Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-20-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 1996. a. kohtuotsus S. U. hagis K. P. vastu ostu-müügilepingu osaliselt kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 1996, 9, 128

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. veebruaril 1996. a. 3-2-1-20-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja S. U., kostja K. P. ja tema esindaja vandeadvokaat R. Pärteli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 1996. a. S. U. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 1995. a. otsuse S. U. hagis K. P. vastu ostu-müügilepingu osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Harju Maakohtu 8. juuni 1995. a. otsusega on tuvastatud, et pärast hageja isa surma 1933. a. jäi Harjumaal Keila vallas Ohtu külas Kuusiku talu pidama tema abikaasa ja hageja ema M. U. Talu hoonete hulka kuulunud laut ja küün ühistati kollektiviseerimise käigus. Pärast M. U. surma müüdi tema pärijate poolt 11. mail 1963. a. põllumajanduslikule artellile elumaja. Hiljem kuulusid elamu ja ühistatud kõrvalhooned Vasalemma sovhoosile, kes 10. juuni 1981. a. ostu-müügilepingu kohaselt müüs ühekorruselise elamu O. K.-le. Pärast O. K. surma päris tema poeg T. K. 19. juuni 1992. a. seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi elamu, lauda, küüni, piirde ja kaevu. 2. juunil 1994. a. müüs T. K. K. P.-le Kuusiku majavalduse koosseisus elamu, küüni, lauda, kaevu ja piirde. Hageja nõudis TsÜS § 66 lg. 2 alusel viimatinimetatud ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist lauda, küüni ja kaevu osas, kuna need ei kuulu elamu juurde, ei olnud O. K. ja tema poja omandis ning viimasel puudus õigus neid müüa. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis maakohtu otsuse reso­lutsiooni muutmata, kuna otsuse lõppjäreldus on õige. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing (TsÜS-i § 66 lg. 2) iseenesest tühine ja erinevalt vaieldavast tehingust (TsÜS § 67 lg. 1) ei kuulu tühise tehingu kehtetuks tunnistamine kohtu pädevusse. Huvitatud isik võib nõuda, et kohus tunnustaks seadusega vastuolus oleva tehingu tühisust. Vaid­lustatud lepingu osalise tühisuse tunnustamiseks puudub alus, kuna T. K. päris müüdud majavalduse seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel, mille kehte­tuks tunnistamist ei ole nõutud. Tehingu kehtivuse seisukohalt ei oma tähen­dust, mida on otsustanud ühistatud vara osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon. Samuti ei ole hageja õigustatud nõudma vaidlusaluse ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamist, kuna ta ei olnud selle lepingu pooleks ja sellest nõudest ei olene tema õigused müüdud asjadele. Kassatsioonkaebuses palub S. U. ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et seadusega vastu­olus olev ostu-müügileping on tühine ning kohus pidanuks seda tunnustama. Hagi lahendamise käigus leidis tõendamist, et ka pärimisõiguse tunnistus on osaliselt — lauda ja küüni osas — kehtetu ning selles osas taotletigi ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Kohus on jätnud arvestamata ja hindamata tõendid selle kohta, et Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 7. mai 1993. a. otsusega tagastati kassaatorile ja teistele J. U. ja M. U. pärijatele Kuusiku talu maaüksus ning õigusvastaselt võõrandatud varana kolhoosi ühistatud vara. Selle otsuse täitis enne vaidlustatud lepingu sõlmimist Vasalemma sovhoosi õigusjärglane AS Kaasiku, kes 23. märtsil 1993. a. andis aktiga nr. 4 pärijatele üle Kuusiku talu maa, 4 lehma natuuras ning ühistatud laut-küüni. T. K. sai oma isalt O. K.-lt pärida vaid Kuusiku talu elumaja, mille viimane 1981. a. Vasalemma sovhoosilt ostis. T. K.-le välja antud pärimisõiguse tunnistusel on viga, mis tuleneb Harjumaa kinnisvarabüroo andmetest, milles O. K. omandina on alusetult märgitud ka laut-küün. Vastuses ei nõustu T. K. kassatsioonkaebuse väidetega ning leiab, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud. K. P. ja tema esindaja peavad kohtu­istungil kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 336 lg. 4 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja pole vaidlustatud le­pin­gu pooleks, siis ei ole ta õigustatud nõudma selle osaliselt kehtetuks tunnis­tamist. Asjas on tuvastatud, et ostu-müügilepingu objektiks olnud laut ja küün ühistati kolhoosi. ORAS §-de 6 lg. 2, 14 lg. 1 ja põllumajandusreformi sea­du­se §-st 1 ja 3 lg. 1 p. 1 kohaselt on ühistatud (kollektiviseeritud) vara õigus­vastaselt võõrandatud vara. Omandireformi käigus toimub ka omandiõiguse rik­ku­misega tehtud ülekohtu heastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagas­ta­mise või kompenseerimise teel. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 7. mai 1993. a. otsusega on hageja, P. U. ja L. K. tunnistatud oma ema pärijatena ühistatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Hageja on õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks. Kohtud on arutanud T. K. ja K. P. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist. Kuna tehingu kehtetuks tunnistamise hagi lahendamisel otsustatakse mõlema tehingu poole õiguste üle ning sellega võivad kaasneda kohustused mõlemale tehingu poolele, siis kohtu poolt tehingu teise poole asjasse kaasamine kostjana ei ole vastuolus TsKS § 146 lg. 2 p. 3 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt hageja valib kostja. T. K.-d asjasse kost­jana kaasamata rikuti TsKS § 318 p. 3. See rikkumine on ringkonnakohtu otsu­se tühistamise põhjuseks. Alusetu on kassaatori väide, et eelnimetatud komisjoni otsusega on õigus­tatud subjektile ühistatud vara tagastatud. Põllumajandusreformi seaduse § 5 lg. 3 p. 2 kohaselt otsustab ühistatud vara tagastamise või kompenseerimise põllumajandusreformi komisjon ning sama seaduse paragrahv 8 kohaselt tagas­tatakse ühistatud vara reformikomisjoni otsuse alusel. Täpsemalt on õigus­vastaselt võõrandatud vara tagastamise kord reguleeritud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras». Reformikomisjoni otsust hagejale ühistatud vara tagastamise kohta kohtule esitatud ei ole. Vaidlustatud ostu-müügileping sõlmiti 2. juunil 1994. a., seega enne TsÜS jõustumist 1. septembril 1994. a. Osundatud seaduse § 175 ei andnud sama seaduse §-le 66 tagasiulatuvat jõudu. Seega TsÜS § 66 lg. 2 ei ole vaidlustatud tehingu puhul kohaldatav. Lepingu kehtivus tuleb lahendada selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 alusel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada S. U.-le 16. novembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA