Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-16-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996. a. kohtu­otsus A. G. süüdistusasjas KrK §-de 139 lg. 2 p. 1, 2, 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. veebruaril 1996. a. 3-1-1-16-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Rait Maruste vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. G. süüdistuses KrK §-de 139 lg. 2 p. 1, 2, 3; 141 lg. 2 p. 1, 2 ja 202 järgi ning V. S.-i süüdistuses KrK §-de 100, 139 lg. 2 p. 1, 2, 3; 140 lg. 2 p. 2, 202 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasjas on süüdi tunnistatud veel J. L., R. A. ja A. J., kes pole kassatsioonkaebusi esitanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 6. juuni 1995. a. otsusega mõisteti V. S. süüdi A. F.-i tahtlikus tapmises. Temale esitatud süüdistuse kohaselt lõi ta 22. aprillil 1994. a., olles alkoholijoobes, tahtliku tapmise eesmärgil A. F.-ile kööginoaga selga. Tekitatud kehavigastuse tagajärjel A. F. suri. Tahtlik tapmine kvalifitseeriti linnakohtu poolt KrK § 100 järgi ja V. S.-i karistati kuueaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti A. G. süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2 järgi õigeks. Linnakohus leidis, et A. G. ja R. A. süü 1993. aasta augustikuu lõpus või septembrikuu alguses Tartus Turu tn. 13-22 Vladimir N.-ilt ja Viktor N.-ilt esemete röövimises pole tõendatud. Kohtualused ise eitasid röövimist, väites, et nemad kannatanuid ei tunne. Ka kannatanud kinnitasid kohtuistungil, et nad pole varem kohtualustega kohtunud. Muid tõendeid, mis objektiivselt kinnitaksid kohtualuste süüd, linnakohtule ei esitatud. Tekkinud kahtlusi tõlgendas linnakohus kohtualuste kasuks ja leidis, et A. G. ja R. A. tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Tartu Linnakohtu 6. juuni 1995. a. otsuse peale esitasid apellatsioon­kaebused V. S.-i ja R. A. kaitsjad ning apellatsioonprotesti Tartu prokurör. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 20. novem­bril 1995. a. ning tühistas osaliselt Tartu linnakohtu otsuse. Tühistati A. G. ja R. A. õigeksmõistmine KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2 järgi. Mõlemad kohtualused tunnistati süüdi N.-idelt vägivallaga vara hõivamises — avalikus varguses KrK § 140 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi ja karistati kaheaastase vabaduse­kaotusega. V. S.-i süüditunnistamist tahtlikus tapmises pidas ringkonnakohus seaduslikuks ja põhjendatuks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioon­kaebuse süüdimõistetu V. S., kes taotleb teda KrK § 100 järgi süüditunnistava ja karistava ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Süüdimõistetu V. S. väidab, et ei linna- ega ringkonnakohus pole arutanud temale esitatud süüdistust objek­tiivselt ja igakülgselt. Kassaatori väidete kohaselt on ta võtnud eeluurimisel süü A. F.-i tapmises enda peale kokkuleppel E. P.-ga. Tegelikult tappis A. F.-i tema vabaabielu kaaslane E. P. A. G. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. G. suhtes ja kriminaalasja uueks läbivaatamiseks saatmist teisele kohtukoosseisule. Taotlust põhistatakse motiivil, et ringkonnakohus on hinnanud kogutud tõendeid ebaõigesti ja valesti on kohaldatud kriminaalseadust. A. G. poolt süü omaksvõtt N.-idelt vara hõivamises on toimunud füüsilise mõjutamise tulemusena, kannatanud ei ole A.G.-d ära tundnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadanud kriminaalasja läbi AKKS § 40 lg. 2 alusel piiramatu kassatsiooni korras, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi otsus ei kuulu muutmisele ning kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on igakülgselt põhistanud A. G. süüditunnistamist Viktor ja Vladimir N.-ilt vara hõivamises ja andnud sellele kuriteole ka õige juriidilise hinnangu. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et Tartu Linnakohus, mõistes A. G. õigeks temale kohtueelsel menetlusel inkrimineeritud röövimises, on lähtunud vaid kohtualuste ja kannatanute poolt kohtus antud ütlustest ja jätnud alusetult ning põhjenda­matult tähelepanuta muud tõendid. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on täitnud AKKS §-s 29 lg. 4 sätestatut ja motiveerinud, miks ta ei ole pidanud usaldusväärseteks kohtualuste A. G. ja R. A., samuti kannatanute poolt kohtus antud ütlusi. Kaitsja väide, et A. G. suhtes on kohtueelsel menetlusel kasutatud füüsilist vägivalda, on paljasõnaline ega tulene kriminaalasja materjalidest. Nõustudes linnakohtu motiividega V. S.-i süüditunnistamisel A. F.-i tahtlikus tapmises KrK § 100 järgi, on ringkonnakohus täiendavalt motiveerinud miks pole usaldusväärsed kohtualuse V. S.-i ütlused kokkuleppe kohta E. P.-ga ja miks on ringkonnakohtule usaldusväärsed E. P. kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ütlused. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud antud kriminaalasja läbivaatamisel Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaal­seaduse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetluseseaduse olulist rikkumist. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 1995. a. otsus V. S.-i ja A. G. süüdistusasjas muutmata. 2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub 6. veebruaril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Rait MARUSTE