Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-6-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 1996. a. kohtuotsus A. P. süüdistusasjas KrK § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p. 2, 3 ja § 184 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 7, 97

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. jaanuaril 1996. a. 3-1-1-6-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja A. P. süüdistuses KrK § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p. 2, 3 ja § 184 lg. 2 järgi. Tallinna Linnakohtu 31. augusti 1995. a. otsusega tunnistati A. P. süüdi KrK § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p. 2, 3 ja § 184 lg. 2 järgi ning karistati lõpliku karistusega kuus aastat ja üks kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. See karis­tus katab osalisel liitmisel ka Tallinna Linnakohtu 16. jaanuari 1995. a. otsu­sega KrK § 140 lg. 2 p. 1 järgi tingimisi mõistetud vabadusekaotuse. A. P. mõisteti süüdi selles, et ta 20. märtsil 1995. a. kella 22.30 paiku alkoholijoobes taksoautos Tallinnas Sõle tänaval nõudis taksojuht L. S.-ilt kassaraha, ähvardades teda gaasipüstoliga. Kui kannatanu L. S. osutas A. P.-le vastupanu ja hakkas teda tänaval jälitama, laskis A. P. kannatanut kaks korda gaasipüstolist. Pärast seda, kui kannatanul õnnestus taas autosse siseneda, lõi A. P. püstolipäraga katki auto aknaklaasi ja laskis uuesti L. S.-i gaasipüstolist. Kuritegu jäi lõpule viimata A. P. tahtest olenemata põhjustel, kuna sündmus­kohale tulid politseitöötajad ja taksojuhid. Samuti mõisteti A. P. süüdi selles, et ta samal ajal Tallinnas Sõle tänava maja nr. 23 juures laskis gaasipüstolist kannatanu P. P.-d, kes püüdis tõkestada A. P. kuritegelikku käitumist. Gaasi toimel tekkis taksojuht P. P.-l ja tema taksos viibinud reisijal pisaratevool. A. P. apellatsioonkaebuse alusel kriminaalasja läbi vaadanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis oma 16. oktoobri 1995. a. otsuses, et asja arutamisel esimese astme kohtus ei olnud välja selgitatud kannatanu L. S.-ile tekitatud kehavigastuste iseloom, kuigi uurija oli kohtueelses menet­luses määranud kohtumeditsiiniekspertiisi ning et kahtlusi kutsub esile küsimus, kas kuriteoriistana kasutatud gaasipüstol on käsitletav relvana. Neil põhjustel tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja uueks aruta­miseks samale kohtule. Riigikohtule esitatud kassatsioonprotestis rõhutab riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber, et osundatud asjaolud ei saanud olla Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamise aluseks ja need ei tinginud kriminaalasja saatmist uueks kohtu­likuks arutamiseks esimese astme kohtusse. Protestis leitakse, et eeluurimisel medit­siinidokumentide esitamata jätmise tõttu ei saanud eksperdid vastata küsimus­tele, millised vigastused olid tekitatud kannatanule ja milline oli nende raskus­aste. Samuti ei peeta õigeks põhjendada kohtuotsuse tühistamist sellega, et kuriteo kvalifikatsiooni mõttes on kohtule vaieldav gaasipüstoli arvamine relvana kasutatavate esemete hulka. Kummaski probleemis ei näe kassaator AKKSi § 33 sätestatud kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist, mis olnuks aluseks apellatsioonikohtu ülalmärgitud järeldustele. Mõlemad apellatsiooni­kohtu poolt tõstatatud probleemid pidanuks kassaatori arvates lahendama kohus ise. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokurör M. Püssi, kes toetas kassatsioonprotesti, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on A. P. süüdistusasja läbi­vaatamisel sisulise põhjenduseta jätnud KrMK § 19 nõudeid eirates tarvitusele võtmata abinõusid kriminaalasja tehiolude igakülgseks ja täielikuks uurimiseks. AKKSi § 15 lg. 1 järgi võib ringkonnakohus eelmenetluse käigus määrata ekspertiisi ja nõuda tõendeid. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivast osast nähtu­valt on kohus pööranud olulist tähelepanu menetlusdokumentidele, kus on fikseeritud andmeid gaasipüstoli laskude toime, kahjustuste iseloomu ja saadud arstiabi kohta. Kohtu poolt oluliseks peetud järelduste täpsustamist võimalda­nuks eksperdi osavõtt kohtulikust uurimisest KrMK § 249—250 sätestatud alustel. AKKSi § 33 mõtte kohaselt võib ringkonnakohus saata kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtule, kui kohtuistungi käigus tuvastatakse niisugune kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ülaltoodust nähtub, et linnakohtu minetused olid kõrvaldatavad apellatsioonimenetluse käigus. Kohtu ebakindlus gaasipüstoli kui ründevahendi hindamisel ei ole koos­kõlas asjas tuvastatud tehioludega. A. P. gaasipüstol, mida ta kasutas kannata­nute vastu suuunatud ründel ähvardamiseks ja järgnevalt nende tegevusvõime kahjustamiseks toksiliste ainetega korduvlaskudega, aga ka kannatanute viibi­misel autos kui piiratud ruumis, on kahtlematult relv süüdistuses käsitletud sätete mõttes. Juhindudes AKKSi § 63 p. 2, § 64 p. 2 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1995. a. otsus A. P. süüdistusasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 9. jaanuaril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP