Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-2-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 2. veebruari 1996. a. määrus N. Z. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtuniku pensioni asjas — RT III, 1996, 10, 145

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. veebruaril 1996. a. 3-3-1-2-96 N. Z. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtuniku pensioni asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 1. veebruaril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi N. Z. esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo kassatsioonkaebuse Tallinna Ring­konnakohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/237/95. Protsessiosalisena võttis istungist osa N. Z. esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 1947. a. sündinud N. Z., kes töötab kohtunikuna alates 1976. a. aprillist, pöördus 1995. a. 22. juunil Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna poole taot­lusega määrata talle kohtuniku staatuse seaduses sätestatud kohtuniku pension. Tallinna Pensioniamet vastas 29. juunil 1995. a. N. Z.-le, et talle pole võimalik määrata kohtuniku pensioni, sest täitumata on riiklike elatusrahade seaduse §-s 5 nõutud vanus. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 sätestab erandi kohtuniku pensioni suuruse ja tööstaaži kohta, kuid ei näe ette erandeid riiklike elatus­rahade seadusega sätestatud pensionieast. 31. juulil 1995. a. pöördus N. Z. Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktori poole avaldusega anda korraldus talle kohtuniku pensioni määramiseks. Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktor vastas 23. augustil 1995. a. N. Z.-le, et talle pole võimalik kohtuniku pensioni määrata enne riiklike elatusrahade seaduse §-s 5 sätestatud pensioniikka jõudmist. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 1 kohaselt kindlustatakse kohtunikule riiklik pension kohtuniku staatuse seaduses sätestatud eranditega. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab riiklike pensionide määramiseks ja arvutamiseks kehtestatud korrast erandina kohtuniku pensioni suuruseks 75% tema viimasest ametipalgast. Vanusenõude osas pole erandit sätestatud. N. Z. esitas 23. augustil 1995. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, mil­les palus tunnistada seadusevastaseks Tallinna Penisoniameti Lõuna osakonna otsus. Kohtuistungil kaebaja täpsustas kaebust ja palus lugeda kaebus esitatuks Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna toimingule. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 1995. a. otsusega haldusasjas nr. I-3-496/95 tunnistati Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna tegevus N. Z.-le kohtuniku pensioni mittemääramisel, s.o. 29. juunil 1995. a. N. Z.-le antud eitav vastus, täielikult seadusevastaseks. Sama kohtuotsusega pandi Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonnale kohustus vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus. Kohus leidis, et kohtuniku staatuse seaduse § 33 kohaselt on kohtuniku pensionile õigus isikul, kes on 15 aastat töötanud kohtunikuna, või isikul, kelle töötamine võrdsustatakse kohtuniku ametikohal töötamisega. Tallinna Pensioniamet esitas 9. oktoobril 1995. a. Tallinna Ringkonna­kohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsuse. Apellant leidis, et kohus on ekslikult lähtunud seisukohast, et kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 on sätestatud kõik kohtuniku pensioni määramise tingimused. Tulenevalt kohtuniku staatuse seaduse §-st 33 lg. 1 reguleerib see seadus üksnes kohtuniku pensioni erisusi. Vanusenõude suhtes kohtuniku staatuse seadus erandeid ei sätesta. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 1995. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsus. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt kohtuniku staatuse seaduse §-le 33 lg. 1 kindlustatakse kohtunikule riiklik pension selles seaduses sätesta­tud eranditega. Seega kindlustatakse kohtunikule pension kohtuniku staatuse seaduse § 33 ja riiklike elatusrahade seaduse alusel. Kohtuniku staatuse sea­duse § 33 lg. 2 ja 3 sätestavad kaks erandit võrreldes riikliku pensioniga — pensioni arvutamise korra ja juhud, mil isikul on õigus sellises korras arvutatud pensionile. Kohtuniku staatuse seadus ei sätesta erandit kohtuniku pensioniea suhtes, mistõttu nõutava pensioniea määratlemisel tuleb lähtuda riiklike elatus­rahade seaduse §-st 5. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist tekib, sõltumata vanusest, õigus kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 lg. 2 sätestatud pensionile. Eriarvamusele jäi kohtunik Ulvi Loo­nurm. Eriarvamuses märgitakse: «Leian, et Tallinna Halduskohtu 29.09.1995 otsus on põhjendatud, seaduslik ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellandi väide, et kohtuniku pension määratakse ainult riiklike elatusrahade seaduse §-s 5 nõutud vanuse saabumisel, ei tulene kohtuniku staatuse seaduse §-st 33.» N. Z. esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 1995. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jäetakse muutmata Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsus. Kassaator leiab, et: 1. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kohtunikule kindlustatakse riiklik pension kohtuniku staatuse seaduse ja riiklike elatusrahade seaduse alusel, on meelevaldne, sest kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 lg. 1 peetakse riikliku pensioni all silmas riigi poolt makstavat pensioni. Riikliku pensioni üheks liigiks on ka väljateenitud aastate pension. Kohtuniku töö pole vähem pingeline kui väljateenitud aastate pensionide seaduse §-s 12 loetletud isikute töö. Kohtuniku staatuse seaduses sätestatud kohtuniku pension on üks välja­teenitud aastate pensioni eriliik. 2. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 3, mille kohaselt «kohtuniku õigus käesoleva paragrahvi 2. lõikes tähendatud pensionile tekib pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist», on imperatiivne norm ja selle täiendamine, muutmine või laiendamine pole võimalik. Selle sätte alusel tekib subjektiivne õigus kohtuniku pensionile pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist. Selle sätte täiendamine nõudega kohtuniku vanusele on võrdne uue õigusnormi kehtestamisega. Eriseadusega kehtestatud subjektiivset õigust ei saa piirata viitega üldseadusele. 3. Täitevvõim on varem tõlgendanud seadust õigesti ja määranud kohtuniku pensioni paljudele praegustele või endis­tele kohtunikele, sõltumata vanusest. N. Z.-le pensioni määramisest keeldu­mine tähendab põhiseaduse §-s 12 sätestatud õiguse olla seaduse ees võrdne rikkumist. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 1 sätestab: «Kohtunikule kindlusta­tak­se riiklik pension käesolevas seaduses sätestatud eranditega.» See säte ei keh­testa iseseisvat pensioniliiki (näiteks kohtuniku väljateenitud aastate pensioni), sest iseseisva pensioniliigi kehtestamisel puuduks vajadus samas sättes märkida, et kohtunik kindlustatakse riikliku pensioniga «käesolevas seaduses sätestatud eranditega». Seega peab olema mingi riikliku pensioni liik, millega kohtuniku kindlustamisel kohaldatakse kohtuniku staatuse seaduses sätestatud erandeid. Kuna kõik riiklikud pensionid on kehtestatud seadustega ja kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 lg. 1 nimetatakse riiklikku pensioni «käesolevas seaduses sätes­tatud eranditega», siis tuleb järeldada, et selles sättes peetakse silmas riiklikku pensioni kehtestavat seadust, millest kohtuniku staatuse seadus teeb kohtunike jaoks erandeid. Erandite tegemine eeldab seadust, millest erandeid teha. Riiklikke pensioneid kehtestavad riiklike elatusrahade seadus, soodus­tingimustel vanaduspensionide seadus, väljateenitud aastate pensionide seadus ja seadus Eesti Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta. Kolm viimatinimetatud seadust on eriseadused. Soodustingimustel vanaduspensionide seadus, väljateenitud aastate pensio­nide seadus ja seadus Eesti Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete ameti­palga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta kehtestavad pensione nendes seadustes nimetatud tervist kahjustavates tingimustes, kutsealadel või ametikohtadel töötanud isikutele. Sätestatakse ka nendes seadustes nimetatud isikutele pensioni määramise tingimusi. Kohtunikke pole nendes eriseadustes nimetatud. Seega on seaduseks, millest kohtunike staatuse seadus teeb kohtunike pensioneerimisel erandeid, 17. märtsil 1993. a. vastuvõetud riiklike elatus­rahade seadus. Asjaolu, et riiklike elatusrahade seadus võeti vastu pärast kohtuniku staatuse seaduse vastuvõtmist, ei takista selle kohaldamist kohtunike suhtes. Kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 lg. 1 on viide õigusinstituudile, mida tuleb kohaldada seaduses oleva tühiku täitmiseks. Rakendada tuleb vastavat õigusinstituuti reguleerivat, kuid viitavas seaduses konkreetselt nimetamata seadust, mis kehtib tühikut sisaldava seaduse kohaldamise ajal. Käesoleval juhul on selliseks seaduseks riiklike elatusrahade seadus. Tulenevalt kohtuniku staatuse seaduse §-st 33 lg. 2 ja 3 seisnevad kohtu­niku pensioneerimise erisused pensioni arvutamise korras ja pensioni määrami­seks nõutavas staažis. Ülejäänud tingimuste osas tuleb juhinduda riiklike elatus­rahade seadusest. Eeltoodust lähtudes on põhjendamatud kassaatori väited, et kohtuniku staatuse seaduse §-s 33 lg. 1 nimetatud pension on väljateenitud aastate pen­sioni üks liik, et kohtuniku pensioneerimisel vanusenõude esitamine on uue õigusnormi kehtestamine. Asjasse mittepuutuvad on kassaatori väide, et täitev­võim pole varem kohtunikele pensioni määramisel vanust arvestanud, ja sellest väitest tehtud järeldus, et N. Z.-le pensioni määramisest keeldumine on põhi­seaduse §-s 12 sätestatud võrdsuse põhimõtte rikkumine. Kohtutoimikus olevate materjalide kohaselt on N. Z.-l küll kohtuniku staa­tuse seaduse §-s 33 nimetatud pensioni määramiseks vajalik kohtuniku­staaž, kuid ta pole jõudnud riiklike elatusrahade seadusega kehtestatud pensioniikka. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud kohtuniku staatuse seaduse § 33. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kolleegiumi 31. oktoobri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/237/95 muutmata. 2. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 12. veebruaril 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL