Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-36-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1996. a. kohtuotsus AS-i Tarmeko hagis L. V. vastu eluruumist väljatõstmiseks. — RT III, 1996, 13, 178

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. märtsil 1996. a. 3-2-1-36-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, kassaatori L. V. ja tema esindaja vandeadvokaat J. Alandi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. märtsil 1996. a. L. V. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. novembri 1995. a. otsuse AS-i Tarmeko hagis L. V. vastu eluruumist väljatõstmiseks. Tartu Metsatööstuskoondise Tarmeko administratsiooni ja ametiühingu­komitee 1. juuni 1988. a. otsusega eraldati R. V.-le ühiselamus Tartus Sõbra 48 tuba nr. 309. R. V. vallandati töölt 27. märtsil 1992. a. TööK § 264 p. 2 alusel. R. V. lahkus ühiselamust 3. aprillil 1992. a. Tema ja L. V. abielulahutus registreeriti 23. aprillil 1992. a. L. V. koos alaealise lapsega elas nimetatud eluruumis edasi. Tartu Linnavalitsuse 2. juuli 1992. a. korraldusega nr. 342 tunnistati see eluruum tööandja eluruumiks. 14. mail 1992. a. Tartu Linnakohtule esitatud hagiavalduses palus AS Tarmeko (Tartu Metsatööstuskoondis Tarmeko õigusjärglane) ENSV elamu­koodeksi (EK) § 107 lg. 2 alusel välja tõsta L. V. eluruumist Tartus Sõbra 48-309, kuna kostja ei ole kunagi olnud hagejaga töösuhetes. 2. mai 1995. a. avalduses palus hageja seoses elamuseaduse kehtestamisega 1. juulist 1992. a., kostja eluruumist välja tõsta ES § 36 alusel kui isiku, kes kaotas õiguse sellele eluruumile R. V. vallandamise tõttu. Tartu Linnakohtu 28. septembri 1995. a. otsusega hagi rahuldati. Otsuse kohaselt on Tartus Sõbra 48-309 asuv eluruum tunnistatud tööandja eluruumiks. ES § 58 kohaselt on tööandja eluruum määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes. Poolte seletuste kohaselt ei ole kostja hagejaga kunagi töösuhetes olnud. Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja L. V. apel­latsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus asja lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse normina elamuseaduse sätteid, sest 1992. a. 1. juulist jõustunud elamuseaduse § 5 kohaselt ei tohi kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigusi teisti kui elamuseaduse alusel ja korras. Apellant ei kuulu elamuseaduse §-s 60 lg. 4 loetletud isikute hulka, keda ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Kassatsioonkaebuses palub L. V. ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et vastuolus ES §-ga 58 rahuldas linnavalitsus hageja taotluse vaidlusaluse eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise kohta, kuna selles eluruumis ei elanud isikuid, kes olnuks eluruumi omanikuga töö- või teenistussuhetes. Kohtud on ületanud haginõude piire, rakendades hageja poolt viidatud ES § 36 asemel ES § 60 sätteid, kusjuures jätnud tähelepanuta, et elamuseadus ei kuulu kohalda­misele tagasiulatuvalt. Vastustaja AS Tarmeko peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 lg. 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et otsuse tegemisel pidi linnakohus juhinduma alates 1. juulist 1992. a. kehtivast elamuseadusest. Väär on aga apellatsioonikohtu järeldus, et kostja eluruumist väljatõstmise materiaalõigus­likuks aluseks on ES § 60. Tulenevalt ES §-st 68 võisid teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavad või kasutavad juriidilised isikud esitada hiljemalt 1992. aasta 1. juuniks asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ette­panekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 58. Osundatud paragrahvi esimese lõike tõlgendamisel on apellatsioonikohus asunud ekslikule seisukohale, et ES § 60 lg. 3 on kohaldatav ka nende üürnike suhtes, kes üürileandjaga töö- või teenistussuhetes ei ole olnud, kuid kes elavad tööandja eluruumiks tunnistatud eluruumis, kuna see eluruum on ES § 58 lg. 1 kohaselt määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes. Riigikohtu tsiviilkolleegium leiab, et tööandja eluruumiks tunnistatud eluruumist ES § 60 lg. 3 alusel üürniku ning temaga koos elavate isikute väljatõstmine eeldab tööandja eluruumi üürilepingu lõpetamist või lõppemist. Ühiselamu toa nr. 309 tööandja eluruumiks tunnistamisel L. V. hagejaga töösuhetes polnud, temaga tööandja eluruumi üürilepingut sõlmitud ei ole, mistõttu teda ei saa ES § 60 kohaselt vaidlusalusest eluruumist välja tõsta. Asjakohatu on kassaatori viide ES §-le 36 kui tööandja eluruumist väljatõstmise materiaalõiguslikule alusele, kuna osundatud säte väljatõstmist ei reguleeri. Kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid või muuta neile apellatsioonikohtus antud hinnangut, teeb kassatsioonikohus vastavalt TsKS §-le 346 p. 4 uue otsuse, millega jätab AS-i Tarmeko hagi rahuldamata. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. novembri 1995. a. otsus. Jätta AS-i Tarmeko hagi L. V. vastu eluruumist väljatõstmiseks rahulda­mata. Tagastada L. V.-le 18. detsembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kaks­sada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK