Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-1-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. kohtuotsus AS-i Fector avalduses AS-i TTT pankroti välja­kuulutamiseks — RT III, 1996, 7, 103

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. jaanuaril 1996. a. 3-2-1-1-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kassaatori esindaja vandeadvokaat H. Otti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. jaanuaril 1996. a. AS-i Fector kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 28. septembri 1995. a. otsuse AS-i Fector avalduses AS-i TTT pankroti välja­kuulutamiseks. Valga Maakohtule esitatud pankrotiavalduses palus AS Fector algatada pankrotiseaduse § 9 lg. 1 p. 4 alusel AS-i TTT pankrotimenetluse, kuna vii­mane ei ole vaatamata pankrotihoiatusele võlga tasunud. Pankrotiavalduse koha­selt müüs AS Marlep AS-ile TTT saatelehtede nr. 551, 683, 690 ja 770 alu­sel kaupa 289 882 krooni ja 75 sendi väärtuses, millest AS TTT tasus 3. no­vembril 1993. a. 42 821 krooni ja 30 senti. 13. aprillil 1994. a. loovutas AS Marlep oma nõude AS-i TTT vastu summas 247 061 krooni AS-ile Fector, kes teatas samal päeval võla ülekandmisest ja tegi AS-ile TTT pankrotihoiatuse. Võlgnik vaidles avaldusele vastu, väites et AS TTT on tasunud AS-i Marlep esindajale võlgnevuse katteks 129 000 krooni. AS TTT tunnistas, et tasumata on 4671 krooni 80 senti ning nõustus selle tasuma. Ajutine pankrotihaldur palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata, kuna esinevad lahknevused AS-i TTT ja AS-i Marlep raamatupidamistes. Audii­tori arvates oli AS-i TTT raamatupidamise andmeil võlg AS-ile Marlep 133 671 kroo­ni 80 senti. Ülejäänud summa osas on kaupade eest tasutud või kaubad tagas­tatud. AS-i võlaks on jäänud 4671 krooni ja 80 senti. Valga Maakohus jättis pankrotiseaduse § 14 lg. 4 alusel rahuldamata AS-i Fector pankrotiavalduse AS-i TTT pankroti väljakuulutamiseks. Kohus leidis, et võlausaldaja nõue ei ole piisavalt põhjendatud ning võlgniku majanduslik olukord võimaldab nõuete rahuldamist. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 1995. a. otsusega Valga Maa­kohtu 6. märtsi 1995. a. otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse motiivide kohaselt AS-ile TTT on pankrotiavalduse esitanud ainult AS Fector. Tema nõudesummast vaidlustamata osa 4671 krooni ja 80 senti tasus AS TTT ära 22. mail 1995. a., ülejäänud nõude osas on vaidlus. Kohtule esitatud vaieldava nõude alusel kohus pankrotti välja kuulutada ei saa. Kassatsioonkaebuses palus võlausaldaja AS Fector Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasi uueks arutamiseks samale apellatsiooni­kohtule. Kassaator leidis, et kohus on vääralt kohaldanud pankrotiseaduse § 14 lg. 4 sätteid. Kassaator nõustus, et vaieldava nõude alusel ei saa pankrotti välja kuulutada, kuid vaieldava nõude alusel ei saa jätta ka pankrotiavaldust rahuldamata, kui asjas ei ole hinnatud võlgniku maksejõuetust või maksejõuli­sust. Kohus ei saa hinnata võlgniku maksejõulisust enne, kui on tuvastatud võlgniku vastu kassaatori poolt esitatud nõude põhjendatus. Kohtud pole otsus­tes märkinud, millises summas on kassaatori nõue põhjendatud. Kohtud pole järginud TsKSi § 313 lg. 1 ja § 232 lg. 4 nõudeid, jättes otsuse motiveerimata. Apellatsioonikohus arutas asja ilma võlausaldaja esindaja osavõtuta ning esi­mese astme kohus ei kaasanud protsessi AS-i Marlep. Vastustaja AS TTT leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastus­taja on oma võla kassaatorile täielikult tasunud. Kassaator on ise õigesti leid­nud, et asja lahendamisel ei saa kohus hinnata vastustaja maksejõulisust enne, kui pole tuvastatud kassaatori nõude põhjendatus. Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et AS-i TTT vastu esi­tatud pankrotiavalduses on selge nõude osa 4671 krooni ja 80 senti ning selle summa on võlgnik tasunud. Võlgnik väitis, et on tasunud 129 000 krooni ja on esitanud selle kohta tõendeid. Ajutine pankrotihaldur pankroti väljakuulutamist põhjen­datuks ei pea. Pankrotiavalduse rahuldamise eelduseks on võlausaldaja nõude põhjendatus ja selle selgus. Võlgniku maksejõuetust saab kohus hinnata selge nõude ulatuses (PankrS § 1 lg. 2). Pankrotiseaduse § 14 lg. 4 kohaselt jätab kohus pankrotiavalduse rahuldamata, kui ta leiab, et võlgniku majanduslik olukord võimaldab nõuete rahuldamist ning sama seaduse § 16 lg. 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui on tuvastatud võlgniku maksejõuetus (§ 1 lg. 2). Võlausaldaja nõude põhjendatuse tõendamise koormus lasub temal endal (PankrS § 9 lg. 3). Võlgniku poolt tunnistatud selge nõude osas on ta makse­jõuline ja see võlgnevus on pankrotimenetluse käigus tasutud. Kohtud on jõudnud järeldusele, et ülejäänud osas pole nõue selge ja selle põhjendatus tuleb lahendada hagimenetluse korras. Kohtud asusid õigesti seisukohale, et esitatud vaieldava nõude alusel kohus pankrotti välja kuulutada ei saa. Ringkonnakohus, lahendades tsiviilasja ilma apellandi esindaja osavõtuta, ei rikkunud TsKSi § 315 lg. 1 sätteid, sest nimetatud säte annab võimaluse jätta kaebus läbi vaatamata, kuid ei tee seda kohtule kohustuslikuks. Kassaatori väide apellatsioonikohtu poolt TsKSi § 318 lg. 1 p. 3 rikkumises ei ole õige, sest pankrotiavalduse lahendamisel ei otsustatud AS-i Marlep õiguste ja kohus­tuste üle. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 346 p. 1, kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA