Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-3-1-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 2. veebruari 1996. a. määrus A. K., J. K. ja P. K. kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine protsessiosa­liste ringi määramise asjas — RT III, 1996, 10, 146

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. veebruaril 1996. a. 3-3-3-1-96 A. K., J. K. ja P. K. kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine protsessiosaliste ringi määramise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 1. veebruaril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi A. K., J. K. ja P. K. kohtuvigade parandamise avalduse Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsusele haldusasjas nr. 3-1-95 R. L.-i kaebuses Põltsa­maa Vallavalitsuse 1. juuli 1994. a. korralduse nr. 64 seadusevastaseks tunnis­tamiseks. Protsessiosalistena võtsid istungist osa A. K., J. K. ja P. K. esindajad AS «Hekate» juristid Jüri Urb ning Lauri Lillevars ja Põltsamaa Vallavalit­suse esindaja vallavanem Tiit Kulu. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Jõgeva maakonna komisjoni 20. mai 1993. a. otsusega nr. 21-89 tunnistati omandi­reformi objektiks Põltsamaa vallas «Mardi nr. A-78» talu, kinnistu nr. 1757 (elumaja, laut, küün) ja 21,23 ha maad. Sama otsusega tunnistati omandireformi subjektiks endise omaniku F. L.-i (surnud 1973. a.) poeg R. L. Põltsamaa Vallavalitsuse 1. juuli 1994. a. korraldusega nr. 64 tunnistati õigusvastaselt võõrandatud «Mardi nr. A-78» talu elumaja ja laut tagastamisele mittekuuluvateks omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 3 alusel põhjusel, et nimetatud hooned on A. K., J. K. ja P. K. heauskses omanduses. 1. augustil 1994. a. esitas R. L. kaebuse Jõgeva Maakohtule, milles palus tunnistada Põltsamaa Vallavalitsuse 1. juuli 1994. a. korralduse nr. 64 seaduse­vastaseks, teha Põltsamaa Vallavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus korraldus. Kaebaja leidis, et arvestades seda, et taluhooned, välja arvatud küün, on säilinud endisel individualiseeritud kujul ja mingeid kapitaal­seid ümberehitusi tehtud ei ole ning seda, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastati temale, soovib ta hakata seal tulevikus talu pidama. Kaebaja oli seisukohal, et taluhooned ei saa olla heauskses omanduses, sest vara võõrandati tema isalt kui saksa okupatsiooni abistanult õigusvastaselt Põltsamaa Valla Täitevkomitee 7. juuni 1945. a. otsusega ja anti tasuta üle Põltsamaa Haiglale. Haigla likvideerimisel läksid hooned üle Sakala sovhoosile. Sovhoos kasutas hooneid üüripinnana. 1970-ndatel aastatel anti taluhooned kasutada E. P.-le, kelle endise elukaaslase V. K. lapsed ongi nimetatud hea­usksed omanikud. E. P. ja Sakala sovhoosi vahel ei ole sõlmitud ostu-müügi lepingut. Sellist lepingut ei saagi olla, sest sovhoos olevat taluhooned juba eelnevalt maha kandnud. Puudub ka majaraamat. Kaebaja leidis, et E. P., seejärel ka A. K., J. K. ja P. K. on saanud talu­hooned tasuta omandiks. Need hooned peaksid aga kuuluma kaebuse esitajale R. L.-ile. Pealegi pidi E. P. tookord teadma, et taluhooned on 1945. a. F. L.-ilt õigusvastaselt võõrandatud. Põltsamaa Vallavalitsus taotles 29. detsembri 1994. a. kirjas nr. 3-1/331 kaasata Jõgeva Maakohtul kaebuse lahendamiseks kolmandate isikutena A. K., J. K. ja P. K. 8. veebruari 1995. a. kohtuotsusega tunnistati Põltsamaa Vallavalitsuse 1. juuli 1994. a. korraldus nr. 64 F. L.-ile kuulunud ja temalt õigusvastaselt võõrandatud talu «Mardi nr. A-78» hoonete mittetagastamise kohta täielikult seadusevastaseks ning tehti vallavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus korraldus. Kohus asus seisukohale, et ei ole veenvalt tõendatud, et E. P. oleks talu­hooned saanud heauskselt. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 3 koha­selt ei ole heauskseks omanikuks isik, kes sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorgani otsusega tasuta. Tõenditest nähtub, et õigusvastaselt võõrandatud taluhooned on järjepidevalt uutele omanikele üle läinud tasuta. Kohus leidis, et Põltsamaa Vallavolikogu on teinud kaevatud korralduse ilma tegelikke asjaolusid välja selgitamata ja neid kogumis hindamata. A. K., J. K. ja P. K. esitasid selle kohtuotsuse peale Riigikohtule kohtu­vigade parandamise avalduse. Avalduse kohaselt said nemad 12. oktoobril 1995. a. Põltsamaa Vallavalitsuselt kirjaliku teate, et nende omandis olevad «Mardi nr. A-78» taluhooned on otsustatud tagastada R. L.-i testamendijärgsele pärijale H. L.-ile. Tagastamise otsuse tegemisel arvestati Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1-95. Seejärel said nad tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuses avastasid nad olulisi puudusi, mistõttu taotlevad kohtuvea parandamist. 1. Avaldajad leiavad, et kohus on rikkunud halduskohtumenetluse sea­dus­tiku § 36 lg. 1 p. 2 sätteid, kuna kohtuotsus on tehtud asja arutamisele kutsu­mata jäetud isiku või tema õiguste kohta. Avaldajad oleksid soovinud igal juhul olla asja arutamise juures, kuna küsimuse all oli neile kuuluvate hoonete saatus. Põltsamaa Vallavalitsus küll taotles kaasata avaldajaid kolmandate isiku­tena asja arutamise juurde, kuid kohus arusaamatutel põhjustel seda taotlust ei rahulda­nud. Avaldajate arvates on nad igal juhul antud asjas prae­gu­sel momen­dil kolmandad isikud, kuna on oluliselt riivatud nende põhiseaduses sätestatud õigusi. 2. Avaldajad leiavad, et kohus on kohaldanud vääralt kohtuotsuse aluseks olevat omandireformi aluste seadust. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2 kohaselt toimub vara tagastamine omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kohus võttis küll ORAS kohtuotsuse tegemisel aluseks, kuid tõlgendas ORAS § 12 lg. 3 p. 3 valesti, sest: 1) on olemas Sakala sovhoosi õigusjärglase Sakala Tõulinnukasvatuse Ühistu õiend, millest nähtub, et E. P. ostis Mardi talu hooned 1972. a. sovhoosilt puitmaterjali hinnaga 900 rbl. Seega omandas ta hooned tasu eest, mitte riigiorgani otsuse alusel tasuta. Samuti on olemas majaraamat; 2) ei selgu, kust ja miks pidi E. P. teadma fakti, et talu hooned võõran­dati ebaseaduslikult F. L.-ilt 1945. a. Sellel asjaolul ei ole antud asjas tähtsust, kuna hooned on praegusel momendil hoopis A. K., J. K. ja P. K. omandis; 3) kohus leidis, et E. P. ei saanud hooneid heauskselt, kuid ei tuvasta­nud, millise riigiorgani otsusega omandas E. P. nimetatud hooned tasuta. See asjaolu ei oma asjas tähtsust, kuna käesolevaks ajaks ei ole E. P. enam hoonete omanik; 4) A. K., J. K. ja P. K. ei ole saanud nimetatud vara riigiorgani otsusega tasuta omandusse ega ole osa võtnud F. L.-i kohtuvälisest represseerimi­sest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. E. P. omandas hooned tasu eest sovhoosilt, V. K. sai hooned omandisse E. P.-lt kinkelepinguga, A. K., J. K. ja P. K. aga pärisid hooned V. K.-lt. Hooned on praeguste omanike heauskses omandis. Seetõttu paluvad avaldajad tühistada Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsuse haldusasjas nr. 3-1-95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Avaldajad osundavad halduskohtumenetluse seadustiku § 36 lg. 1 p. 2 rikkumisele esimese astme kohtu poolt, mistõttu Riigikohtu halduskolleegium peab võtma seisukoha küsimuses, kas A. K., J. K. ja P. K. pidid olema prot­sessiosalised esimese astme kohtus, sest HKS § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt kuulub halduskohtu otsus või määrus igal juhul tühistamisele, kui see on tehtud asja arutamisele kutsumata jäetud isiku või tema õiguste kohta. Põltsamaa Vallavalitsus esitas Jõgeva Maakohtule taotluse kaasata prot­sessi kolmandate isikutena selles haldusasjas A. K., J. K. ja P. K. Kohus leidis 8. veebruari 1995. a. otsuses, et nimetatud isikute kaasamine ei ole seaduslik, sest HKS § 12 järgi ei ole nad protsessiosalised. Seadus, milles sätestati kolmanda isiku kaasamine halduskohtumenetlusse, avaldati Riigi Teatajas 17. märtsil 1995. a. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 25. novembril 1994. a. haldusasjas nr. III-3/1-11/94, et põhiseadusliku kaebeõiguse tagamiseks peab esimese astme halduskohus asja läbivaatamisel täiendavalt kaasama isiku, kelle kaasa­mata jätmine võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise HKS § 36 lg. 1 p. 2 alusel analoogiliselt TKS §-s 318 lg. 1 p. 3 märgitud protsessiõiguse normide rikkumise tagajärjele. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et põhiseaduse § 24 lg. 5 kohaselt on igaühel õigus seadusega sätestatud korras kaevata tema kohta tehtud kohtuotsuse peale. See, et HKS ei kehtestanud kohtuotsuse tegemise ajal põhiseaduse §-s 24 lg. 5 nimetatud seadusega sätestatud korda, ei saa olla kaebeõiguse mittetunnustamise aluseks. Põhiseaduse § 146 nõuab kohtuilt õiguse­mõistmist kooskõlas põhiseadusega ja § 14 sätestab kohtuvõimu kohus­tuse tagada põhiseaduslikud õigused ja vabadused. Isik, kellele on esimese astme halduskohtu otsus vahetult suunatud, kaotaks võimaluse kiirelt ja efek­tiivselt kaitsta oma õigusi, kui tal puudub õigus osaleda esimese astme kohtus protsessiosalisena. Sellisel puhul puuduks tal ka õigus osaleda protsessiosali­sena apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses, samuti õigus esitada teistmis- ja kohtuvigade parandamise avaldusi, sest nimetatud õigused kuuluvad HKS §-de 23, 24, 40, 59 ja 65 kohaselt ainult neile, kes olid protsessiosalised esimese astme kohtus. Selline olukord võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi protsessi kaasamata isikule, kellele kohtulahend on vahetult suunatud. Moonutatud oleks ka põhiseaduse §-ga 24 lg. 5 kehtestatud kaebeõigus. Analoogiline kaitseõiguse tagatis on sätestatud TKS §-s 318 lg. 1. Tsiviilkohtupidamise seadustik eristab protsessiõiguse normide sellise rikkumise kahte viisi: kohtuotsuse tegemine isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt asja arutamisele ei kutsutud ja otsuse tegemist isiku õiguste ja kohustuste üle, keda ei kaasatud. Seega peab kaitseõiguse reaalseks tagamiseks protsessiosaliste ring konkreetses asjas sõl­tuma ka selles asjas tehtava kohtulahendi sisust. Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsus selles haldusasjas on vahetult suunatud A. K.-le, J. K.-le ja P. K.-le ning kuulub HKS § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt igal juhul tühistamisele, sest kohus ei kaasanud nimetatud isikuid protsessi. Asja uuel läbivaatamisel peab esimese astme kohus kaasama protsessiosalistena antud haldusasja menetlusse A. K., J. K. ja P. K. ning R. L.-i esindaja, hin­dama protsessiosaliste poolt esitatavaid ja kohtu poolt omaalgatuslikult koguta­vaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning olenevalt asjaoludest tegema HKS §-st 19 tuleneva lahendi. Eeltoodud põhjustel kuulub Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsus antud haldusasjas tühistamisele. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Juhindudes HKS §-dest 68 lg. 3, 67, 57 p. 2 ja 36 lg. 1 p. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Rahuldada kohtuvigade parandamise avaldus. 2. Tühistada Jõgeva Maakohtu 8. veebruari 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-1-95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse teises koosseisus. 3. Tagastada A. K.-le, J. K.-le ja P. K.-le kautsjon, igaühele 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 9. veebruaril 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN