassaatori T. P. väide, et kohtukulude osalise väljamõistmisega kohaldas ringkonnakohus TsKS § 57 lg. 1 sätteid vääralt, ei ole õige. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tulenevalt TsKS § 57 lg. 1 mõistetakse kohtukulud välja enne asja läbivaatamise lõpetamist kohtule esitatud kohtukulude nimekirja alusel. Hageja apellatsioonikohtule geneetilise ekspertiisi tegemise eest tasutud 4000 krooni kohta kohtukulude nimekirja ei esitanud ega taotlenud ka selle kohtukulu kostjalt väljamõistmist. Asja uuel läbivaatamisel on hagejal õigus esitada kohtule kohtukulude nimekiri. Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. R. E. esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada R. E.-le 20. detsembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kaks­sada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK