Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-11-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. jaanuari 1996. a. kohtu­otsus Eesti Ühispanga avalduses AS-i REF pankroti väljakuulutamiseks — RT III, 1996, 8, 114

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. jaanuaril 1996. a. 3-2-1-11-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa pankrotihaldur vandeadvokaat R. Lumiste osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. jaanuaril 1996. a. AS-i REF kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 28. septembri 1995. a. otsuse Eesti Ühispanga avalduses AS-i REF pankroti väljakuulutamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsu­sega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 26. mai 1995. a. otsus, millega kuu­lutati välja AS-i REF pankrot. Kohtuotsusega on tuvastatud, et 20. jaanuari 1992. a. laenulepingu järgi sai võlgnik Harju Maapangalt laenu kogusummas 12 500 000 rubla tagastamise tähtajaga 28. detsember 1992. a. AS REF kohus­tus laenult tasuma intresse 15% esimesel poolaastal ja 40% teisel poolaastal ning laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel 0,1% viivist iga maksmisega viivi­ta­tud päeva eest. 1994. a. Harju Maapank reorganiseeriti ning tema õigused ja kohustused läksid üle Eesti Ühispangale. Kohus leidis, et 26. mai 1995. a. seisuga oli AS-i REF võlgnevus võlausaldajale 1 766 806 krooni 90 senti. Võlg­niku bilansi järgi on tal varasid kokku 1 268 000 krooni ulatuses ja tema võlad ületavad varasid 643 000 krooni võrra. Võlgniku väide, et tegemist on tsiviil­õigusliku vaidlusega nõude suuruse üle, on alusetu. Oma väiteid pole võlgnik tõendanud. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Kaebuse kohaselt on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega nõude suuruse üle. Kuna rahareformi toimumise ajaks ei olnud saabunud laenu tagastamise tähtaeg, siis antud juhul ei ole kohal­datav Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee dekreet nr. 030, mille kohaselt lepingu­järgsed kohustused tuli ümberarvestada vahekorras 10 rbl. = 1 kroon. Kuna lepingus puudusid tingimused võla tagastamise kohta võimaliku raha­reformi korral, siis pidid lepingupooled ise kokku leppima võlasumma ümber­hin­damises. Rahareformi komitee dekreet nr. 021, mis kohustas raamatupida­misbi­lansi ja kasumiaruande rublades näitajad ümberhindama kroonidesse Rahare­formi Komitee poolt kehtestatava kursiga, ei oma õiguslikku tähendust lepingust tuleneva kohustise ümberhindamisel. Linnakohus rikkus TsKS § 232 lg. 4, jättes otsuses märkimata, millistele seadustele tuginedes loeti tuvastatuks võlgnevus summas 1 766 806 krooni 90 senti. Ringkonnakohus rikkus TsKS § 313 lg. 2, kuna esimese astme kohtu otsuses põhjendused puudusid ja neid ei ole ka ringkonnakohtu otsuses. Kuna pooltel on õiguslik vaidlus nõude suuruse üle, siis selle nõude alusel ei saanud pankrotti välja kuulutada. Ka on ring­konnakohus rikkunud pankrotiseaduse § 31, lubades halduril esineda võla­usaldaja poolel ja huvides (istus võlausaldaja kõrval ja võttis osa võla aluse tõendamisest võlausaldaja poolel). Vastustaja peab kassatsioonkaebust põjendamatuks. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistami­seks. Kaebuses ei vaidlustata kohtu poolt tuvastatud pankrotiavalduse aluseks oleva laenusumma saamist, laenulepingu tingimusi, laenu tagastamata jätmist ja võlgniku majanduslikku olukorda. Võlgniku kohustus tagastada saadud laenu­summa tekkis enne rahareformi, laenusumma saamisel. Pooltevahelises lepin­gus ei ole sätestatud rublades saadud laenu ümberarvestamise korda võimaliku rahareformi korral. Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee 17. juuni 1992. a. dekreedi nr. 030 p. 1.4 kohaselt Eesti Vabariigis rahareformi ajal kehtivad rahalised kohustused ja nõuded jäävad jõusse ja arvutatakse ümber Eesti kroo­nidesse. Osundatud dekreedi p. 1.2 kohaselt Eesti Vabariigis käibel olnud NSV Liidu raha kuulus ümberarvestamisele Eesti kroonidesse vahetus­kursiga 10 rubla = 1 Eesti kroon. Eeltoodust tuleneb, et teistsuguse kokkuleppe puudu­misel tuli võlgniku tagastamisele kuuluv laenusumma ümber arvestada Eesti kroonidesse vahekorras 10 rubla = 1 kroon. Seega on pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge ning ainuüksi võlgniku poolt sellele vastuvaidlemine ei ole aluseks pankrotiavalduse rahuldamata jätmisele. Sellisele õigele järeldusele jõudis ka Tallinna Linnakohus, kelle otsuse täiendavat motiveerimist ringkonna­kohus vajalikuks ei pidanud. Nõude selgust pankrotimenetluses hindab kohus, kui pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei ole vaidlustatud teises menetluses. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole ainuüksi TsKS § 232 lg. 4 ja § 313 lg. 2 rikkumine sellega, et jäeti viitamata laenusumma ümber­arvesta­mise õiguslikule alusele. Otsuse tühistamise aluseks ei ole ka ajutise halduri poolt seisukoha võtmine nõude selguse osas ning tema istumine võla­usaldaja esindaja kõrval. Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA