Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-32-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1996. a. määrus L. R.-i avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks — RT III, 1996, 12, 170

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 20. märtsil 1996. a. 3-2-1-32-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, L. R.-i osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. märtisl 1996. a. L. R.-i erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkoleegiumi 15. no­vembri 1995. a. määruse menetluse lõpetamises L. R.-i avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud avalduses palus L. R. ennistada õigus­vastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaeg ja kinnisvara tagastada. Tallinna Linnakohtu 12. oktoobri 1995. a. määrusega lõpetati asjas menetlus TsKS § 218 p. 1 alusel. Määruse kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste tähtaegade ennistamine mitte kohtu, vaid seaduse «Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel» § 1 lg. 1 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni pädevusse. Sama seaduse § 5 lg. 2 kohaselt esitatakse väljaspool Eesti territooriumi elavate isikute kaebused keskkomisjoni otsuste peale Tallinna Linnakohtule, kuid see on vastuolus halduskohtumenetluse seadustiku sätetega ning seetõttu kehtetu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 1995. a. määrusega avaldaja erikaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et «Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel» § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada avalduse esitamise tähtaegu tsiviilprotsessi­õiguse normide kohaselt, mis ei anna materiaalõiguslikku alust tähtaja ennistamiseks. Samuti leidis apellatsioonikohus, et kohus on ületanud oma pädevuse piire seadust kehtetuks lugedes ning eelistungi toimumisega viivitades rikkunud TsKS § 168 lg. 3 nõudeid. Erikaebuses palub L. R. tühistada ringkonnakohtu määruse ning ennistada avalduse esitamise tähtaeg. Kassaatori väidetel ei ole ringkonnakohus tutvunud avalduse hilinemise põhjustega ning arusaamatu on see, et kuigi eelnimetatud seaduse § 5 lg. 2 peetakse kehtivaks, ei tühistatud linnakohtu määrust. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Osundatud seaduse § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste vastuvõtmine ja lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse, siis eeltoodust tulenevalt ei kuulu kohtu pädevusse ka nende avalduste esitamise tähtaja ennistamine. Kohtu pädevusse ei kuulu ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine. Seega on ringkonna­kohus seaduslikult jätnud muutmata linnakohtu määruse resolutsiooni, millega asjas lõpetati menetlus TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Kuna tähtaja ennistamise avalduse läbivaatamine ei kuulu kohtu pädevusse, siis linna- ja ringkonnakohtul puudus alus tähtaja möödalaskmise põhjuste sisuliseks käsitlemiseks. Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 andis õiguse esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17. jaanuarini 1992. a. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamist reguleerib 11. juuni 1992. a. seadus «Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel». Selle seaduse §-de 1 lg. 1 ja 2 lg. 1 kohaselt kuulus nimetatud avalduste esitamise tähtaja ennistamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni pädevusse. Sama seaduse § 2 lg. 3 kohaselt võeti taotlusi tähtaja ennistamiseks vastu kuni 31. märtsini 1993. a. (kaasa arvatud). Posti teel saabunud taotluste esitamise kuupäevaks loeti taotluse posti panemise kuupäev postitempli järgi. Seega seaduse järgi kuulus avalduste esitamise tähtaja ennistamine keskkomisjoni pädevusse ja taotlusi tähtaja ennistamiseks võttis keskkomisjon vastu kuni 31. märtsini 1993. a. Osundatud seaduse § 5 lg. 2 reguleeris kuni 15. septembrini 1993. a. kae­buste läbivaatamist nende keskkomisjoni otsuste peale, millega jäeti rahuldamata tähtaegselt (kuni 31. märtsini 1993. a.) esitatud taotlus tähtaja ennistamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud avalduse kohaselt pöördus L. R. keskkomisjoni poole 1994. a. septembris. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kesk­komisjoni toimingule võib 15. septembril 1993. a. jõustunud halduskohtu­menetluse seadustiku § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt kaebuse esitada Tallinna Haldus­kohtusse. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. novembri 1995. a. määrus jätta muutmata ja erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA