Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-12-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 1996. a. kohtuotsus AS-i Eesti Sotsiaalpank hagis Tallinna Kesklinna Valitsuse vastu kaasomandiõiguse tunnistamiseks — RT III, 1996, 8, 117

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. jaanuaril 1996. a. 3-2-1-12-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 1996. a. AS-i Eesti Sotsiaalpank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 1995. a. otsuse AS-i Eesti Sotsiaalpank hagis Tallinna Kesklinna Valitsuse vastu kaasomandiõiguse tunnistamiseks. Tallinna Linnakohtu 21. aprilli 1995. a. otsusega rahuldati hagi AÕS §-de 80, 81, 83 ja 89 alusel ning tunnistati hageja omandiõigust Tallinnas Liiva­laia 40 asuva hoone esimesele korrusele ja selle all asuvale keldrikorrusele. Linnakohus tuvastas, et hoone eeltoodud osa ehitamist finantseeriti NSVL Riigipanga poolt ning see ehitati NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori Tallinna Lenini rajooni osakonnale. NSVL Riigipanga reorganiseerimisel anti hooneosa 20. jaanuaril 1988. a. üle NSVL Elamu-Sotsiaalpanga EV pangale, kelle õigusjärglaseks sai ENSV Valitsuse 5. märtsi 1990. a. määruse nr. 50 alu­sel Eesti Sotsiaalpank. Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1990. a. korraldusega nr. 365-k nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ettepanekuga moodustada tema baasil ühtne aktsia-kommertspank — Eesti Sotsiaalpank. 29. detsembril 1990. a. mak­sis Eesti Sotsiaalpank väljaostetavate põhivahendite ja muu vara eest Eesti Vabariigi eelarvesse 2 592 503 rbl. 62 kop. Kostja on hageja omandiõigust vaidlusalusele hooneosale tunnistanud ka 1. aprillil 1993. a. sõlmitud lepinguga, mille kohaselt hageja pidi tasuma kostjale ainult kommunaalteenuste eest, mitte aga renti. Linnakohus leidis, et seega on hageja omand hooneosale tekki­nud õiguslikul alusel. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) linnakohus on jätnud tähelepanuta, et Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsuse «Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest» p. 1 kohaselt olid ajutiselt peatatud riigi omandu­ses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustasid selle vara omandivormi muutmise; 2) hageja esitatud 29. detsembri 1990. a. maksekorraldusest ei nähtu, et ülekantud 2 592 503 rub­las sisalduks tasu vaidlusaluse hooneosa eest. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel; 3) tulenevalt ORAS-st ja Vaba­riigi Valitsuse 27. veebruari 1992. a. korralduse alusel andis Riigivaraamet Tallinnas Liivalaia tn. 40 asuva hoone 19. mai 1992. a. aktiga munitsipaal­omandusse. Nimetatud Vabariigi Valitsuse korraldust ja üleandmisakti pole vaidlustatud ega tühistatud; 4) kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt on munitsipaalomand vallale või linnale kuuluv vara ja sama seaduse paragrahv 30 lg. 1 p. 4 kohaselt esindab linna avalik-õigusliku isikuna kohtus linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsuse 18. aprilli 1994. a. korraldusega anti Liivalaia tn. 40 hoone Kesklinna Valitsuse bilanssi. Ka Tallinna Linnavalitsuse põhimääruse § 35 kohaselt on linnaosa valitsus linnavara tiitlipärane valdaja. Seega ei saa asjas kostjaks olla Tallinna Kesklinna Valitsus. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale apellatsioonikohtule järgmistel põhjustel: 1) Ülem­nõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsusega peatati ajutiselt riigi varaga tehingud, mis muudavad selle vara omandivormi. Antud asjas on tegemist õigus­aktide alusel riigi omandi üleminekuga õigusjärgluse teel, mitte tehingu teel. Seega pole osundatud otsus selles asjas kohaldatav; 2) Riigivaraamet ei saa­nud 1992. a. anda munitsipaalomandisse juba varasemast ajast hagejale kuulu­nud hooneosa. Riigivaraameti ebaseadusliku otsuse alusel ei saanud kostjal omandit tekkida; 3) Tallinna Kesklinna Valitsus on asjas õige pool, sest AÕS § 91 kohaselt on asja seaduslikul valdajal kõik sama seaduse §-s 80—89 sätes­tatud õigused. Kui ringkonnakohus jõudis järeldusele, et Kesklinna Valitsus ei ole õigeks kostjaks, siis tuli linnakohtu otsus TsKS §-de 319 p. 3 ja 292 lg. 1 p. 2 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse; 4) ringkonnakohus pole tuvastanud hoone kasutamisega seonduvaid tegelikke asjaolusid ning põhjendanud, miks on ainetu hageja väide, et hoone munitsi­paalomandisse andmise puhul oli tegemist kirjaveaga; 5) kui kohus leidis, et 29. detsembri 1990. a. maksekorraldus ei tõenda omandiõigust hooneosa suh­tes, siis tuli arvestada teisi linnakohtu otsuses loetletud dokumente. Omandi tekkimise seisukohast ei ole tähtsust, kas kassaator on hüvitanud riigile vaidlus­aluse hooneosa maksumuse. Oluline on omandi tekkimise õiguslik alus. Eel­toodud väiteid esitas hageja ka apellatsioonikohtus, kuid jättes nende tagasi­lükkamise motiveerimata, rikkus kohus TsKS §-i 232 lg. 4. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsu­se tühistamiseks. Kassaator märgib õigesti, et AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Põhjendatud on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele hooneosale õiguslikul alusel. Vaidlustatud pole seda, et Vabariigi Valitsuse 5. märtsi 1990. a. määruse nr. 173 alusel moodus­tatud Eesti Sotsiaalpanga valduses olnud hooneosa Tallinnas Liivalaia tn. 40 oli riigi omand. Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1990. a. korraldus nr. 365-k, mille p.-s 3 nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ja tema allasutuste baasil ühtse aktsia-kommertspanga — Eesti Sotsiaalpanga moodustamisega, ei tõenda vaidlusaluse hooneosa üleandmist hageja omandisse. Teisi tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt väidetud riigi omandi üleminekut temale õigusjärgluse teel õigusaktide alusel, hageja kohtule esitanud ei ole. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presii­diumi 17. juuli 1990. a. otsuse «Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgu­listest abinõudest» p.-s 1 peatati Eesti Vabariigi omandiõiguse teostamiseks tema omanduses oleva vara suhtes ajutiselt kõik tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete ja organisatsioonide põhikirjafondi varaga, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Seega kui 29. detsembri 1990. a. makse­korraldusega olekski tasutud Liivalaia tn. 40 hooneosa eest, siis selline tehing riigi varaga olnuks viidatud Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse rikkumise tõttu seaduse nõuetele mittevastav, ning ei tõendaks hageja omandi tekkimist õigus­likul alusel. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud hooneosale omandi tekkimist õiguslikul alusel. Hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel vaidlusalusele hooneosale ei tõenda see, et 1993. a. sõlmitud kommunaalteenuste tasu vahendamise lepingu järgi ei maksnud hageja kostjale renti. Kuna hageja omandi tekkimine õiguslikul alusel pole tõendatud, siis 1992. a. oli Riigivaraametil õigus anda riigile kuuluv vara Vabariigi Valitsuse korralduse alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt sai selle omanikuks Tallinna linn. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab linnavolikogu linna vara valdamise, kasu­tamise ja käsutamise korra vastavalt seadusele linna põhimääruses. Tallinna põhimääruse §-de 35 lg. 1 ja 52 lg. 1 p. 3 järgi on linnavara valdajaks ka linna­osa valitsus. Seega on kostja seaduslik valdaja. Ekslik on aga kassaatori seisu­koht, et tulenevalt AÕS §-st 91 on seaduslik valdaja, kes ei ole omanik, asja­kohaseks kostjaks kaasomandiõiguse tunnistamise hagis. AÕS § 91 mõte on selles, et anda seaduslikule valdajale omandi kaitseks hagejana samad õigused, mis on omanikul. Kuna hagi esitati Kesklinna Valitsuse vastu ja kostja asendamist hageja ei taotlenud, siis kostjana oli Kesklinna Valitsusel õigus apellatsioonkaebust esitada ja ringkonnakohtul seda arutada. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Üheks tühistamise põhjuseks oli ka see, et hagi rahuldati kostja suhtes, kes ei olnud asja omanik. Seega toimis apellatsiooni­kohus kooskõlas TsKS §-ga 318 lg. 1 p. 3 ja 319 p. 2. TsKS §-s 319 p. 3 sätes­tatud ringkonnakohtu õigus ei kohustanud teda selle asja lahendamisel saatma asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks, kuna see ei olnud asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks vajalik. Hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud oma väidet, et kogu Liivalaia tn. 40 hoone üleandmine munitsipaalomandisse rajaneb dokumentide vormistamise veal. Selles osas ei olnudki ringkonnakohtul midagi täiendavalt põhjendada. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA