Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-14-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 1996. a. kohtuotsus F.-S. L.-i ja L. L.-i hagis U. ja V. P. vastu omandiõiguse tunnistamiseks kooperatiivkorterile ja eluruumist väljatõstmiseks — RT III, 1996, 9, 119

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. jaanuaril 1996. a. 3-2-1-14-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja P. Vaher, kassaatori F.-S. L.-i ning tema ja L. L.-i esindaja vandeadvo­kaat M. Lusti ning vastustaja V. P. osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 1996. a. F.-S. L.-i ja L. L.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil­kolleegiumi 12. oktoobri 1995. a. otsuse F.-S. L.-i ja L. L.-i hagis U. ja V. P. vastu omandiõiguse tunnistamiseks kooperatiivkorterile ja eluruumist välja­tõstmiseks. L. L. sai 11. oktoobril 1991. a. orderi nr. 595 elamukooperatiivis «Kalda» Tallinnas Katleri 3-40 asuva uue kahetoalise korteri asustamiseks. Orderile oli perekonnaliikmena märgitud tema tädi F.-S. L. Elamukooperatiivi osamaksuna tasuti korteri maksumus 19 300 rubla. L. L. esitas 14. oktoobril 1991. a. kooperatiivile avalduse nimetatud kor­terist loobumiseks ja 11. novembril 1991. a. avalduse enda väljaarvamiseks kooperatiivi liikmete hulgast ning osamaksu üleandmiseks temaga koos elavale F.-S. L.-ile. Samuti esitas F.-S. L. 11. novembril 1991. a. avalduse tema vastu­võtmiseks kooperatiivi liikmeks L. L.-i asemel. Kooperatiivi juhatuse koosoleku 17. detsembri 1991. a. otsusega ja volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsusega rahuldati L. L.-i avaldus kooperatiivi liikmete hulgast väljaarvamiseks. F.-S. L.-i avaldus liikmeks vatuvõtmiseks jäeti rahuldamata, sest ta ei olnud Eestis alatiselt elanud 10 aastat. Samade otsustega võeti kooperatiivi liikmeks V. P., kellele eraldati vaidlusalune korter. Kooperatiiv ei ole L. L.-ile osamaksu tagastanud. Hagejad palusid tunnistada F.-S. L.-i kooperatiivi liikmeks ja tunnistada ebaõigeks kooperatiivi keeldumine F.-S. L.-ile osamaksu üleandmisest. Samas paluti V. P. koos temaga elavate isikutega välja tõsta eluruumist Tallinnas Katleri 3-40. Hagi esitati elamuseaduse § 18 alusel, mille kohaselt on elamu­kooperatiivi liikmel õigus anda üle talle kuuluv osak temaga alatiselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele, kui see astub elamukooperatiivi liikmeks lahkunud liikme asemel. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist võib kooperatiivi liige vaidlustada kohtus. Hagejate arvates ei vastanud kooperatiivi volinike 19. veebruari 1992. a. koosoleku otsus ES § 18 lg. 1 nõuetele. Koos­kõlas ES § 27 oli L. L.-il seoses osaku täieliku tasumisega tekkinud omandi­õigus korterile. Hagejate esindaja palus 2. septembri 1994. a. hagi täiendavas avalduses tunnistada ka hagejate omandiõigust Tallinnas Katleri 3-40 asuvale eluruumile ES § 18, korteriomandiseaduse § 3 ning asjaõigusseaduse §-de 68, 80 ja 81 alusel. Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 1995. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu 14. juuni 1995. a. otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 1995. a. otsusega F.-S. L.-i ja L. L.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ring­konnakohtu põhjenduste kohaselt on V. P. ebaõigeks kostjaks vaidluses elamu­kooperatiivi liikmeks tunnistamise, osaku üleandmise vormistamisest keeldumise ning korterile omandiõiguse tunnistamise üle. Kooperatiivi vastu ei ole hagejad nõuet esitanud. TsKS § 73 mõtte kohaselt on võimalik asja lõpetamata asendada mittevastav pool. Sellist taotlust kohtule esitatud ei ole. Ringkonnakohus leidis, et U. ja V. P. väljatõstmiseks puudub alus. V. P.-le eraldati korter tulenevalt liikmelisusest kooperatiivis. Apellatsioonkaebuse väide, et V. P. kooperatiivi liikmeks võtmine oli ebaseaduslik, ei saa olla alu­seks tema korterist väljatõstmisele kuni teda ei ole elamuühistu liikmete hul­gast välja arvatud. Kassatsioonkaebuses paluvad F.-S. L. ja L. L. ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ES § 18 lg. 1 ja 2. Apellatsioonikohus on jätnud tähelepa­nuta, et TsKS § 73 lg. 1 alusel võib kohus hageja nõusolekul, asja lõpetamata, asendada kostja õige kostjaga. Seadus ei kohusta hagejat esitama taotlust mittevastava kostja asendamiseks, vaid seda võib teha kohus omal initsiatiivil ja hageja nõusolekul. Vastustajad U. ja V. P. peavad kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja paluvad jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsiooni­kohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et V. P. ei ole asja­kohane kostja elamukooperatiivi liikmeks tunnistamise, osaku üleandmise vormistamisest keeldumise ning korterile omandiõiguse tunnistamise hagis. Kooperatiivi vastu ei ole hagejad nõuet esitanud. Alusetu on kaebuse väide, et kohus pidanuks omal initsiatiivil, asja lõpe­tamata, asendama hageja nõusolekul kostja õige kostjaga. Tulenevalt TsKS §-st 73 lg. 1 kohus võib isiku, kelle vastu on hagi esitatud, asendada hageja nõusolekul isikuga, kes peaks olema kostja. Selle sätte kohaselt ei ole kostja asendamise algatamine ega asendamine kohtule kohustuslik. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et V. P. ja U. P. korterist väljatõstmiseks puudub õiguslik alus. V. P.-le eraldati korter seoses liikmelisu­sega kooperatiivis. Sõltumata hagejate võimalikest nõuetest kooperatiivi(ühistu) vastu, ei tekita korteri eraldamine V. P.-le õigussuhet tema ja hagejate vahel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA P. VAHER