Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-5-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. kohtu­otsus N. V. hagis F. K. vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ja pärand­vara jagamiseks — RT III, 1996, 8, 111

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. jaanuaril 1996. a. 3-2-1-5-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat M. Lusti ja kostja F. K. osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. jaanuaril 1996. a. kostja F. K. esindaja vandeadvokaat M. Mängeli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsuse N. V. hagis F. K. vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ja pärandvara jagamiseks. I. K. suri 6. novembril 1989. a. oma viimases alatises elukohas Tallinnas Nurme 22-7. Tema pärandvaraks oli pool majavaldusest Rapla maakonnas Kehtna vallas Koogiste külas ning vara seadusjärgseteks pärijateks abikaasa F. K. ja esimesest abielust tütar N. V. 17. juulil 1990. a. esitatud avalduses palus N. V. pärandi vastuvõtmise tähtaega pikendada, sest pärandi õigeaegset vastuvõtmist takistas halb tervis ja haiglas viibimine alates 2. veebruarist kuni 14. märtsini 1990. a. 9. juunil 1992. a. kohtule esitatud hagis palus N. V. lisaks pärandi vastu­võtmise tähtaja pikendamisele jagada pärandvara ja tunnistada tema omandiks 1/4 majavaldusest Koogiste külas. Kuna asja läbivaatamisel kohtus selgus, et F. K. võõrandas 1. novembril 1990. a. majavalduse R. S.-ile eluaegse ülalpida­mise tingimusega, siis palus hageja kostjalt välja mõista 1/4 majavalduse maksu­musest, s.o. 16 400 krooni. Tallinna Linnakohtu 12. mai 1995. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt oli pärandi vastuvõtmise tähtaeg mööda lastud mõjuvatel põhjustel, mistõttu seda tähtaega pikendati. Hageja kasuks mõisteti kostjalt välja 164 krooni realiseeritud pärandvara eest. F. K. ja R. S.-i vahel 1. novembril 1990. a. sõlmitud elamu võõrandamise lepingu kohaselt maksis majavaldus 6558 rubla, s.o. 655 krooni, millest 1/4 on 164 krooni. Lepingu järgi kohustus R. S. andma F. K.-le eluaegse ülalpidamise, võimaldama vajaliku toidu ja riietuse, säilitama eluaegselt F. K.-le tasuta ühe 12 m2 suuruse toa, hooldama teda ja andma talle vajalikku abi. Kohus lähtus pärandvara jagamisel sellest, et eluaegse ülalpidamise ekvivalendiks oli elamu maksumus võõrandamise hetkel. Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 1995. a. otsusega muudeti linna­kohtu otsust ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 14 475 krooni. Kohtu­otsuse motiivide kohaselt ei ole kostja rahalisi vahendeid vaidlusaluse maja­val­duse võõrandamisel saanud, sest majavaldus võõrandati eluaegse ülalpidamise tingimusega. Elamu hinnati võrdseks inventariseerimise hindega, s.o. 6558 rubla. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara suuruse hindamisel 6558 rublast, sest võõrandamise tingimuseks oli eluaegse ülalpidamise kohustus ja seda on täidetud juba viis aastat. Vastavalt AÕS § 29 lg. 2 on asja väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) ja majavalduse hindamise aluseks tuleb võtta ekspert­hinnang, mille kohaselt majavalduse turuväärtuseks 1. veebruaril 1995. a. oli 57 900 krooni ja sellest 1/4 14 475 krooni. Kassatsioonkaebuses palub F. K. esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühis­tada ja asjas menetluse lõpetada materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et pooled on pärandvaraks lugenud majavalduse, millest hagejal on õigus pärida 1/4 mõttelist osa. Tegelikult pidasid pooled pärandvaraks majavalduse realiseerimisest saadud rahalisi vahendeid. Tulene­valt võõrandamislepingust ja juhindudes TsK § 552 lg. 2, kuulus hageja kasuks väljamõistmisele mitte elamu 1/4 osa väärtus, vaid rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisel. Ringkonnakohus märgib otsuses, et kostja ei ole rahalisi vahendeid saanud, sest kostja võõran­das majavalduse eluaegse ülalpidamise tingimusega ning sellest teeb kohus järel­duse, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda elamu väärtusest 1990. aastal, vaid selle väärtuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus, mida on täidetud juba viis aastat ja kuna elamu on alles, siis tuleb tema maksumuse määramisel lähtuda esitatud tõenditest. Kassaator leiab, et selline seisukoht on vastuolus TsK § 552 lg. 2 sätetega. Realiseerimisest saadud rahaliste vahen­dite suuruse aluseks on leping 1. novembrist 1990. a., mille kohaselt vahetati kaks rahaliselt hinnatavat väärtust — elamu ja samas väärtuses materiaalne abi ehk ülalpidamine. Sisuliselt osteti-müüdi vara, mille väärtus oli 6558 rubla ehk 655 krooni 80 senti ja see oli ülalpidamise väärtuseks. Sellisel seisukohal oli põhjendatult ka Tallinna Linnakohus. Ringkonnakohus on põhjendamatult pidanud ekspertarvamust õigeks tõendiks vara maksumuse määramisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja K. Visse, et kohtu­otsus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata. Kostja palus kohtuotsuse tühistada kaebuses toodud põhjustel. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsK § 552 lg. 2 kohaselt pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, kuid kohus on seda tähtaega pikendanud, antakse ainult teiste pärijate poolt vastuvõetud varast see temale kuuluv osa, mis säilis natuuras, samuti rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara reali­seerimisest. Ringkonnakohus on meelevaldselt andnud TsK § 552 lg. 2 sisu, mis ei vasta seaduse tekstile, kirjutades otsuses: «Vastavalt TsK § 552 lg. 2 pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, mõistetakse temale kuuluva vara osa, milline on realiseeritud, rahalises vääringus.» ja teinud sellest järelduse, et hageja kasuks tuleb välja mõista 1/4 elamu väärtusest. Samas on kohus pidanud tõendatuks, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud. Kohtuotsus selles osas ei ole õige. Seadus ütleb, et pärandi vastuvõtmisele hilinenud pärijale antakse rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Kui kohus leidis, et kostja ei ole rahalisi vahen­deid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud, siis tulnuks sellele anda hin­nang vastavalt seadusele. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsKS § 232 lg. 4). Ringkonnakohus leidis, et: «Kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa läh­tuda pärandvara suuruse hindamisel 6558 rublast ehk 655 kroonist. Võõranda­mise tingimuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus.» Kohus on jätnud põhjen­damata, miks peaks lähtuma vara 1995. a. maksumusest, mille järgi pole kostja raha saanud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja saab selle vara eest ülalpidamist, mis ongi vara realiseerimisest saadu. Juhindudes TsKS § 346 p. 2 ja § 347 p. 1, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada F. K.-le 25. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK