Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-11-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1996. a. kohtuotsus V. M.-i süüdistusasjas KrK §-de 142 lg. 2 p. 1, 2, 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. jaanuaril 1996. a. 3-1-1-11-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras tõlk Lüüli Lompi juuresolekul läbi kriminaalasja V. M.-i süüdistuses KrK §-de 142 lg. 2 p. 1, 2, 3; 142 lg. 2 p. 3, 4 — 15 lg. 2; 207 lg. 1; 101 p. 5; 195 lg. 2; 195 lg. 3 ja 101 p. 5 — 15 lg. 2 järgi; S. P. süüdistuses KrK §-de 142 lg. 2 p. 3 — 15 lg. 2 ja 195 lg. 3 järgi ning V. V. süüdistuses KrK §-de 195 lg. 3 ja 207 lg. 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena V. M.-i ja S. P. kaits­ja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, kannatanu V. H. ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsusega mõisteti V. M. süüdi KrK §-de 101 p. 5 — 15 lg. 2, 195 lg. 2 ja 195 lg. 3 järgi ning karistati kuritegude kogumi eest KrK 40 lg. 1 alusel 9-aastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK §-de 142 lg. 3 p. 1, 2, 3; 142 lg. 3 p. 3 — 15 lg. 2; 101 p. 5, 7 ja 207 lg. 1 järgi mõisteti V. M. õigeks. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi S. P. KrK § 195 lg. 3 järgi ning karistati 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK §-de 142 lg. 3 p. 3 — 15 lg. 2 järgi mõisteti S. P. õigeks. V. V. mõisteti linnakohtu otsusega õigeks süüdistuses KrK §-de 195 lg. 3 ja 207 lg. 1 järgi. V. M. tunnistati süüdi KrK § 195 lg. 3 järgi selles, et ta 4. detsembril 1993. a. S linnas «R» baaris huligaanitses, mille käigus tulistas püstolist. KrK § 195 lg. 2 järgi tunnistati V. M. süüdi selles, et ta 1. jaanuaril 1994. a. K linnas restorani «N» juures tungis kallale S. M.-ile, tekitades talle kehavigastusi. Veidi hiljem samas kohas V. M. koos V. P. ja O. D.-ga tungis uuesti kallale S. M-ile ning tulistas püstolist «Astra» viimasele paremasse jalga. Seejärel tekkinud tulevahetuse käigus tulistas V. M. tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt S. M-i ja ta abikaasat A. M-i püstolist, tekitades neile üliraskeid ja raskeid kehavigastusi, kuid kuritegu jäi lõpule viimata olenemata tema tahtest, sest tulevahetuse käigus sai V. M. ise raskelt haavata. See kuritegu kvalifitseeriti KrK § 101 p. 5 — § 15 lg. 2 järgi. S. P. tunnistati süüdi selles, et ta 1993. a. oktoobris K linnas restoranis «A» ähvardas püstoliga puhvetipidajat S. B.-d. Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsuse peale esitas apellat­sioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör S. Gaponenko ja apellatsioonkaebused kannatanud S. H., V. H., süüdimõistetud V. M. ja S. P. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Apellatsioonprotestis taotleti Kohtla-Järve Linnakohtu otsuse tühistamist V. M.-i, S. P. ja V. V. õigeksmõistmise osas ning nende süüdimõistmist esitatud süüdistustes ja rangemat karistamist, kusjuures V. M.-ile taotleti surmanuhtluse mõistmist. Kannatanud S. H. ja V. H. taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja V. M-i süüdimõistmist 6. detsembril 1993. a. S linna baaris «S» toimepandud nelja inimese tapmises ja kolmele kehavigastuste tekitamises ja selle eest karistusena surmanuhtluse mõistmist. V. M. ja S. P. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja V. M-i ning S. P. õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määrusega 12. juunist 1995. a. peatati kriminaalasja menetlus apellatsioonkaebuste arutamise osas V. M.-i suhtes seoses tema tervisliku seisundiga. S. P. ja V. V. suhtes jätkati kriminaalasja arutamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1995. a. otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsus osaliselt S. P. ja V. V. suhtes. Lisaks varasemale mõisteti S. P. süüdi veel KrK § 142 lg. 2 p. 3 — 15 lg. 2 järgi ning karistati 2-aastase vabadusekaotusega. Kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. V. V. mõistis kriminaalkolleegium süüdi KrK §-de 195 lg. 3 ja 207 lg. 1 järgi ning karistas kuritegude kogumi eest lõpliku karistusega 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. V. M.-i ja tema kaitsja apellatsioonkaebusi, prokuröri apellatsioonprotesti ja kannatanute S. H. ja V. H. apellatsioonkaebusi arutas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium V. M.-i osas 24. oktoobril 1995. a. ja tühistas osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsuse V. M.-i suhtes ja mõistis ta süüdi lisaks varasemale veel KrK §-de 142 lg. 2 p. 1, 2, 3; 142 lg. 2 p. 3, 4 — 15 lg. 2; 207 lg. 1 ja 101 p. 5 järgi ning karistas kuritegude kogumi eest lõpliku karistusega 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1995. a. ja 24. oktoobri 1995. a. otsustes on jõutud seisukohale, et Kohtla-Järve Linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kõigi kolme kohtualuse õigeksmõistmine neile esitatud süüdistustes oli ebaõige ja linnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuste peale esitasid kassatsioonkaebused V. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, S. P. ja V. M. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Kõigis kassatsioonkaebustes taotletakse ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja süüdimõistetute õigeksmõistmist kuriteokoosseisude puudumise tõttu nende käitumises. S. P. lisaks eeltoodule leiab, et tema karistuse kandmise algusaeg ei ole õige, sest ei ole arvestatud eelnevalt vahi all viibimist 11. jaanuarist 1994. a. kuni 28. detsembrini 1994. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokurör M. Püssi seletuse, milles taotleti kaebuste rahuldamata jätmist; kaitsja seletuse, milles toetati kassatsioonkaebusi ja kannatanu seletuse, kes taotleb kaebuste rahuldamata jätmist V. M-i suhtes, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1995. a. ja 24. oktoobri 1995. a. otsused kuuluvad tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu määrusega 12. juunist 1995. a. peatati kriminaalasja menetlus apellatsioonkaebuste arutamise osas V. M.-i suhtes seoses tema tervisliku seisundiga, kuid jätkati arutamist S. P. ja V. V. suhtes ja kohtuotsus nende suhtes tehti 13. juunil 1995. a. KrMK § 218 lg. 3 sätestab, et menetluse peatamise aluste äralangemisel uuendab kohtunik määrusega menetluse. Ringkonnakohus jätkas peatatud kriminaalasja arutamist V. M.-i suhtes 16. augustil 1995. a., 21. septembri l995. a. ja 23. oktoobril 1995. a. ilma määrusega menetlust uuendamata ning tegi kohtuotsuse V. M.-i suhtes 24. oktoobril 1995. a. Seega tehti ühes kriminaalasjas kaks erinevat kohtuotsust. Kriminaalmenetluse seaduse kogu loogika kohaselt kujutab kriminaalasi endast tervikut, mis on vormistatud samasse kriminaaltoimikusse. Vastavalt KrMK §-le 215 lg. 1 toimub kohtulik arutamine ainult kohtu alla antud süüdis­tatavate suhtes. See tähendab, et kogu kohtumenetlus samas kriminaalasjas peab hõlmama kõiki antud kriminaalasjas kohtu alla antud isikuid ja ka kohtulahend selles kriminaalasjas peab puudutama eranditult kõiki kohtu alla antud isikuid. Selline järeldus tuleneb ka KrMK §-s 263 lg. 3 sätestatust, mille mõtte kohaselt tuleb samas kriminaalasjas sama kohtuotsusega lahendada kõik §-s 263 lg. 1 loetletud küsimused iga kohtualuse suhtes. Neid üldpõhimõtteid aktsepteerides on KrMK §-s 218 lg. 3 sätestatut võimalik mõista vaid nii, et kriminaalasja arutamise peatamisel mõne kohtualuse suhtes on võimalik teiste kohtualuste suhtes arutamist küll jätkata, kuid kohtuotsuse tegemine on võimalik ainult peale KrMK 22., 23. ja 24. peatükis sätestatu kohaldamist kõigi selles kriminaalasjas kohtu alla antud isikute suhtes. Vastasel korral tuleb peale menetluse KrMK §-s 218 lg. 3 korras peatamist kriminaalasi eraldada ja edaspidi menetleda mitut iseseisvat kriminaalasja. V. M.-i suhtes peatatud kriminaalasja arutamine jätkus ilma kohtuniku määrusega menetlust uuendamata. Sellega ringkonnakohus rikkus põhimõtet, et kohus on pädev arutama ainult sellist kriminaalasja, mis on tema menetluses. V. M.-i suhtes kriminaalasja ei eraldatud, mistõttu tegemist oli ühe kriminaalasjaga. Ühes kriminaalasjas erinevatel kuupäevadel tehtud kaks otsust on omavahel sisulises vastuolus. 13. juunil 1995. a. tehtud kohtuotsuses nenditakse, et S. P. pani kuriteo toime isikute grupi eelneval kokkuleppel ja sellesse gruppi kuulus ka V. M. Täpsustamata on jäetud, milles seisnes V. M.-i osa kuriteo toimepanemisel. 24. oktoobril 1995. a. otsuses V. M.-i süüdimõistmisel sama kuriteo eest ei ole märgitud, et ta tegutses koos S. P.-ga ja milles seisnes S. P. osa kuriteo toimepanemisel. Ülaltoodud menetlusnormide ja -põhimõtete rikkumised takistasid krimi­naalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjen­datud kohtuotsuse tegemist. Rikutud on ka kohtualuste õigusi, kuna nad ei saa kohtuotsusest teada, millise konkreetse teo grupilises toimepanemises süüdi tunnistati. Juhindudes AKKS §-dest 39 lg. 4, 63 p. 2, 64 p. 2 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1995. a. otsus S. P. ja V. V. süüdistusasjas ning 24. oktoobri 1995. a. otsus V. M.-i süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ring­konnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. V. M.-i, S. P. ja nende kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning V. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 19. jaanuaril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER