Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-31-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. kohtuotsus V. V., H. K. ja J. L.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 12, 166

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. märtsil 1996. a. 3-1-1-31-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. V., H. K. ja J. L.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Pärnu Linnakohtu 10. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti V. V., H. K. ja J. L. süüdi KrK § 195 lg. 2 järgi. V. V.-d karistati kaheaastase vabaduse­kaotusega ning vastavalt KrK §-le 47 vabastati ta tingimisi kaheaastase katseajaga karistuse kandmisest. H. K.-le ja J. L.-ile mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ning vastavalt KrK §-le 47 vabastati nad tingimisi üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. V. V., H. K. ja J. L. mõisteti süüdi selles, et nemad 22. aprilli 1995. a. öösel, olles alkoholijoobes, panid Pärnus baar «Mirage» juures tänaval toime grupilise kuritahtliku huligaansuse vendade Peeter ja Priit E. suhtes. V. V. tegi huligaansel ajendil märkusi Peeter E. kiilaspäisuse kohta ja kui Priit E. püüdis selgitustega ohjeldada venna solvamist, lõi V. V. Priit E.-d jalaga kõhtu ning rebis tal kaelast kuldketi. Saadud löögist kukkunud Priit E.-d hakkasid jalgadega peksma J. L. ja H. K.. Kui Peeter E. oli peksjate tõrjumiseks sõitnud venna sõiduautoga sündmuskohale, lõi V. V. teda läbi autoakna jalaga. Samuti lõi V. V. jalaga mõlki Priit E. sõiduauto tagaukse. Peksmisega tekitati Priit E.-le parema kõrva verejooks ning verevalumid peas ja rindkerel. Pärnu Linnakohtu 10. oktoobri 1995. a. otsuse peale esitasid apellatsioon­kaebused kohtualune V. V., tema kaitsja P. Järve, kohtualuse H. K. kaitsja R. Roosmaa ja kohtualuse J. L.-i kaitsja P. Tartu, kes kõik taotlesid kohtualuste õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995. a. otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu 10. oktoobri 1995. a. otsus ning V. V., H. K. ja J. L. mõisteti süüdistuses KrK § 195 lg. 2 järgi õigeks kuriteo koosseisu puudumise motiivil. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium möönis, et kohtualuste käitumises võivad esineda KrK § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused, kuid seisukohta selles küsimuses ei võtnud, sest kohtu arvates puudub kriminaalasjas KrMK §-s 95 ettenähtud kannatanu kaebus kriminaalasja algatamiseks KrK § 113 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995. a. otsuse peale esitas Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori arvates ei saa kuidagi nõustuda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et antud asjas puudub kannatanu kaebus KrMK § 95 mõttes. Kassaator rõhutab, et 5. mail 1995. a. esitas Priit E. politseile avalduse, milles teatas tema suhtes toimepandud kuriteost ja palus politsei abi talle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisel. Seda avaldust tulebki kassaatori arvates käsitleda ka avaldusena KrMK § 95 mõttes. Samas leiab kassaator, et kahtluse korral oleks ringkonnakohus pidanud tagama kannatanu osavõtu kohtuistungist ning välja selgitama kannatanu seisukoha kohtualuste KrK § 113 järgi kriminaalvastustusele võtmise küsimuses. Seega rikkus ringkonnakohus kassaatori arvates KrMK §-s 263 lg. 1 p. 3 sätestatut, mille kohaselt kohtuotsuse tegemisel peab kohus nõupidamistoas lahendama muuhulgas küsimuse, kas tegu, milles kohtualuseid süüdistatakse, sisaldab kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud prokuröri seletust, milles toetati kassatsioonprotestis esitatud taotlust ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis: Vastavalt KrMK §-le 95 lg. 1 algatatakse kriminaalasi KrK §-s 113 kirjeldatud kuriteo tunnustel reeglina tõepoolest vaid kannatanu kaebuse alusel. Kriminaalmenetluse seaduses ei sätestata, kuidas peaks kohus toimima siis, kui ta kohtuliku arutamise tulemina leiab, et avalik-õiguslikus süüdistuses kohtu alla antud isiku käitumises on tegelikult mingi erasüüdistusliku teo tunnused. KrMK § 215 mõtte kohaselt on süüdistuse muutmine kohtus võimalik tingimusel, et endise ja uue süüdistuse järgi kohtualusele inkrimineeritavate tegude objektiivne külg jääb muutumatuks. KrMK §-s 215 lg. 4 sätestatud tingimustel — see tähendab kohtualuse seisundit kergendades — võib kohus ka omal algatusel muuta süüdistust. Kohtuotsusest nähtuvalt oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegium pidanud käsitletaval juhul just nimelt muutma omal algatusel süüdistust. Kohus ei ole õigustatud tegema õigeksmõistvat otsust seoses selle kuriteo koosseisu puudumisega, milles isik kohtu alla anti, kui ta samas möönab kohtualuse käitumises teise kuriteo koosseisu olemasolu ja süüdistuse muutmise vajadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMK §-s 263 lg. 1 p. 3 sätestatut. Põhjendamatu on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses sisalduv väide, nagu oleks antud juhul kohtualuste süüditunnistamiseks KrK § 113 järgi vaja uut kannatanu avaldust ja eraldi kriminaalasja algatamist selles kriminaalkoodeksi paragrahvis kirjeldatud tunnustel. Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasja algatas Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurija 5. mail 1995. aastal KrMK §-s 90 lg. 1 p. 2 sätestatud ajendil — see on kannatanu Priit E. avalduse põhjal — ei saa rääkida kannatanu kaebuse puudumisest. Ebaloogiline on ringkonnakohtu oletus, et isik, kes kannatanuna on esimese astme kohtus sisuliselt toetanud avalikku süüdistust, ei toetaks erasüüdistust. Kuigi käsitletaval juhul oli olemas kannatanu kaebus ja seega ringkonna­kohtul ka tingimused süüdistuse muutmiseks, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtualuste tegevuse ümberkvalifitseerimisel KrK § 113 järgi oleks tulnud tagada kannatanu osavõtt kohtuistungist realiseerimaks KrMK §-s 188 lg. 2 sätestatut: see on selgitamaks, kas kannatanu soovib leppida kohtualustega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud KrMK §-de 188, 215 ja 263 rikkumised takistasid seadusliku ja põhjendatud ringkonna­kohtu otsuse tegemist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 39 lg. 4, 63 p. 2, 64 p. 2 ja 3 ning 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995. a. otsus V. V., H. K. ja J. L.-i süüdistusasjas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub 12. märtsil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG