Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-26-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 1996. a. kohtuotsus A. L.-i süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi ja R. R.-i süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. veebruaril 1996. a. 3-1-1-26-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L.-i süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi ja R. R.-i süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3; 195 lg. 2, ja 202 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 12. novembri 1995. a. otsusega mõisteti A. L. süüdi KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi ja teda karistati kuuekuuse vabadusekaotusega, KrK § 195 lg. 2 järgi süüditunnistamisel karistati teda vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud. KrK § 40 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust. Kohtuotsuste kogumi järgi KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 11. jaanuari 1994. a. otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vabadusekaotust. A. L. vabastati KrK § 47 alusel karistuse kandmisest kolmeaastase katseajaga. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi R. R. ja teda karistati KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi üheaastase vabadusekaotusega, KrK § 195 lg. 2 järgi üheaastase vabadusekaotusega ja KrK § 202 järgi kaheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 15. det­sembril 1995. a. kohtualuse R. R.-i apellatsioonkaebuse ja Tartu prokuröri apellatsioonprotesti alusel. Linnakohtu otsus tühistati R. R.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 202 järgi ning temale KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Kuritegude kogumi eest mõisteti R. R.-ile karistuseks üks aasta ja üheksa kuud vabadusekaotust. Samuti tühistati A. L.-i karistusest vabastamine KrK § 47 alusel ja mõistetud kaheaastase vabaduse­kaotusliku karistuse kandmise kohaks määrati poolkinnine vangla. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. L. Kaebuses taotleb ta ringkonna­kohtu otsuse tühistamist ja riigikohtult uue otsuse tegemist. Kassaatori arvates on ringkonnakohus temale karistuse mõistmisel arvestanud ainult vastutust raskendavate asjaoludega. Kohus pole arvestanud vastutust kergendavate asjaoludega, et ta kuriteo toimepanemise ajal oli alaealine ja oli kuritegevusele kaasa tõmmatud R. R.-i poolt. Samuti polevat kohus arvestanud töökohast antud positiivse iseloomustusega, vaid on lähtunud ainult koolist antud negatiivsest iseloomustusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadates kriminaalasja läbi AKKS § 40 lg. 2 alusel piiramatu kassatsiooni korras, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tühistades A. L.-i karistusest vabastamise, on õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtul puudus seaduslik alus A. L.-i karistusest vabastamiseks KrK § 47 lg. 1 alusel ning peab vajalikuks osundada, et kui isik paneb katseajal toime rea tahtlikke kuritegusid, mille eest mõistetakse karistuseks vabadusekaotus, siis kohus mõistab lõpliku karistuse mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel. Kohus võib eelmise otsuse järgi mõistetud karistuse liita täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Tartu Linnakohus karistas 12. oktoobril 1995. a. A. L.-i kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud. Liites sellele otsusele eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse, millest A. L. oli tingimuslikult vabastatud, võis kohus valida üksnes osalise või täieliku liitmise vahel. Muuta aga viimati mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja seega ka kohtuotsuste kogumi järgi lõplik karistus karistusest vabastamiseks KrK § 47 lg. 1 alusel, on seadusevastane. Kassaatori väited, et kohus on temale karistuse mõistmisel arvestanud üksnes vastutust raskendavate asjaoludega, pole tõesed. Tartu Linnakohtu otsusest nähtub, et A. L.-ile karistuse mõistmisel on kohus arvestanud vastutust kergendava asjaoluna tema alaealisust kuritegude toimepanemisel, samuti on arvestatud nii negatiivse iseloomustusega koolist kui ka positiivse iseloomus­tusega töökohast. Ringkonnakohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et R. R. tõmbas A. L.-i kaasa kuriteole, mistõttu R. R. mõisteti õigeks KrK § 202 järgi. Seega puudub ka alus arvestada A. L.-ile karistuse mõistmisel asjaolu, et ta oli kuritegevusele kaasa tõmmatud täiskasvanu poolt. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a. otsus A. L.-i süüdistusasjas muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 20. veebruaril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP