Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-52-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. aprilli 1996. a. kohtuotsus A. K. hagis Riigi Politseiameti vastu auto ebaseadusliku äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks — RT III, 1996, 14, 194

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. aprillil 1996. a. 3-2-1-52-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, Riigi Politseiameti esindaja vandeadvokaat A. Aaviku osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. märtsil 1996. a. Riigi Politseiameti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 1995. a. otsuse A. K. hagis Riigi Politseiameti vastu auto ebaseadusliku äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et 10. mail 1993. a. registreeriti sõiduauto Honda Accord EX riikliku numbrimär­giga BBL-962 (väljalaskeaasta 1986) Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses A. K. nimele. Interpol Helsinki andmetel varastati auto 17. mail 1993. a. Soomest. 6. novembril 1993. a. võttis Eesti Keskkriminaalpolitsei auto A. K.-lt ära ja tagastas selle 8. aprillil 1994. a. Soome kindlustusfirmale Tapiola. Tallinna Halduskohtu 11. juuli 1994. a. otsusega tunnistati Keskkriminaalpolitsei inspektori tegevus auto äravõtmisel seadusevastaseks. Esitatud hagis palus A. K. Riigi Politseiametilt välja mõista TsK § 448 alusel auto ebaseadusliku äravõtmisega tekitatud kahju 50 800 krooni. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1995. a. otsusega hagi rahuldati. Apellatsioonikohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on auto ebaseaduslik äravõtmine A. K.-lt tuvastatud halduskohtu jõustunud otsusega. Omaniku kõrval võib ka valdaja AÕS §-de 40 lg. 2 ja 44 lg. 1 alusel nõuda valduse seadusvastase äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega on hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist olenemata kohtu seisukohast, et hageja ei ole auto omandamist antud asjas kohase tõendiga tõendanud. Kahju suuruse on linnakohus õigesti tuvastanud asja turuväärtuse alusel kahju tekitamise aja seisuga. Auto tehingujärgne soetamis­väärtus ei oma tähtsust, sest tegemist on lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Kahju tekitati mitte tehinguga, vaid seadusevastase käitumisega, mistõttu viitamine AÕS §-le 29 lg. 3 ei ole asjakohane. AÕS § 29 lg. 1 järgi hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lg. 2 järgi on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmed põhinevad turu-uuringutel ja kohus on õigesti võtnud aluseks nende andmed antud tüüpi ja vanuses sõiduauto väärtuse kohta kahju tekitamise aja seisuga. Viited segadusele soomekeelsete dokumentide tõlkega ja toimikus oleva võõrkeelse ostu-müügilepingu mittearvestamisele ei ole eeltoodud põhjendusi silmas pidades asjakohased. Kassatsioonkaebuses palus Riigi Politseiamet apellatsioonikohtu otsust muuta ning vähendada väljamõistetud summat 2500 Soome margale vastavale ekvivalendile Eesti kroonides, mis vastaks auto ostu-müügilepingu hinnale. AÕS § 29 lg. 3 kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. A. K. sai auto tehinguga ja ostu-müügi­lepingus märgitud hind on asjaõigusseaduse mõtte kohaselt asja hind ning ei oma tähtsust, mil viisil kahju on tekkinud. Linnakohus kohaldas vääralt TsKS § 7 lg. 6 sätteid, kuid apellatsioonikohus jättis selle tähelepanuta. Linnakohus ei nõudnud ostu-müügilepingu tõlget ega andnud tõlkimiseks ka võimalust ning hiljem jättis selle kui võõrkeelse tõendi arvestamata. Selle tõendi võinuks arvestamata jätta üksnes siis, kui eiratakse kohtu nõuet dokument tõlkida ja tõlge jäetakse määratud tähtajaks esitamata. Üldtunnustatud põhimõtete järgi hinnatakse kaudseid tõendeid (konjunktuuriinstituudi infopanga andmeid) alles siis, kui kumbki pool asja väärtust fikseerivaid dokumente ei esita. Auto ostuhind oli 2500 Soome marka ja remondiks kulutati 7647 krooni. Seega olid tõendid auto hinna kohta olemas ja abstraktse turu-uuringu hinna võtmine kohtuotsuse aluseks ei olnud põhjendatud. Sõiduki väärtus ei saanud mõne kuuga suureneda 7—8 kordseks. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis A. K., et apellatsioonikohtu otsus on õige. Hagejale tekitati kahju seadusvastase käitumisega. Auto võinuks olla kasvõi kinkelepinguga saadud, kuid see ei tähenda, et tal siis poleks hinda olnudki ja et sellise kingituse ebaseaduslikul äravõtmisel ei saakski kahju hüvitamist nõuda. Konjunktuuriinstituudi andmete kasutamine oli põhjendatud, sest need andmed tuginevad autode müügihindadele autoturgudel. Ka kindlustusfirmad kasutavad liikluskahjude hüvitamisel just neid andmeid. Apellatsioonikohtu seisukoht võõrkeelse ostu-müügilepingu suhtes on õige. Kolleegiumi istungil palus Riigi Politseiameti esindaja apellatsioonikohtu otsust muuta kassatsioonkaebuses toodud põhjustel. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse muutmiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus rakendas õigesti asja hindamise kohta AÕS § 29 lg. 1 ja 2 sätteid märkides, et tegemist on lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Kahju tekkimine ei olnud seotud lepinguga, vaid seadusevastase käitumisega, mistõttu ostu-müügilepingus sätestatud asja hind ei oma tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel, mille poolteks ei ole ostu-müügilepingu pooled, vaid auto ostja ja Riigi Politseiamet. Kohus ei arvestanud võõrkeelse ostu-müügilepinguga mitte seetõttu, et see polnud tõlgitud ja sellest aru ei saadud, vaid seetõttu, et lepinguvälise vastutuse puhul määratakse asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (AÕS § 29 lg. 1 ja 2). Kuna auto ei olnud enam Eestis, siis kasutas kohus põhjendatult—konjunktuuriinstituudi andmeid, mis põhinevad autode müügi turuuuringutel. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1995. a. otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK