Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-8-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. märtsi 1996. a. kohtuotsus A. R.-i hagis K. P. vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest — RT III, 1996, 12, 175

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. märtsil 1996. a. 3-2-3-8-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, R. R.-i, K. P. esindaja vandeadvokaat V. Kallaste osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 1996. a. R. R.-i kohtuvigade parandamise avalduse alusel Võru Maakohtu 31. märtsi 1992. a. otsuse A. R.-i hagis K. P. vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebasea­duslikust valdusest. A. R.-ile kuulus Antsla vallas Piirisilla A-26 talu. Pärast 1949. a. küüdita­mist anti talu hooned kohalikule kolhoosile, mille õigusjärglane on Tsooru kolhoos. 1981. a. müüs kolhoos Piirisilla talu elumaja K. P. abikaasale. Antsla küla TK 28. mai 1984. a. otsuse nr. 13 kohaselt kuulub hoone K. P.-le. Hagiavalduses Võru Maakohtule palus A. R., tuginedes TsK §-dele 155, 156 ja ENSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989. a. määrusele nr. 81 «Massi­repressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta», välja nõuda K. P. ebaseaduslikust valdusest säilinud elamu ja ait-kuur, kuna kostja on need pahauskselt omandanud. Võru Maakohus jättis 31. märtsi 1992. a. otsusega A. R.-i hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja isa G. S.-i osalemine küüditamisnime­kirjade koostamisel oletuslik ning see ei saa põhjustada kostja pahausksust majavalduse omandamisel aastakümneid hiljem. Samuti puudub seos V. P. võimaliku sõjajärgse tšekistina tegutsemise ja majavalduse omandamise vahel 1981. a. Ostu-müügilepingu kohaselt omandas V. P. 1981. a. kolhoosilt elumaja, kuid säilinud on ka ait-kuur. ENSV TsK § 142 kohaselt jagab päraldis peaasja saatust, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ostu-müügilepingus ei ole märgitud, et kõrvalhooned ei jagaks peaasja saatust. Kuna V. P. ostis majavalduse tasu eest ning see registreeriti pärast tema surma kostja nimele, on majavaldus kostja heauskses omanduses. Kuna peaasi, elumaja, ei kuulu tagastamisele, siis ei kuulu tagastamisele ka päraldis. Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium jättis 28. aprilli 1992. a. määrusega maakohtu otsuse muutmata ja A. R.-i kassatsioonkaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt ei kuulu ORAS-i § 12 lg. 3 p. 3 alusel omandireformi objektiks olev võõrandatud vara tagastamisele, kui see on füüsilise isiku heauskses omanduses. V. P. ostis vaidlusaluse majavalduse kolhoosilt tasu eest kooskõlas tol ajal kehtinud seadustega. K. P.-d ei saa pidada pahauskseks omanikuks, sest majavaldus registreeriti seaduslikult tema nimele pärast abikaasa surma. Kohtuvigade parandamise avalduses palub R. R. (surnud A. R.-i poeg) Võru Maakohtu otsuse tühistada. Avaldaja leiab, et kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud TsK § 156 kohaselt oli omanikul, kelle vara on omandatud teise isiku poolt isikult, kellel ei olnud õigust seda võõrandada, õigus seda omandajalt välja nõuda, kui vara oli temalt riisitud või tema valdusest välja läinud muul viisil tema tahte vastaselt. Kuna vara läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt — see riisuti, siis kostja poolt selle omandamist ei toimunud. Ka ei saa kostja olla heauskne omandaja. Vastustaja palub jätta avalduse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kolleegium leiab, et avalduse väited ei anna alust Võru Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on asja lahendanud õigesti, juhindudes 20. juunil 1991. a. jõustunud ORAS-i §-st 12 lg. 3 p. 3, mille kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omanduses. Vastupidine ei ole kohtuotsuse järgi tõendatud. Kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud TsK §-d 155 ja 156 ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara endistele omanikele tagastamisel kohaldatavad, kuna tulenevalt ORAS-i §-st 3 lg. 1 tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi käigus ning see toimub § 1 mõtte kohaselt samas seaduses sätestatud tingimustel. Avaldaja viited asjaõigusseaduse sätetele ei ole asjakohased, kuna TsKS § 355 ei sätesta uue seaduse vastuvõtmist jõustunud kohtuotsuses kohtuvea parandamise taotluse esitamise alusena. Juhindudes TsKS §-st 357, kolleegium otsustas: Jätta Võru Maakohtu 31. märtsi 1992. a. otsus muutmata ja kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamata. Välja mõista R. R.-ilt 1500 (üks tuhat viissada) krooni Riigikohtus advokaadi abi eest tasutud kulu katteks K. P. kasuks. Eesistuja H. JÕKS Liikmed L. LAARMAA J. LUIK