Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-4-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1996. a. määrus A. M.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas — RT III, 1996, 10, 147

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. veebruaril 1996. a. 3-3-1-4-96 A. M.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 8. veebruaril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi A. M.-i kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novemb­ri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-93/95. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasele A. M.-ile anti 30. septembril 1992. a. tähtajaline elamisluba kuni 3. maini 1993. a. Uus elamisluba anti talle 22. oktoobril 1993. a. kuni 5. oktoobrini 1994. a. 12. oktoobril 1994. a. pöördus A. M. Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonda elamisloa pikendamise taotlusega. RKMA Tartumaa osakond teatas A. M.-ile elamis­loa pikendamisest keeldumisest ja lõi 13. detsembril 1994. a. tema endise NSV Liidu siseriiklikku passi viisa Eestist lahkumiseks hiljemalt 26. detsemb­riks 1994. a. A. M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada RKMA Tartumaa osakonna tegevus elamisloa pikendamisest keeldumisel ja väljasõidu­ettekirjutuse tegemisel täielikult seadusevastaseks — vastuolus olevaks välis­maalaste seaduse §-dega 12 lg. 1 p. 2 ja 3 ning 20 lg. 1. Kaebaja leidis, et ta on Eesti alaline elanik, sest ta elab Eestis alates 1989. a., on Tartu Ülikooli arsti­teaduskonna V kursuse üliõpilane, on vabaabielus Eesti kodanikuga ja omab viimasega 1993. a. sündinud last, elamisloa pikendamise taotluse mitteõige­aegne esitamine oli tingitud viibimisest Moskvas rahvusvahelisel konverentsil 4. kuni 11. oktoobrini 1994. a. Tartu Halduskohtu 15. juuni 1994. a. otsusega haldusasjas nr. I-3-25/95 jäeti A. M.-i kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et A. M. rikkus Vaba­riigi Valitsuse 21. septembri 1993. a. määrusega kinnitatud elamislubade and­mise ja pikendamise korra punkti 27, mille kohaselt elamisloa taotlus tuleb esitada hiljemalt üks kuu enne loa tähtaja lõppemist. Loa taotlemise tähtaja ennistamise võimalust see määrus ei kehtesta, samuti pole olulised tähtaja möödalaskmise põhjused. Kuna HKS § 19 lg. 2 ei luba halduskohtul ületada kaebuse sisulise vaidluse piire, siis pole kohus antud protsessis pädev lahen­dama küsimust, kas A. M. on Eesti alaline elanik ja kas talle kui Eestis alates 1990. a. elavale isikule anti 1993. a. mais ajutine sissekirjutus. A. M. esitas Tartu Halduskohtu 15. juuni 1995. a. otsusele apellatsioon­kaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja tunnistada RKMA Tartumaa osakonna tegevus ebaõigeks. Apellant leidis, et ta on Eesti alaline elanik, et talle on tähtajaline elamisluba antud ekslikult, et ta on Tartu Ülikooli üli­õpilane, kellele ülikool on taotlenud elamisluba välismaalaste seaduse § 12 lg. 1 p. 2 alusel, et ta elab Tartus koos oma väikese lapse ja Eesti kodanikust vabaabielunaisega, et elamisloa pikendamistaotluse möödalaskmise põhjused olid mõjuvad. Elamisloa taotlemise tähtaja ennistamise võimatus on lünk seadusand­luses, mis varem või hiljem kõrvaldatakse. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 1995. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu motiivid, millega põhjendati A. M.-i kaebuse rahuldamata jätmist ja võimatust hinnata tähtajalise elamisloa esialgse andmise seaduslikkust, on õiged. A. M. esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist või, kui see on võimalik, uue otsuse tegemist, millega tunnistataks seadusevastaseks RKMA Tartumaa osakonna tegevus. Kassaator leiab, et ta on Eesti alaline elanik, kellele mõlemad tähtajalised elamisload anti Tartu Ülikooli taotlusel ekslikult, ilma A. M.-i taotluseta. Alates 1989. a. pole ta elanud mujal kui Eestis. RKMA Tartumaa osakonnal polnud õigust lüüa tema passi tähtajalist elamisluba. Talle kui Eesti alalisele elanikule peavad vastavalt välismaalaste seaduse §-le 20 lg. 1 säilima kõik varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused, vabadused ja kohustused. Eestist väljasaatmine lahutaks teda perekonnast. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: A. M.-i kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kohtud, vaadates läbi A. M.-i kaebuse elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas, jätsid tähelepanuta, et välis­maalaste seadus nõuab elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahku­mise ettekirjutuse vormistamist haldusaktiga. Tulenevalt välismaalaste seaduse §-st 9 lg. 5 peab elamisloa pikendamisest keeldumine olema vormistatud otsusena. Kohtutoimikutes olevatest materja­lidest nähtub, et sellist, otsusena vormistatud haldusakti A. M.-i elamisloa pikendamisest keeldumise kohta ei antud. Seega on A. M.-i elamisloa piken­damisest keeldumine nõuetekohaselt vormistamata. Välismaalaste seaduse § 16 lg. 1 kohaselt tehakse elamisloa tähtaja lõppe­misel ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohtutoimikutes olevatest materjalidest nähtub, et A. M.-i kohta pole Eestist lahkumise ettekirjutusena vormistatud haldusakti antud. Endise NSV Liidu siseriiklikku passi kantud väljasõiduviisa pole käsitatav Eestist lahkumise ettekirjutusena. Elamisloa pikendamisest keeldumise otsus ja Eestist lahkumise ettekirjutus on haldusaktid, mis peavad olema motiveeritud ja viitama akti andmise õigus­likule alusele. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-93/95 ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 1995. a. otsus haldusasjas nr. I-3-25/95. 3. Tunnistada Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osa­konna tegevus A. M.-i elamisloa pikendamisest keeldumisel ja talle Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemisel täielikult seadusevastaseks. 4. Tagastada A. M.-ile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 19. veebruaril 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN