Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-9-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 1996. a. määrus Aino S.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusele keh­testatud nõuete asjas — RT III, 1996, 13, 188

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. märtsil 1996. a. 3-3-1-9-96 Aino S.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusele kehtestatud nõuete asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 14. märtsil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Aino S.-i kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-98/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Aino S.-i esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni esindaja Tiina Roht. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsusega nr. 9-1482 loeti Olustvere vallas «Kuusiku A—45» talu, kinnistu nr. 5755, omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. S.-ile. Otsuse kohaselt talumaa natsionaliseeriti ning muu vara jäeti maha repres­siooniohu tõttu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati J. S.-i poeg August S. Olustvere Vallavalitsuse 14. aprilli 1994. a. korraldusega nr. 44 tunnistati J. P. vara mitteheauskseks omandajaks ja kohustati teda August S.-ile üle andma «Kuusiku A—45» taluhooned (elamu, laut ja kuur). J. P. (surnud 1994. a.) tütre Aino S.-i esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas 30. jaanuaril 1995. a. Viljandimaa halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 9-1482 täielikult seadusevastaseks ning teha maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et J. S.-i (surnud 1934. a.) pärandi ülemineku kohta ei ole kinnistusraamatusse kannet tehtud. J. S.-i poeg August S. ei ole tol ajal kehtinud Balti eraseaduse § 2630 kohaselt pärijana üles astunud ja pärandit vastu võtnud. «Kuusiku A—45» talu oli 1936. aastast E. R.-i valduses, 1942. aastast J. P. valduses. Viljandimaa halduskohtuniku 1. märtsi 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3-47/95 tunnistati ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus täielikult seadusevastaseks. Kohus leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonna­komisjon on kaevatava otsuse teinud tõestamata faktide alusel. Asjas ei ole tõendatud, et J. S.-i lesk Anu S. või poeg August S. oleks BES § 2630 alusel pärijana üles astunud ning pärandi vastu võtnud. Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. otsusega tühistati Viljandimaa halduskohtuniku 1. märtsi 1995. a. otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik rikkus HKS § 36 lg. 1 p. 2 nõuet, kuna tegi otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isiku August S.-i ja tema õiguste kohta. Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3-202/95 jäeti Aino S.-i esindaja kaebus HKS §-de 5 lg. 1 ja 20 lg. 1 p. 2 alusel rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et ENSV Ministrite Nõukogu 1958. a. määruse nr. 351 alusel anti Suure-Jaani TSN Täitevkomitee 26. septembri 1958. a. otsusega «Kuusiku A—45» talu hooned tasuta J. P. omandisse. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsuse tegemise ajal oli vaidlusaluse majavalduse omanik J. P., mitte aga Aino S. Kuna maakonna­komisjoni vaidlustatud otsus ei käsitle omandiõigust «Kuusiku A—45» talu varale, siis ei riku see otsus Aino S.-i õigusi. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul vajadus kontrollida maakonnakomisjoni otsuse seaduslikkust. Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsusele esitas Aino S.-i esindaja vandeadvokaat N. Kõiv apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ekslikult, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 9-1482 ei riku Aino S.-i omandiõigust «Kuusiku A—45» taluhoonetele. Maakonnakomisjoni kaevatava otsuse alusel esitas August S.-i esindaja 12. augustil 1994. a. hagiavalduse Aino S.-i vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja «Kuusiku A—45» talu elamu väljanõudmiseks. Samuti väitis apellant, et halduskohus keeldus põhjendamatult asja juurde võtmast eelpoolnimetatud tsiviilasja toimikut ega andnud kaebuse esitajale võimalust esitada täiendavaid tõendeid. Alusetult ei lubanud kohus kohtuistungil esineda Aino S.-i teisel esindajal Ü. Sepal, kes ei saanud kohtule esitada originaalvolikirja, kuna see asus Viljandi maakohtu tsiviiltoimikus. Seega kohus rikkus HKS §-de 9 lg. 1 ja 13 lg. 1 nõudeid. Apellant leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on ebaõigesti kohaldanud ORAS § 6 lg. 1 ja § 7 lg. 1 p. 1. «Kuusiku A—45» talus elas kuni surmani J. S.-i abikaasa Anu S. (surnud 1947. a.). Pärast Anu S.-i surma pole keegi talu pärijana üles astunud. Seetõttu tuleb «Kuusiku A—45» talu hooned lugeda peremehetuks varaks. Suure-Jaani Täitevkomitee 26. septembri 1958. a. otsusega anti nimetatud talu hooned kui peremeheta vara J. P. omandisse. Asjas pole leidnud tõendamist, et vara jäeti maha repressiooniohu tõttu. Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsusega rahuldati apellat­sioonkaebus osaliselt ning muudeti Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsust motiivide osas, jättes Aino S.-i kaebuse rahuldamata. Ringkon­nakohtu otsuse kohaselt ei välista asjaolu, et J. S. suri 1934. a., tema käsitlemist omandireformi aluste seaduse § 7 järgi õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuna. Maakonnakomisjon tunnistas õigesti ORAS § 8 lg. 3 p. 1 alusel omandireformi õigustatud subjektiks J. S.-i poja August S.-i. Apellandi väide, et August S. ei võtnud pärast J. S.-i surma pärandit vastu BES §-s 2630 ettenähtud tähtajal ja korras, ei ole asjakohane, kuna ORAS § 8 lg. 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult ORAS §-s 8 tähendatud isikuid. Seega ei seata ORAS nimetatud sätte järgi pärija õigustatud subjektiks tunnistamist sõltuvusse sellest, kas ta on pärandi vastu võtnud või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus, et halduskohus ei rikkunud asja menetlemisel kohtume­netluse norme. 8. jaanuaril 1996. a. esitas Aino S. kassatsioonkaebuse. Selles palutakse muuta osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsus, tühistada Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsus ja tunnistada ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 9-1482 täielikult seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon ja Tartu Ringkonnakohus jätsid tähelepanuta fakti, et J. S. suri 1934. a. Seega on välistatud J. S.-i poolt vara mahajätmine repressiooniohu tõttu ajavahemikus 1940. a. 16. juunist kuni 1981. a. 1. juunini. ÕVVTK Viljandi maakonna­komisjoni kaevatud otsuse kohaselt jäeti vara omaniku J. S.-i poolt maha repressiooniohu tõttu. Samuti väidab kassaator, et ringkonnakohus on ebaõigesti samastanud maa ja muu õigusvastaselt võõrandatud vara mõisted. Majavalduse kuulumine J. S.-ile või August S.-ile ei ole dokumentaalselt tõendatud. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et Viljandimaa halduskohtunik ja Tartu Ringkonnakohus rikkusid HKS § 9 lg. 1 p. 4 ja § 13 sätteid ja kassaatori põhiseaduslikke õigusi esineda kohtus oma esindajate kaudu. Kohtuistungil muutis kassaatori esindaja taotlust ja palus teha uus otsus. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni esimehe kirjalikus vastuses kassat­sioonkaebusele leitakse, et kaevatud õigusaktiga ei ole rikutud kassaatori õigusi, ja palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. August S.-i esindaja vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkon­nakohus ei ole seadust vääralt kohaldanud ega oluliselt rikkunud kohtumenet­luse seaduse nõudeid. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta» p. 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» p. 16 kohaselt tuleb avalduste läbivaa­tamisel kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 järgi on õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli tagajärjel vara võõranda­mine ning repressioonide tõttu vara äraandmine või mahajätmine. Õige on kassaatori väide, et J. S., kes suri 1934. a., ei saanud oma vara maha jätta repressiooniohu tõttu. Asjas ei ole tõendatud, et «Kuusiku A—45» taluhooned jäeti maha represiooniohu tõttu. Eesti Vabariigi seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tulemast, siis loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repres­siooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. See säte laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a. represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kohaliku komisjoni kaevatav otsus on tehtud ebapiisavate tõendite alusel. Kuna ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 9-1482 ei vasta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompen­seerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 15 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele, on see otsus seadusevastane. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 4, 68 lg. 3 ja 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-202/95 ja Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-98/95. 3. Tunnistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompen­seerimise Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 9-1482 seadusevastaseks. 4. Teha õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. 5. Välja mõista õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompen­seerimise Viljandi maakonnakomisjonilt Aino S.-i kasuks tasu õigusabi eest 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni ja tasutud riigilõiv 20 (kakskümmend) krooni. 6. Tagastada Aino S.-ile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 25. märtsil 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN