Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-49-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 1996. a. määrus Eesti Taara AS-i nõudeavalduse esitamata jätmises AS-i Talpak pankrotimenetluses — RT III, 1996, 13, 182

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 3. aprillil 1996. a. 3-2-1-49-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja T. Vernik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. märtsil 1996. a. AS-i Talpak pankrotihaldur Peeter Valle erikaebuse alusel Tallinna Ring­konna­kohtu tsiviilkolleegiumi 8. novembri 1995. a. määruse Eesti Taara AS-i nõudeavalduse esitamata jätmises AS-i Talpak pankrotimenetluses. Tallinna Linnakohtu 4. septembri 1995. a. määruse kohaselt kuulutati AS-i Talpak pankrot välja 28. märtsi 1994. a. kohtuotsusega ja pankrotiteade avaldati Riigi Teataja Lisas nr. 18 14. aprillil 1994. a. Võlausaldajate esimesel üldkoos­olekul 22. aprillil 1994. a. anti RAS-i Eesti Taara esindajale nõude­avalduse puuduste kõrvaldamiseks aega teise üldkoosolekuni 20. mail 1994. a. Puudusi selleks ajaks ei kõrvaldatud ja teisel üldkoosolekul loeti RAS-i Eesti Taara nõudeavaldus esitamata jäetuks. Puuduolevad dokumendid saatis RAS Eesti Taara pankrotihaldurile alles 14. juunil 1994. a. Linnakohtu määrusega jäeti RAS-i Eesti Taara kaebus üldkoosoleku otsuse peale rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt vastab võlausal­dajate üldkoosoleku otsus PankrS §-le 69 lg. 3. Põhjendamatu on kaebuse väide, et kuna täiendavalt nõutud dokumendid esitati PankrS §-s 23 lg. 1 sätestatud nõuete esitamise tähtajal, siis tuleb lugeda need tähtaegselt esitatuks. Ringkonnakohtu kaevatava määrusega linnakohtu määrus tühistati prot­sessiõiguse normide rikkumise tõttu ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. Ringkonnakohus leidis, et RAS Eesti Taara esitas kohtule avalduse nõude tunnustamiseks, mis PankrS § 74 lg. 1 kohaselt kuulub läbivaatamisele hagimenetluse korras ja milles sama paragrahvi lg. 3 kohaselt saab kohtulahendiks olla otsus, mitte aga määrus. Ringkonnakohus andis linnakohtule suunise, et asjas tuleb kontrollida, kes on protsessiosalised, millal kaebaja tegelikult oma nõude esitas, millal toimus nõuete kaitsmise koosolek ja mis ajani oli kaebajal võlausaldajana õigus haldurile oma nõudest teatada. Samuti kästi anda hinnang esitatud nõudele. Erikaebuses palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ära vahetanud nõude esitamisest ja nõude kaitsmisest tuleneva vaidluse, sellest tulenevalt kohaldanud kohaldamisele mittekuuluvat PankrS §-i 74 ja jätnud põhjendamata, miks ei kuulu kohaldamisele sama seaduse § 69. Samuti pole põhjendatud, millega rikuti protsessiõiguse norme vaidlustatud asjas. Vastustaja palub ringkonnakohtu määruse muutmata ja erikaebuse rahul­damata jätta. Üheks põhjenduseks on see, et nõudeavaldus esitati pankroti­haldurile PankrS §-s 23 lg. 1 kehtestatud tähtajal, 9. juunil 1994. a. Võlgniku likvideerimiskomisjonile enne pankroti väljakuulutamist, 9. veeb­ruaril 1994. a. esitatud kiri pole nõudeavalduseks pankrotimenetluses, milles esinevate puuduste kõrvaldamiseks saab anda tähtaja. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kaebus esitati PankrS § 69 lg. 6 alusel üldkoosoleku otsusele, millega nõudeavaldus loeti esitamata jäetuks ning kaebuses nõuti: 1) üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist eeltoodu osas; 2) tunnistada RAS-i Eesti Taara võlanõue esitatuks ning kaitsmisele lubatuks; 3) tunnistada RAS Eesti Taara võlausaldajaks. Ringkonnakohus on vääralt käsitlenud kaebust võlanõude tunnustamise hagina ning motiveerinud linnakohtu määruse tühistamist PankrS §-ga 74. RAS Eesti Taara ei nõudnud võlanõude tunnustamist. PankrS § 69 lg. 3 alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsusega esitamata jäetuks loetud nõue on õiguslikult nõue, mida pankrotimenetluses ei ole esitatud. Esitamata jäetud nõuet ei saa tunnustada ega tunnustamata jätta. Eeltoodust tulenevalt on väär ka ringkonnakohtu seisukoht, et tuleb anda hinnang esitatud nõudele. Antud kaebuse lahendamisel kuulub tuvastamisele, millal kaebaja oma nõude esitas, kas esinesid puudused, mille kõrvaldamiseks tähtaeg anti ning kas ja millal need kõrvaldati ning anda eeltoodule PankrS-st tulenev õiguslik hinnang. Seejuures tuleb arvestada, et nõudeks pankroti­menetluses saab olla kirjalik nõudeavaldus, mis on esitatud pärast pankroti väljakuulutamist. Kui enne PankrS §-s 23 lg. 1 kehtestatud kahekuulise tähtaja möödumist on võlausaldajate üldkoosolek lugenud nõudeavalduse esitamata jäetuks, siis võlausaldaja poolt kahekuulise tähtaja jooksul esitatud korduv nõudeavaldus tuleb läbi vaadata üldises korras, sest nõudeavalduse esitamise tähtaeg ei ole möödunud. Arutades vaidlustamata asja (nõude tunnustamine), jättis ringkonna­kohus vaidlustatud asja (nõudeavalduse esitamata jäetuks lugemine) lahenda­mata. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. novembri 1995. a. määrus tühistada ja saata asi läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Erikaebus rahuldada. Tagastada AS-i Talpak pankrotihaldur Peeter Vallele 1. detsembril 1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 2230 (kaks tuhat kakssada kolmküm­mend) krooni. Eesistuja T. VERNIK Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA