Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-10-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 1996. a. kohtuotsus A. R.-i süüdistusasjas KrK §-de 207 lg. 1 ja 101 p. 5 järgi — RT III, 1996, 8, 106

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. jaanuaril 1996. a. 3-1-1-10-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja A. R.-i süüdistuses KrK §-de 207 lg. 1 ja 101 p. 5 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. R. tunnistati Harju Maakohtu 8. juuni 1995. a. otsusega süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi ja karistati seitsmekuulise vabadusekaotusega. A. R. oli kohtu alla antud süüdistatuna ka KrK § 101 p. 5 järgi selles, et tema, 4. veebruaril 1994. a. kella 11.10 paiku oma elukohas Harju maakonnas Kalesi külas Lepiku talus tulistas tahtliku tapmise eesmärgil 12-kaliibrilisest jahipüssist Aruküla-Peningi teel liikuvale sõiduautole Opel Kadett parempool­sesse küljeklaasi, tabades surmavalt kaela auto parempoolsel esiistmel istunud V. Š.-d. Pärast sõiduauto peatumist tulistas A. R. autost väljunud A. Š.-d kuuel korral pea ja keha piirkonda ning V. Š.-d kahel korral pea piirkonda. Mõlemad kannatanud surid sündmuskohal. Süüdistuses KrK § 101 p. 5 järgi mõistis Harju Maakohus A. R.-i õigeks, leides et kohtualune tegutses hädakaitse seisundis. Harju Maakohtu 8. juuni 1995. a. otsuse peale esitatud apellatsioonpro­testis taotleti kohtuotsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste mittevasta­vuse tõttu faktilistele asjaoludele ja A. R.-i süüditunnistamist ka KrK § 101 p. 5 järgi. 22. septembril 1995. a. esitas kohtualuse A. R.-i poeg M. R. puhtsüdam­liku ülestunnistuse, väites, et tegelikult tappis tema nii A. kui ka V. Š. Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 1995. a. otsusega tühistati Harju Maakohtu 8. juuni 1995. a. otsus A. R.-i õigeksmõistmise osas KrK § 101 p. 5 järgi ning saadeti kriminaalasi selles osas maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et olemasolevad tõendid ei võimalda apellatsioonikohtul hinnata M. R.-i puhtsüdamlikku ülestunnistust eneserõõ­nana ning et kuriteo toimepanemise faktiline olustik ei välista võimalust, et vennad Š.-d tappis tõepoolest M. R. Tallinna Ringkonnakohtu arvates on kriminaalasjas vältimatult vajalikud täiendavad uurimistoimingud. Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 1995. a. otsuse peale esitas Riigi­prokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti, milles taotleb ringkonna­kohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel lähtunud üksnes M. R.-i poolt 22. septembril 1995. a. tehtud puht­südamlikust ülestunnistusest, milles sisalduvad ütlused on aga ebaloogilised ja vastuolulised ning annavad küllaldase aluse käsitleda neid ütlusi eneserõõ­nana. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on kriminaalasja saatmisel uueks arutamiseks esimese astme kohtule rikkunud AKKS §-s 33 sätestatut, sest pole osundanud mingile AKKS §-s 39 lg. 3 loetletud kriminaalprotsessi seaduse olulisele rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati protestis sisalduvat taotlust, leidis: Vastavalt AKKS §-le 20 lg. 2 tohib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel — see tähendab kohtuli­kul arutamisel — väljuda esitatud kaebuse või protesti piiridest üksnes AKKS-s sätestatud erandjuhtudel. Selline erandjuht on otseselt sätestatud vaid AKKS §-s 32 lg. 1 ja 2: kui kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega on raskendatud kohtualuse olukorda, peab ringkonnakohus kohtuvea parandama ka siis, kui seda apellatsioonkaebuses või -protestis ei taotletud. Apellatsioonimenetluses tervikuna, sealhulgas ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamiseks uurib ja kontrollib ringkonnakohus eeskätt esimese astme kohtus juba uuritud tõendeid. Vastavalt AKKS §-le 8 lg. 2 uurib ja kontrollib ringkonnakohus ka tõendeid, mida esimese astme kohtus ei ole uuritud, kuid seda vaid juhul, kui apellant on põhjendanud, et tal ei olnud võimalik neid tõendeid varem esitada. AKKS-s ei nähta ette võimalust, et apellatsioonikohus uuriks mingit uut tõendit omal initsiatiivil ilma, et seda oleks taotlenud apellant. Seega puudus Tallinna Ringkonnakohtul endal käsitletava kriminaalasja arutamisel otsene seaduslik alus uurida M. R.-i poolt 25. septembril 1995. a. teise kriminaalasja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja rajada kohtulahend sisuliselt vaid nendele ütlustele. Lähtudes AKKS §-st 33 saab ringkonnakohus saata kriminaalasja tagasi maa- või linnakohtusse uueks arutamiseks vaid sellise kriminaalprotsessi sea­duse olulise rikkumise tuvastamisel, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu 20. detsembri 1994. a. otsuses T. J.-i süüdistusasjas, 11. aprilli 1995. a. otsuses T. P. süüdistusasjas ja 6. juuni 1995. a. otsuses I. T. süüdistusasjas esitatud seisukohta, mille kohaselt ringkonnakohtul on õiguslikult ja loogiliselt mõeldava kriminaalmenetluse raames AKKS §-le 33 tuginedes võimalik kriminaalasja uueks arutamiseks saata vaid AKKS §-s 39 lg. 3 ammendavalt loetletud krimi­naalprotsessi seaduse oluliste rikkumiste sedastamisel. Seadusandja tahe apellatsioonimenetluse reguleerimisel on suunatud selle­le, et ringkonnakohus peab juhtudel, mil pole tegemist AKKS §-s 39 lg. 3 sätestatud eranditega, ise lahendama kõik menetluse käigus tõusetuvad küsi­mused, kahtlused ja muud probleemid, järgides seejuures õigusemõistmise põhiprint­siipe, sealhulgas ka põhimõtet, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgen­datakse kohtualuse kasuks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p. 2, 64 p. 2 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus A. R.-i süüdistusasjas KrK § 101 p. 5 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. Prokuröri protest rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub 16. jaanuaril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG