Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-19-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 1996. a. määrus K. K., L. K. ja J. P. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks — RT III, 1996, 9, 127

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 21. veebruaril 1996. a. 3-2-1-19-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 1996. a. K. K., L. K. ja J. P. esindaja vandeadvokaat Edith Sassiani erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1995. a. määruse K. K., L. K. ja J. P. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks. 18. septembril 1995. a. esitatud avalduses palusid K. K., L. K. ja J. P. tuvastada juriidilise tähtsusega fakti, et J. P. on 17. augustil 1966. a. sündinud K. K. isa. Tallinna Linnakohus lõpetas asjas menetluse TsKS §-de 218 p. 1 ja 256 alusel. Määruse kohaselt tuvastab kohus juriidilise fakti ainult siis, kui avaldajal ei ole teisiti võimalik saada seda fakti tõendavat dokumenti. Perekonnaseaduse § 41 lg. 1 ja 5 kohaselt tehakse lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. PkS §-s 41 ei ole piirangut, et nimetatud sätet saaks kohaldada ainult alaealiste laste puhul. Põlvnemist isast tuvastatakse perekonnaseaduse § 42 lg. 1 kohaselt kohtus siis, kui lapse vane­mad ei ole omavahel abielus ja lapse põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha. Lapse isa, ema ja ka laps ise on avaldanud ühist soovi lapse põlvnemise kind­laks­tege­miseks ja PkS § 41 alusel on see võimalik perekonnaseisuasutuses. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 1995. a. määrusega jäeti linnakohtu 23. oktoobri 1995. a. määrus muutmata. Määruse põhjenduste kohaselt on linna­kohtu lõppjäreldus, et avaldus ei kuulu läbivaatamisele erimenetluse korras juriidilise fakti tuvastamisena, õige. Ebaõige on aga viide PkS §-le 41 lg. 1, kuna tulenevalt PkS § 38 lg. 4 loetakse selle seaduse tähenduses lapseks ala­ealist isikut. K. K. sündis 1966. a. ning on täisealine. Kui lapse põlvnemine ei ole tuvastatud enne tema täisealiseks saamist, võib PkS § 42 lg. 1 kohaselt lapse põlvnemist isast tuvastada üksnes täisealiseks saanud lapse nõudel ja hagimenetluse korras. Erikaebuses taotles kassaatori esindaja ringkonnakohtu määruse tühistamist põhjusel, et TsKS § 253 p. 5 ja § 255 lg. 2 p. 1, 3, 6 kohaselt tuvastab kohus erimenetluses sugulussuhteid ja teisi juriidilisi fakte, kui seaduses ei ole nende tuvastamiseks teistsugust korda. Perekonnaseaduse § 42 lg. 2 kohaselt tuvastab põlvnemist kohus ning erimenetluse asju vaatab kohus läbi TsKS §-i 254 lg. 1 järgi hagimenetluse sätete kohaselt. Õiguslik vaidlus avaldajate vahel puudub ning puudub kostja, kelleks pole ka perekonnaseisuamet. Perekonnaseaduse alusel on täisealise isiku suhtes ette nähtud põlvnemise fakti tuvastamine ainult kohtus. Kolleegium leidis, et määrus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et avaldus ei kuulu läbivaatamisele erimenetluse korras kui juriidilise fakti tuvastamine ning täisealise lapse esitatud põlvnemise tuvastamise avaldus isast, kes on elus, tuleb lahendada hagimenet­luse korras. Isik, kellest põlvnemist täisealine laps soovib tuvastada, on olemas ja nõue tuleb esitada tema vastu. Perekonnaseaduse § 38 lg. 4 ja § 42 lg. 1 ei anna võimalust täisealise lapse suhtes põlvnemise kindlakstegemiseks isast, kes ei ole lapse emaga abielus, vanemate ühise avalduse alusel perekonnaseisu­asutuses. Kui lapse põlvnemine, kelle vanemad ei ole omavahel abielus, ei ole tuvastatud enne tema täisealiseks saamist, võib lapse põlvnemist isast tuvastada üksnes täisealiseks saanud lapse nõudel (PkS § 42 lg. 1). Asjas menetluse lõpetamine avaldajate L. K. ja J. P. avalduses põlvnemise tuvastamiseks TsKS § 218 p. 1 alusel on õige. Ringkonnakohtu seisukoht K. K. avalduses menetluse lõpetamiseks põhjusel, et avaldus ei kuulu kohtu pädevusse, ei ole õige. Põlv­nemise tuvastamine kuulub kohtu pädevusse PkS § 42 lg. 1 alusel ja põlvnemist isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada (PkS § 42 lg. 2). Avaldus ei kuulu aga läbivaatamisele erimenetluse korras. Tegemist on asjaga, mis võimaldab õiguslikku vaidlust, sest on olemas hagi­menetluse pooled — hageja ja kostja (TsKS § 69 lg. 1). Seega on tegemist avalduse erimenetluse korras läbivaatamata jätmisega. Läbivaatamata jätmise alustest on tekkinud olukorras seaduse analoogia alusel kõige lähemaks õigus­normiks TsKS § 254 lg. 3, mille alusel tulebki K. K. avaldus põlvnemise tuvas­tamiseks jätta läbi vaatamata. Väidetaval isal on õigus hagi õigeks võtta või sellele vastu vaielda. Hagi õigeks võtmine (TsKS § 70 lg. 2) ei muuda ise­enesest tema suhtes esitatud nõuet erimenetluseasjaks. Erimenetluse korras tuvastatakse põlvnemise fakti, kui isik, kellest põlvnemist soovitakse tuvastada, on surnud ning kui seejuures ei teki kohtu pädevusse kuuluvat õiguslikku vaidlust (TsKS § 253 p. 1, § 254 lg. 3). Juhindudes TsKS § 346 p. 3, kolleegium määras: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1995. a. määrus K. K. avalduses menetluse lõpetamise osas ja tema avaldus põlvnemise tuvastamiseks jätta läbi vaatamata. Muus osas jätta määrus muutmata. Erikaebus rahuldada osaliselt. Tagastada vandeadvokaat Edith Sassianile 11. detsembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA