Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/2-1/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1995. a. kohtu­otsus D. U. süüdistusasjas KrK § 142 lg. 3 p. 4 järgi — RT III, 1996, 7, 92

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. detsembril 1995. a. III-1/2-1/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil teistmis­avalduse alusel läbi kriminaalasja D. U. süüdistuses KrK § 142 lg. 3 p. 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. D. U. oli süüdi tunnistatud Võru Maakohtu 28. juuli 1994. a. otsusega KrK § 142 lg. 3 p. 4 järgi ja karistatud viieaastase vabadusekaotusega kinni­ses vanglas. D. U. tunnistati süüdi selles, et ta 20. detsembril 1992. a. grupis koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga Haapsalus, Niine tn. 36-33 asuvas korteris, kasutades vägivalda ja ähvardades selle kasutamisega, nõudis V. ja A. P.-lt kooperatiivi Reisitalitus võtmete ja 438 000 krooni ulatuses kooperatiivi varade üleandmist. D. U. tunnistati süüdi ka selles, et ta 9. märtsil 1993. a. koos teise, seni kindlaks tegemata isikuga Võru maakonnas Kosel, Kose tn. 9-4 asuvas korteris pressis tapmisähvardusega A. T.-lt ja tema perekonnaliikmetelt välja sõiduauto Opel Kadet maksumusega 53 000 krooni, 6400 USA dollarit ja 860 Saksa marka. Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti D. U. ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Võru Maakohtu 28. juuli 1994. a. otsus muutmata. Resolutsiooniga 14. detsembrist 1994. a. keeldus Riigikohtu loakogu D. U. ja tema kaitsja kassatsioonkaebustele menetlusloa andmisest. 16. oktoobril 1995. a. esitas süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat M. Lust Riigikohtule teistmisavalduse, tuginedes AKKSi § 771 lg. 3 p. 5. Aval­duses taotletakse Võru Maakohtu 28. juuli 1994. a. otsuse ja Tartu Ringkonna­kohtu 24. oktoobri 1994. a. otsuse tühistamist, kriminaalmenetluse teistmist D. U. süüdistuses KrK § 142 lg. 3 p. 4 järgi ja D. U. õigeksmõistmist. Teistmis­avalduses on korratud mitmeid selliseid väiteid, mida on varem esitatud nii apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuses ning mille analüüs ei saa olla teistmis­menetluse esemeks. Uuteks AKKSi § 771 lg. 3 p. 5 mõttes on teistmis­avalduses nimetatud järgmisi asjaolusid. Kõigepealt loetakse uuteks Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosakonna ülema 28. juuni 1995. a. kirjas nr. 1831 esitatud kahte asjaolu. Esiteks seda, et Võru Uurimisbüroo ei ole tegelikult, erinevalt krimi­naaltoimikus väidetavale, teinud järelepärimist Sankt-Peterburgi linna Krasno­gvardeiski rajooni 66. osakonna ülemale D. U. viibimise kohta Sankt-Peterburgi hotellis «Karelia» ajavahemikus 17. detsembrist 1992 kuni 24. det­sembrini 1992. Teiseks seda, et Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosa­konna ülemaks oli hr. V. V. kuni 1993. a. juunikuuni. Seega ei saa V. V. nimelt 1993. a. augustis Võru Uurimisbüroole saadetud teletaipogrammi (kriminaal­toimiku II köide, toimiku leht nr. 240), mille kohaselt D. U. ei ole 1992. a. detsembris elanud Sankt-Peterburgi hotellis «Karelia», lugeda tõeseks. Uueks asjaoluks loeb avaldaja ka talle 10. novembril 1994. a. Sankt-Peter­burgi autoteenindusfirmast Piiter-Lada saadetud faksis sisalduvat õiendust, mille kohaselt, erinevalt kriminaalasjas tuvastatust, palutakse lugeda D. U. auto remontimise eest tasumise kuupäevaks mitte 23. november 1992 vaid 23. det­sember 1992. Samuti loeb avaldaja uueks seda asjaolu, et kuna teistmisavaldusele lisa­tava volikirja koopia tekstist nähtuvalt volitas A. T. 13. juulil 1993. a. V. Z.-d müüma talle kuuluvat sõiduautot Opel Kadet (reg. nr. 661 AAI), siis ei saanud avaldaja arvates ei see auto ega tema tehniline pass olla D. U. poolt A. T.-lt ära võetud 9. märtsil 1993. a. Riigikohtu istungi rakendamisel taotles prokurör võtta kriminaaltoimikusse Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti uurimisvalitsuse esimese osakonna ülema S. N.-i poolt Võru politseiprefektile saadetud faksi nr. 8/8751 15. det­sembrist 1995. a., milles kinnitatakse, et Võru Uurimisosakond on esitanud 20. augustil 1993. a. Sankt-Peterburgi järelepärimise D. U. viibimise kohta hotellis «Karelia», samuti seda, et V. V. oli Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosakonna ülemaks kuni 1993. a. novembrikuuni. Arvestades ka avaldaja arvamust, rahuldas kohus prokuröri taotluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadanud läbi kriminaalasja, samuti teistmisavalduse ja selle lisad ning kuulanud ära teistmisavalduse esitaja seletuse, milles jäädi teistmisavalduses esitatud taotluse juurde ja prokuröri seletuse, milles taotleti teistmisavalduse rahuldamata jätmist, leidis: Avaldaja on seisukohal, et kõik tema poolt osundatavad asjaolud on käsit­letavad uute asjaoludena AKKSi § 771 lg. 3 p. 5 mõttes. Erinevalt kõigist teistest ei pea see teistmisalus olema tuvastatud mingi muu kohtuotsusega ja seetõttu on kõik avaldaja poolt teistmisavaldusele lisatavad dokumendid põhimõtteliselt aktsepteeritavad teistmisküsimuse lahendamise lähtealusena. Kõnealuse teistmis­aluse olemasolu sedastamisel on aga piiravaks tingimuseks nõue, et tegemist peab olema uue olulise asjaoluga, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asja­oludega tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise. See, kas mingi väidetavalt uus asjaolu vastab ülalkirjeldatud tunnustele, sõltub reeglina konkreetsest olukorrast, kuid igal juhul on käsitletavast teist­misalusest põhjust rääkida siis, kui uus asjaolu sunnib korrigeerima või ümber hindama teistitava kriminaalasja tõendamiseseme mingit konkreetset asjaolu. Sankt-Peterburgi Krasnogvardeiski rajooni 66. miilitsaosakonna ülema 28. juuni 1995. a. kirjas nr. 1831 esitatud kahte asjaolu ei pea Riigikohtu krimi­naalkolleegium võimalikuks tunnistada uuteks asjaoludeks seetõttu, et nende usaldusväärsuse kummutab Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti uurimis­valitsuse esimese osakonna ülema S. N.-i poolt Võru politseiprefektile saadetud 15. detsembri 1995. a. faks nr. 8/8751. Kuid ka juhul, kui need kaks asjaolu lugeda uuteks, ei ole alust tunnistada neid olulisteks AKKSi § 771 lg. 3 p. 5 mõttes. Avaldaja poolt kõnealuste asjaolude esitamise eesmärk on D. U. alibi tõendamine: selle tõendamine, et D. U. ei saanud 20. detsembril 1992. a. panna Haapsalus toime väljapressimist, sest ta oli sel ajal sisse kirjutatud Sankt-Peterburgi hotelli «Karelia». Samas on Võru Maakohtu 28. juuli 1994. a. otsuses rõhutatud, et isegi siis, kui lugeda tõsikindlalt tuvastatuks, et D. U. oli ajavahemikuks 19. detsember 1992. a. kuni 24. detsember 1992. a. kirjutatud sisse nimetatud hotelli ja et D. U. auto oli antud 20. detsembril Sankt-Peterburgis remonti, ei anna see absoluutset alust rääkida D. U. alibist: Sankt-Peterburgi vahemaad ja kaasaegseid liiklusvõimalusi arvestades ei välista sisse­kirjutus hotelli ning auto remonti andmine Sankt-Peterburgis mingil määral ei hotelli sissekirjutatu ja auto omaniku Haapsalus viibimise võimalikkust ega ka nende tõendite usutavust, mis kinnitavad D. U. poolt väljapressimise toime­panemist Haapsalus. Asjaolu, et A. T. on 13. juulil 1993. a. volitanud V. Z.-d müüma talle kuu­luvat sõiduautot Opel Kadet (reg. nr. 661 AAI) on teistitavas kriminaal­asjas Võru Maakohtu 28. juuli 1994. a. otsustega tuvastatuga võrreldes iseenesest küll uus asjaolu, kuid seda mitte AKKSi § 771 lg. 3 p. 5 mõttes. Teistitavas kriminaalasjas on nimetatud seadusjõustunud kohtuotsusega tõendatuks tunnis­tatud, et 9. märtsil 1993. a. võttis D. U. A. T.-lt koos rahaga ära ka sõiduauto Opel Kadet (reg. nr. 661 AAI) ja selle auto tehnilise passi. Seda tõendatuks tunnistatud asjaolu ei kummuta mingil määral 13. juulil 1993. a. — see on enam kui neli kuud hiljem koostatud volikiri kõnealuse auto müügiks. Küsimus sellest, mis sai hiljem D. U. poolt A. T.-lt äravõetud autost, ei ole antud kriminaalasjas kuulunud tõendamisesemesse. A. T. poolt 13. juulil 1993. a. oma sõiduauto müügi volitamise fakt oleks olnud teistitavas kriminaalasjas uueks asjaoluks AKKSi § 771 lg. 3 p. 5 mõttes siis, kui A. T. oleks kriminaalmenetluses tsiviilhagejana taotlenud kõnealuse auto tagastamist ja kui see oleks D. U.-lt kohtuotsusega ka välja mõistetud. A. T. ei ole aga esitanud tsiviilhagi auto tagastamiseks ja seda ei ole tema kasuks D. U.-lt ka välja mõistetud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 775 lg. 6, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Jätta kriminaalasi D. U. süüdistuses KRK § 142 lg. 3 p. 4 järgi teistimata. 2. Süüdimõistetu D. U. kaitsja vandeadvokaat Mare Lusti teistmisavaldus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 19. detsembril ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER