Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-97/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996. a. kohtuotsus O. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi — RT III, 1996, 12, 164

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. veebruaril 1996. a. III-1/1-97/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Herbert Lindmäe, Rait Maruste, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja O. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 19. juuli 1995. a. otsusega mõisteti O. S. süüdi ja teda karistati KrK §-de 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 ja 142 lg. 1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 6 aastat kinnises vanglas. Kohtuotsuse järgi tunnistati O. S. süüdi selles, et tema, eelneval kokku­leppel koos eeluurimisel kindlakstegemata isikuga, pani 30. juunil 1993. a. Tallinnas Võru tn. 1 toime röövimise. Kuriteo toimepanemisel kasutati kannatanu A. K. suhtes elule ja tervisele ohtlikku vägivalda. Kannatanut peksti, ähvardati noa ja püstoliga ning seoti kinni. Peksmisel tekitati talle kergeid terviserikketa kehavigastusi, A. K.-lt rööviti 12 543 krooni ja 110 USA dollarit ning magnetofon «Artech» ja kuldsõrmus väärusega 2300 krooni. Samuti tunnistati O. S. süüdi A. K.-lt 2. juulil 1993. a. 1000 USA dollari väljapressimises. Telefonitsi nõutud raha pidi A. K. üle andma Tallinnas Viru tänaval Viru väravate juures. O. S. saatis A. K.-lt raha vastu võtma V. Š., kelle politsei kohapeal kinni pidas. Samas märkas A. K. sündmuskohal O. S.-i ja tundis temas ära isiku, kes oli 30. juunil 1993. a. osalenud tema elukohas toimepandud röövimises. O. S. põgenes sündmuskohalt. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid O. S. ja tema kaitsja vandeadvo­kaat Milvi Söörd apellatsioonkaebuse, milles taotleti kohtuotsuse tühistamist ja O. S.-i õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. juuli 1995. a. otsus O. S.-i süüdimõist­mises KrK § 142 lg. 1 järgi. Kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus nentis, et Tallinna Linnakohtu otsus O. S.-i süüdimõist­mises KrK § 142 lg. 1 järgi on õigustühine. Kriminaalasjas on uurija koostanud O. S.-i kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse, mis on prokuröri poolt tühistamata. Toetudes Riigikohtu 6. juuni 1995. a. otsuses I. T. süüdistus­asjas esitatud seisukohale, leidis ringkonnakohus, et tal on õigus AKKS § 39 lg. 4 järgi lugeda isiku süüdimõistmist kriminaalasjas, milles on jäetud kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrus tühistamata, kriminaal­menetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. O. S.-i süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi ning temale mõistetud karistuse osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas O. S.-i kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson kassatsioonkaebuse. Kaebuses nenditakse, et kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Ühtaegu märgitakse kaebuses, et tühistades Tallinna Linnakohtu 19. juuli 1995. a. otuse O. S.-i süüdimõistmises KrK § 142 lg. 1 järgi ja saates selles osas kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks, raskendab ringkonnakohus süüdimõistetu olukorda. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja O. S.-i suhtes kriminaalasja lõpetamist. Kannatanu A. K. esitas vastavalt AKKS §-le 45 lg. 3 kassatsioonkaebuse juurde kirjaliku seletuse, milles ta kinnitab, et oli O. S.-i äratundmisel eksinud ja andnud oma ütlused emotsioonide pinnalt. A. K. taotleb O. S.-i suhtes kriminaalasja lõpetamist. Juhindudes AKKS §-st 58 lg. 1 anti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 1996. a. määrusega kriminaalasi O. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegium nentis, et Riigikohtu 6. juuni 1995. a. otsus, millele on viidatud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsuses, on vastuolus Riigikohtu 20. detsembri 1994. a. otsuse ja 11. aprilli 1995. a. otsusega T. F.-i ja T. P. süüdistusasjas. Nendes otsustes on asutud seisukohale, et ringkonnakohtul ei ole õigust tunnistada oluliseks kriminaalmenetluse seaduse sellist rikkumist, mis ei ole sätestatud AKKS §-s 39 lg. 3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebust, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsus O. S.-i süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi ning talle mõistetud karistuse osas on põhjendatud. Kohus on kriminaalasja materjalide igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel hinnanud kogutud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et Tallinna Linnakohtu 19. juuli 1995. a. otsuses sisalduvad järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu ja linnakohtu otsustes on veenvalt põhjendatud, mispärast ei ole alust uskuda eeluurimisel antud ütlustest loobumisel kohtus antud kannatanu A. K. ütlusi. Tõepärastest ütlustest loobumine seletub sellega, et kannatanut A. K.-d on korduvalt telefonitsi ähvardatud vägivallaga ja nõutud ütluste muutmist (tl. 170-171, 202). A. K. enda ütluste järgi oli ta ähvarduste mõjul ja hirmust oma ütlusi kohtus muutnud. Selleks olid teda sundinud kaitsetus ja hirm elu pärast (tl. 202). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei sedastanud O. S.-i süüdimõistmisel KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Kohtu poolt mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. juuli 1995. a. otsus O. S.-i süüdimõist­mises KrK § 142 lg. 1 järgi. Kohtuotsuse tühistamisel toetus ringkonnakohus asjaolule, et kriminaalasjas on koostatud O. S.-i kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrus, mis on tühistamata. Ringkonnakohus luges selle asjaolu kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Seejuures rikkus ta aga ise AKKS § 39 lg. 4 nõuet, mille järgi võib üksnes Riigikohus tunnistada kriminaal­menetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka muid, AKKS §-s 39 lg. 3 nimeta­mata kriminaalmenetluse eeskirjade rikkumisi, mis on takistanud või oleksid võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotuse tegemist. AKKS §-s 39 lg. 3 sätestatud piirest väljumisel on ringkonnakohus viidanud Riigikohtu 6. juuni 1995. a. otsuses I. T. süüdistusasjas esitatud seisukohale. Siinjuures on ringkonnakohus vääriti tõlgendanud Riigikohtu seisukohta. Riigikohtu 6. juuni 1995. a. otsuses ei peeta silmas AKKS §-s 39 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumist, vaid kohtu toimingut, mis ei ole üldse ette nähtud kriminaalmenetluse seaduses ning on ebamõistlik ja sellisena algusest peale õigustühine. Seetõttu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib, et Riigikohtu 6. juuni 1995. a. otsuses esitatud seisukoht seaduse kohaldamisel ei ole sisuliselt vastuolus Riigikohtu 20. detsembri 1994. a. otsuse ja 11. aprilli 1995. a. otsusega T. J.-i ja T. P. süüdistusasjas, milles kinnitatakse, et ringkonnakohtul ei ole õigust tunnistada oluliseks kriminaal­menetluse seaduse sellist rikkumist, mis ei ole sätestatud AKKS §-s 39 lg. 3. Ringkonnakohus on AKKS §-s 39 lg. 3 sätestatud piirides väljudes oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Seetõttu on ta linnakohtu otsuse tühistamisel O. S.-i süüdimõistmises KrK § 142 lg. 1 järgi toimunud ebaõigesti. Tallinna Linnakohus on mõistnud O. S.-i süüdi KrK § 142 lg. 1 järgi. Selles kuriteoepisoodis on kriminaalasja eeluurimisel O. S.-i suhtes koostatud senini tühistamata kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrus. Asjaolu, et Tallinna Linnakohtu 22. märtsi 1994. a. määrusega saadeti O. S.-i süüdistusasi täiendavaks uurimiseks ja O. S.-ile süüdistuse esitamiseks KrK § 142 lg. 1 järgi, ei tähenda kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse tühistamist. Seetõttu on tegu uurija poolt KrMK sätete rikkumisega, mis vastavalt KrMK §-le 194 lg. 1 p. 1 takistab kriminaalasja kohtulikku arutamist. Kaitsja seisukoht, et kriminaalasja saatmine O. S.-ile KrK § 142 lg. 1 järgi süüksarvatud teo osas Tallinna Linnakohtule raskendab süüdimõistetu olukorda, ei ole põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib, et kuriteoepisoodi eraldamine ühisest menetlusest on käesoleval juhul KrMK § 118 lg. 2 järgi hädavajalik ning see ei avalda mõju kriminaalasja igakülgsusele, täielikule ja objektiivsele lahendamisele. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 2; 64 p. 2 ja 65 p. 3 Riigikohtu kriminaal­kolleegiumi kogu koosseis otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsus O. S.-i süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 ja 4 järgi talle mõistetud karistuse osas muutmata. Muus osas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaallkolleegiumi 26. septembri 1995. a. otsus tühistada. 2. Kriminaalasi O. S.-ile KrK § 142 lg. 1 järgi süüksarvatud teos saata uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. 3. Kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 6. veebruaril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Herbert LINDMÄE Rait MARUSTE Jüri RÄTSEP Peeter VAHER