Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-23-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 1996. a. kohtuotsus ME Viljandi Soojus hagis Viljandi Haigla vastu 1 163 198 krooni 25 sendi nõudes — RT III, 1996, 9, 131

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. veebruaril 1996. a. 3-2-1-23-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat N. Kõivu ja kostja esindaja van­de­advokaat M. Normanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. veeb­ruaril 1996. a. Viljandi Haigla kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 30. oktoobri 1995. a. otsuse ME Viljandi Soojus hagis Viljandi Haigla vastu 1 163 198 krooni 25 sendi nõudes. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel 30. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingu kohaselt kohustus hageja andma kostjale alates 1. juulist 1993. a. soojusenergiat 6585,3 MWh aastas ning viimane kohustus tasuma tegelikult tarbitud soojusenergia eest vastavalt soojusmõõtja näitudele iga kuu 20. kuupäevaks Viljandi Soojuse esitatud arvestuste kohaselt. Tähtajaks mittetasumisel kohustus Viljandi Haigla maksma viivist 0,5% esitatud summast iga viivitatud päeva eest. Hagis palus ME Viljandi Soojus välja mõista Viljandi Haiglalt võlgnevuse 1 163 198 krooni 25 senti ja riigilõivu 35 596 krooni. Eelmenetluse käigus tasus kostja tegelikult tarbitud soojusenergia eest ning seetõttu palus hageja TsK § 191 lg. 1 kohaselt mõista kostjalt välja viivise 461 717 krooni 20 senti. Viljandi Maakohus jättis 31. mai 1995. a. otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning mõistis Viljandi Haiglalt ME Viljandi Soojus kasuks välja 440 849 krooni 5 senti ning riigilõivu 50 148 krooni. Otsuse kohaselt ei ole soojusenergia hind hinnaseadusest ja Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määrusega kinnitatud «Hindade reguleerimise korrast» tulenevalt vaba hind, mis määratakse lepinguga. Soojusenergia hind ei olnud lepingu sõlmimise ajal pooltevahelise kokkuleppe objektiks. Seepärast ei saa 30. aprilli 1993. a. lepingut lugeda kehtetuks soojusenergia hinna märki­mata jätmise tõttu. Ka ei sarnane leping oma tingimustelt mitte ostu-müügi­lepinguga, vaid hankelepinguga. ME Viljandi Soojus varustas Viljandi Haiglat soojusenergiaga üle kokkulepitud koguse, viimane ei keeldunud selle vastu­võtmisest, tunnistas võlga ning tasus selle. Apellatsioonikohus leidis, et ME Viljandi Soojus on Viljandi Haiglale teinud ettepaneku muuta pooltevahelist lepingut soojusenergia koguse osas ning Viljandi Haigla on sellega nõustunud. Seetõttu laieneb lepinguga kindlaksmääratud viivis ka soojusenergiale, mis üle­tab esialgselt kokkulepitud kogust. Hagi esitati Viljandi Maakohtule 9. augustil 1994. a. Sel aja kehtinud TsK § 82 kohaselt oli õigus nõuda viivist alates 9. veeb­ruarist 1994. a. Kuna hageja arvestas viivist alates 1. jaanuarist 1994. a., siis on viivisenõue 20 823 krooni 15 sendi osas aegunud. Kassatsioonkaebuses palub Viljandi Haigla tühistada ringkonnakohtu otsu­se materiaalõigusnormi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ekslikult käsitlenud lepingu mahtu ületava soojusenergia koguse vastuvõtmist hageja poolt lepingu muutmisena ning kohaldanud muudetud lepingule, tegelikult uuele kohustisele, eelmise kohustise tagamiseks kokkulepitud leppetrahvi (viivist). TsK § 191 lg. 1 mõtte kohaselt on viivisega tagatud ainult ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel 30. aprillil 1993. a. sõlmitud lepinguga kindlaksmääratud soojusenergia kogus 6585,3 MWh aastas. Kuna viivis on kohustise täitmise tagamise vahend, on kehtestatud viivise kokkuleppe kirjalik vorm. Pooled ei ole 30. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingus ega ka hiljem kokku leppinud, et lepingus märgitud viivis laieneb ka lepingu esemest suuremale kohustise esemele. Kassaatori vaiki­mine lepingu eseme mahu ületamisel ei ole tahteavaldus viivise kohalda­miseks, sest seda ei näe seadus ette. Ringkonnakohus on eksinud ka aegumise kohal­damisel. Lepinguga kokkulepitud soojusenergia kogus oli hangitud 1. jaanuariks 1994. a. Hagi tegelikult tarbitud soojusenergia võlgnevuse tasumiseks esitas Viljandi Soojus 9. augustil 1994. a. Hageja viivisenõuded lepingus märgitud soojusenergia koguse kohta on aegunud, sest sel ajal kehtinud TsK § 82 sätes­tas hagides viivise nõudmiseks lühendatud 6-kuulise tähtaja. 9. augustil 1994. a. esitatud hagis nõuti ainult tarbitud soojusenergia võlgnevuse tasumist. Ring­konnakohus on samuti vääralt kohaldanud TsK § 277, sest Viljandi Haigla ei ole süüdi tasumisega viivitamises, kuna Viljandi Soojus ei ole tõendanud esita­tud arvete kättesaamist Viljandi Haigla poolt. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Pooltevahelise, määramata ajaks sõlmitud soojusenergiaga varustamise le­pingu p.-s 1 nähti ette tarbijale aastas antava soojusenergia kogus 6585,3 MWh. Vaidlustatud pole kostja poolt rohkem tarbitud soojusenergia kogust. Lepingu p. 17 järgi pidi tarbija tasuma kasutatud soojusenergia eest vastavalt soojus­mõõtja näitudele iga järgmise kuu 20-ndaks kuupäevaks tegelikult tarbitud soojusenergia maksumuse vastavalt hageja poolt esitatud arvestusele. Tähtajaks mittetasumisel kohustus tarbija tasuma viivist 0,5% esitatud summast iga viivi­tatud päeva eest. Eeltoodust tuleneb üheselt, et lepingu järgi pidi kostja tasuma kogu tarbitud soojusenergia eest soojusmõõtja näitude järgi ja hageja esitatud arvestuse alusel, ning hilinemisega tasumisel pidi kostja tasuma viivist kogu tarbitud ja tähtaegselt tasumata soojusenergia maksumuselt, mitte ainult lepingu p.-s 1 fikseeritud soojusenergia koguse maksumuselt. Seega on pooltel TsK §-s 192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise kohta. Paljasõnalised on kostja väited, et ta pole saanud hageja arvestusi soojus­energia eest tasumiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja esitas õige­aegselt lepingu p.-s 17 nimetatud arvestused. Kassatsioonkaebuses kostja ei vaidlusta protsessinormide õiget kohaldamist ringkonnakohtu poolt eeltoodu tuvastamisel. Seega kostja väide tema süü puudumisest on vastuolus ringkonna­kohtu poolt tuvastatuga. 9. augustil 1994. a. esitatud hagi 1 163 198 krooni 25 sendi saamiseks sisaldas ka viivise nõuet. Hagiavaldusele lisatud õiendis olid põhivõlg ja viivis eraldi välja toodud. Seega on ringkonnakohus kooskõlas kuni 1. septembrini 1994. a. kehtinud TsK § 82 lg. 2 p. 1 õigesti viivise sisse nõudnud kuue eelneva kuu eest alates 9. veebruarist 1994. a. Kuna viivis oli lepingus ette nähtud kogu tarbitud soojusenergia eest hilinemisega tasumisel, siis ei mõjuta viivisenõude aegumist see, et 6585 MWh oli tarbitud enne 1. jaanuari 1994. a. Viiviste arvutamise metoodikat ja õigsust vaidlustatud ei ole. Hageja esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas kviitungi ME Viljandi Soojus poolt 20 000 krooni tasumise kohta advokaadibüroole esinemise eest Riigi­kohtus. TsKS § 58 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni 5% ulatuses hagi rahuldatud osast. Arvestades vandeadvokaadi poolt asjas tehtud tööd — asjaga tutvumine ja esinemine Riigikohtu istungil — peab kolleegium vajalikuks kuluks 5000 krooni, milline summa kuulub sissenõudmisele kostjalt hagejale. Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 1 ja 58 lg. 1, kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Sisse nõuda Viljandi Haiglalt ME Viljandi Soojus kasuks advokaadi abi eest 5000 (viis tuhat) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA