Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-93/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a. kohtu­otsus Z. K. süüdistusasjas KrK § 101 p. 6 järgi — RT III, 1996, 6, 87

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. detsembril 1995. a. III-1/1-93/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Z. K. süüdistuses KrK § 101 p. 6 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokura­tuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu 13. aprilli 1995. a. otsusega tunnistati Z. K. süüdi KrK § 101 p. 6 järgi ning teda karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Z. K. tunnistati süüdi selles, et tema ööl vastu 12. oktoobrit 1994. a., olles alkoholijoobes, Narva linnas Kangelaste prospekti maja nr. 24 korteris nr. 17 kägistas isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus oma eaka vanaema L. B. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune Z. K. ja tema kaitsja M. Korlenko apellatsioonkaebused, milles leitakse, et linnakohtu otsus tuleb muuta, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Z. K. kinnitab, et tema ei tapnud L. B.-d ning tema poolt eeluurimisel antud ütlused ja puht­südamlik süü ülestunnistus saadi temalt politseitöötajate poolse psühho­loogilise sunni mõjul. Samuti ei nõustu Z. K. eeluurimisel läbiviidud ütluste ja olustiku seosta­mise tulemustega ning eksperdi arvamusega selle kohta, missuguses asendis asetses L. B. keha surma saabumise hetkel, kuna need on tema arvates oma­vahel vastuolus. Kaitsja palus oma apellatsioonkaebuses kohtualune õigeks mõista, kuna Z. K. süü L. B. tapmises pole leidnud linnakohtus tõendamist. Viru Ringkonnakohtu 12. septembri 1995. a. otsusega jäeti Narva Linna­kohtu 13. aprilli 1995. a. otsus muutmata, sest ringkonnakohus tunnistas, et Z. K.-le süüksarvatud kuritegu on leidnud tõendite kogumiga tõendamist ning kvalifitseeritud õigesti KrK § 101 p. 6 järgi. Viimatinimetatud otsuse juurde on lisatud kohtuniku eriarvamus, milles leitakse, et Narva Linnakohtu otsus ei ole õige, sest Z. K. toimepandud kuri­tegu on nii linna- kui ka ringkonnakohtus ebaõigesti kvalifitseeritud, kuna tapetud L. B.-d ei saa lugeda väga vanaks isikuks KrK § 101 p. 6 mõttes. Viru Ringkonnakohtu 12. oktoobri 1995. a. otsusele esitas süüdimõistetu Z. K. kassatsioonkaebuse, milles kordab apellatsioonkaebuses toodud väiteid ning palub end talle süüksarvatud kuriteos õigeks mõista, kuna tema pole nimetatud kuritegu toime pannud. Ka kassatsioonkaebuses väidab Z. K., et eeluurimisel ta rõõnas ennast politseitöötajate poolse psühholoogilise sunni mõjul. Samuti leiab ta, et krimi­naalasjas läbiviidud kohtumeditsiini ekpertiisi tulemused on vastuolus tema enese poolt eeluurimisel antud ütlustega, mis kogumis tõendab, et tema pole L. B. surmas süüdi. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, kes palus Z. K. käitumise ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi ning mõista talle karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, leidis: Narva Linnakohus on otsuse tegemisel järginud KrMK IV peatükis sätes­tatud tõendite kontrollimise ja hindamise juhiseid. Sellise menetluse tulemu­sena on õigesti tuvastatud Z. K. süü L. B. tapmisel. AKKSi § 29 lg. 5 mõtte kohaselt ei pea ringkonnakohus, jättes esimese astme kohtu otsuse muutmata, selles osas kohtuotsuse motiive kordama. Kuna apellat­sioon­kaebuses vaidlustati põhiliselt tõendeid, mida oli juba uuritud linnakohtu istungil, siis ringkonna­kohus, kontrollides tõendeid nii vahetult kohtuistungil kui ka avaldamise kaudu ning jõudes samale hinnangule kui linnakohus, õigesti ei asunud esimese astme kohtuotsuses juba sisalduvaid motiive kordama. Tuvastanud õigesti Z. K. süü talle inkrimineeritud teo toimepanemises, on kohtud aga valesti sisustanud mõistet «rauk», mis on viinud kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli L. B. küllalt­ki eakas isik (sündinud 1924. a.), kuid ainuüksi eakus ei saa olla isiku raugaks tunnistamise aluseks. «Rauk» on eelkõige meditsiinilise sisuga mõiste ning sisaldab esmalt inimese psüühilist, aga tihti ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Tavaliselt esineb raugale omaseid tunnuseid eakatel isikutel, kuid ta ei ole obligatoorselt esinev nähtus. Seetõttu on kuriteo kvalifitseerimisel KrK § 101 p. 6 järgi kannatanu raugaealisuse motiivil vajalik meedikute, eelkõige aga psühhiaatrite arvamus. Käesolevas asjas puuduvad vähimadki tõendid selle kohta, et L. B. käitumises oleksid ilmnenud raukusnõdrameelsus või teised kõrvalekalded, või et tema füüsis oleks olnud tugevasti nõrgenenud tulenevalt tema east. Vastupidi, tema iga ei takistanud tal üheskoos lastelastega alkoholi tarbida ja skandaalitseda. Eeltoodu alusel tuleb Z. K. toimepandu kvalifitseerida KrK § 100 järgi. Kuna selle paragrahvi sanktsioonis nähakse ette leebem karistus, tuleb ka karistust kergendada. Juhindudes AKKSi § 63 p. 3, § 64 p. 3, § 49 lg. 3 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Narva Linnakohtu 13. aprilli 1995. a. otsus ja Viru Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995. a. otsus Z. K. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p. 6 järgi. Tunnistada Z. K. süüdi KrK § 100 järgi ja mõista talle karistuseks seitse aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahul­damata. Otsus jõustub 15. detsembril 1995. a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm Peeter Vaher