Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-37-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1996. a. kohtuotsus Adolf M.-i hagis Martin A. vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, Martin A. ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Martin A. ja J. V. vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest — RT III, 1996, 13, 179

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. märtsil 1996. a. 3-2-1-37-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, J. V. esindaja vandeadvokaat K. Tuusovi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. märtsil 1996. a. Adolf M.-i kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 4. detsembri 1995. a. otsuse Adolf M.-i hagis Martin A. vastu ostu-müügi­lepingu kehtetuks tunnistamiseks, Martin A. ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Martin A. ja J. V. vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Adolf M.-i emale Aliide M.-ile kuulus Võrumaal Lasva vallas Mögri külas Küti talu. Võrumaa TSN TK tunnistas 30. mai 1950. a. otsusega nr. 331 talumajapidamise kulaklikuks ning Võru I jsk. Rahvakohtu 4. septembri 1950. a. otsusega mõisteti Aliide M. süüdi kõrgendatud põllumajandusmaksu tasumata jätmise eest. Võru valla TSN TK 28. septembri 1950. a. otsusega nr. 146 anti talu hooned kolhoosile, kelle õigusjärglane on Kääpa ühismajand. 1971. a. ostis Aliide M. kolhoosilt tagasi aidad (4 hoonet ühise katuse all). Aliide M. suri 1972. a. ning aidad päris Adolf M. S. M. Kirovi nim. kolhoos müüs 1981. a. talu elumaja Martin A.-le ning 1982. a. müüs Adolf M. ka aidad Martin A.-le. 1986. a. müüs Martin A. taluhooned J. V.-le. 7. veebruaril 1990. a. esitas Adolf M. TsK §-de 155 ja 156 alusel J. V. vastu hagi õigusvastaselt võõrandatud vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Võru Maakohus rahuldas 28. märtsi 1990. a. otsusega hagi ning nõudis J. V.-lt Adolf M.-i kasuks välja elumaja, aida, sauna, ait-küüni ja kuuri. EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium tühistas 26. märtsi 1991. a. mää­rusega maakohtu otsuse, leides, et ei ole tõendatud, et aidad väljusid omaniku valdusest tema tahte vastaselt, sest Adolf M. müüs need ise Martin A.-le. 11. märtsil 1992. a. esitas Adolf M. TsK §-de 60 ja 62 alusel hagi Martin A. vastu 16. aprillil 1982. a. aitade ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Sellest tulenevalt peatas Põlva Maakohus 13. märtsil 1992. a. menetluse J. V. vastu esitatud hagis. 22. mail 1992. a. esitas Võru maakonna prokurör TsK § 51 lg. 1 alusel Adolf M.-i huvides hagi Martin A. vastu Küti talu elumaja ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. 19. mail 1993. a. hageja esindaja täiendas hagi alust ning palus tühistada 3. juulil 1981. a. S. M. Kirovi nim. kolhoosi ja Martin A. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu ka TsK § 52 lg. 1 alusel ning asendada protsessis kolhoos tema õigusjärglase Kääpa ühismajandiga. 14. aprillil 1994. a. liitis Põlva Maakohus nimetatud kolm tsiviilasja ühte menetlusse. Seoses seaduste muutumisega muutis hageja hagide aluseid ning palus tunnistada TsÜS § 66 alusel kehtetuks Martin A. ja kolhoosi vahel sõlmitud elumaja ostu-müügileping, TsÜS §-de 73 ja 74 alusel hageja ja Mar­tin A. vahel sõlmitud aitade ostu-müügileping, TsÜS § 66 alusel Martin A. ja J. V. vahel sõlmitud ostu-müügileping ning AÕS § 80 alusel nõuda J. V. ebaseaduslikust valdusest välja Küti talu hooned. Kohtuistungil 5. detsembril 1994. a. palus hageja esindaja eraldada J. V. vastu esitatud nõue iseseisvasse menetlusse, kuna selles asjas oli menetlus peatatud ning peatamise alused ei olnud ära langenud. Maakohus jättis taotluse rahuldamata ja lahendas hagid ühes menetluses. Maakohus, juhindudes TsÜS §-dest 73 ja 74 ning ORAS §-ist 12 lg. 3 p. 3, jättis 12. detsembri 1994. a. otsusega hagid rahuldamata. Otsuse kohaselt ei saa kolhoosi ja Martin A. vahel sõlmitud ostu-müügilepingut kehtetuks tunnistada, kuna TsÜS § 175 ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Hageja ja Martin A. vahel sõlmitud ostu-müügi­lepingu puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74 alusel. Nõue J. V. vastu ei kuulu rahuldamisele, sest ostu-müügileping on tehtud enne 1. septembrit 1994. a. (TsÜS § 66) ja vara on J. V. heauskses omanduses (ORAS § 12 lg. 3 p. 3). Tartu Ringkonnakohus jättis TsKS §-de 58 lg. 1, 313 ja 319 p. 1 ja 2 ning AÕS §-de 80 ja 95 lg. 1 alusel Adolf M.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi rahuldamata jätmine kõigi tehingute kehtivuse osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsust tuleb aga muuta põhjenduste osas, millega jäeti rahuldamata hagi J. V. vastu, kuna maakohus on kohaldanud ebaõiget materiaalõiguse normi. Hagi on esitatud vindikatsiooni­hagina AÕS § 80 sätete alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole väljanõutava vara omanik ning seepärast puudub tal AÕS § 80 lg. 1 kohane nõudeõigus J. V. vastu. J. V. on tõendanud, et ta on vara omanik ning tema omandiõigus on tekkinud õiguslikul alusel. Apellatsioonikohus leidis, et menetluse peatamine J. V. vastu esitatud hagis ei olnud takistuseks asjade liitmisel ühte menetlusse, kuna see hagi ei ole oma olemuselt selline, mille läbivaatamine oleks võimatu enne kohtumenetluses olevate Martin A. vastu esitatud nõuete läbivaatamist. Apellatsioonikohus leidis ka, et 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse küsimuse lahendamisel on kohus tõendeid kogumis õigesti hinnanud, sest TsÜS §-des 73 ja 74 märgitud asjaolud ei ole tõendatud. Samuti on õige 1981. a. ja 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamise osas hagi rahul­damata jätmine, sest TsÜS § 175 sätted ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Nimetatu ei välista võimalust eelmainitud tehinguid vaidlustada nende tehingute tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi vastavate sätete järgi. Kassatsioonkaebuses palus Adolf M. tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 1995. a. otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt on hagide liitmine ebaõige, sest Martin A. vastu esitatud hagide lahendist sõltus, kas hagejal on alust esitada hagi J. V. vastu. Hagide liitmisega on rikutud TsKS §-de 214 lg. 1 p. 3, 215 lg. 2 ja 217 sätteid. Hagide liitmise ajal 14. aprillil 1994. a. ei olnud TsKS §-s 217 ette nähtud aluseid menetluse uuendamiseks ning ei olnud saabunud TsKS §-is 215 lg. 2—5 ettenähtud tähtaeg. 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse osas on alusetult kohaldatud TsÜS § 73 lg. 2 sätteid, sest hageja ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kassaator müüs aidad vältimaks nende hävitamist. Ringkonna­kohus ei ole arvestanud, et hagid olid esitatud tsiviilkoodeksi sätete alusel ning tehingute mittevastavus nende tegemise ajal kehtinud seadustele tõendatud. Hagide aluse muutmise tingis seaduste muutmine, mis ei saa kaasa tuua seadusevastaste tehingute seadustamist. Apellatsioonikohus ei võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väite osas, et hagid on sisuliselt lahendamata, sest õiguslikku hinnangut tõenditele ei ole antud ning puudub seisukoht, kas tehingud vastasid nende tegemise ajal kehtinud seadustele. Vastustaja ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega ning leidis, et apellat­sioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada osaliselt protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja vaidlustas 3. juulil 1981. a. ning 2. septembril 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute kehtivuse hagi esitamise aja ENSV tsiviilkoodeksi sätete alusel. Seaduse muutumisel muutis hageja hagi aluse kvalifikatsiooni. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et tulenevalt TsÜS §-st 175 ei kohaldata TsÜS § 66 sätteid enne 1994. aasta 1. septembrit tehtud tehingute suhtes. Põhjendatud aga ei ole ringkonnakohtu sellest tulenev seisukoht ja ettepanek, et kassaatoril on võimalik vaidlustada tehinguid nende tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi vastavate normide alusel. Hageja oli hagiavalduses seda juba teinud ning kohtul tuli asi sisuliselt lahendada, olenemata hagi aluse kvalifikatsiooni ekslikust muutmisest seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtestamisega. Hagide põhjendused jäid hagejal samaks. Eelnimetatud ostu-müügilepingutele nende tegemise ajal kehtinud seaduse alusel hinnangu andmata jätmisega rikkus ringkonnakohus TsKS § 232 lg. 4 sätteid. Õiglase kohtumõistmise põhimõtte järgi pidanuks ringkonnakohus ise ülalkirjeldatud olukorras hageja nõude kvalifitseerima, sest hageja nõue oli selgelt väljendatud. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjade liitmisega ühte menetlusse ei rikkunud maakohus protsessiõiguse norme. Kui sama kohtu menetluses on üheagselt mitu üheliigilist asja, millest võtavad osa ühed ja samad pooled, või mitu ühe isiku hagiasja erinevate kostjate vastu või mitu hagejat ühe ja sama kostja vastu, siis võib kohtus liita need asjad TsKS § 149 lg. 3 kohaselt ühte menetlusse, kui see võimaldab asja kiiremat ja õiget läbivaatamist. Ühe ja sama kohtu menetluses olid ühe hageja nõuded erinevate kostjate vastu. Ka ei sõltunud hagide liitmisest hagi esitamine J. V. vastu, sest hagi oli juba esitatud. TsKS §-ist 214 lg. 1 p. 3 tulenev menetluse peatamise alus oli sisuliselt ära langenud. Märgitud asjaoludel ei ole kassaatori väide asjade eraldi arutamise vajalikkusest põhjendatud. Kassasioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks kassaatori ja Martin A. vahel 16. aprillil 1982. a. sõlmitud ostu-müügilepingu osas, kuna kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millised tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74 alusel. Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 1995. a. otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Adolf M.-i hagi Martin A. ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Martin A. ja J. V. vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Alfred M.-ile 20. detsembril 1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK