Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-90/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 1995. a. kohtuotsus J. N.-i süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p. 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. detsembril 1995. a. III-I/1-90/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja J. N.-i süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 3; § 141 lg. 2 p. 2, 4 ja § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu J. N., tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kannatanud T. K. ja E. S. ning Riigiproku­ratuuri prokurör Marge Püss. J. N. anti kohtu alla talle esitatud süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 3; § 141 lg. 2 p. 2, 4 ja § 207 lg. 1 järgi. J. N.-i süüdistati selles, et ta tungis 27. veebruaril 1989. a. ukseluku lõhku­mise teel T. K. korterisse Tartus Kaunase pst. 55-12 ja varastas sealt riietus- ja muid esemeid väärtusega 2711 krooni. 1. märtsil 1989. a. tungis ta ukseluku lõhkumise teel E. S.-i elamusse Tartus Räni põik 2. Peksnud elamusse sisenenud A. S.-i ja tekitanud talle kehavigastusi, röövis ta elamust riietus- ja muid esemeid väärtusega 19 554 krooni. Samuti hoidis J. N. oma elukohas Tartus Kooli 24-9 vastava loata 33 laskekõlblikku padrunit kal. 7,62 mm. Tartu Linnakohtu 5. oktoobri 1992. a. otsusega mõisteti J. N. süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi ja teda karistati 3-kuulise arestiga. Süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 3 ja § 141 lg. 2 p. 2 ja 4 järgi mõisteti J. N. õigeks. Tartu Linnakohus nentis, et J. N.-i süü nende kuritegude toimepane­mises ei ole tõendatud. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitas Tartu linna abiprokurör A. Nagel kassatsioonprotesti ning kannatanud T. K., A. S. ja E. S. kassatsioonkaebuse. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 2. novembri 1992. a. määrusega tühistati Tartu Linnakohtu otsus J. N.-i õigeksmõistmises KrK § 139 lg. 2 p. 3 ja § 141 lg. 2 p. 2 ja 4 järgi. J. N.-i süüdimõistmises KrK § 207 lg. 1 järgi jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri kassatsioonprotest ja kannatanute kassatsioonkaebused rahuldati. Tartu Linnakohtu 12. mai 1995. a. otsusega mõisteti J. N. süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 4 järgi ja teda karistati 5-aastase vabadusekaotusega KrK § 47 alusel tingimuslikult kolmeaastase katseajaga. J. N. mõisteti süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 3 järgi õigeks. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune J. N., samuti kannata­nud T. K. ja E. S. apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 1995. a. otsusega tühistati Tartu Linnakohtu otsus J. N.-i õigeksmõistmises KrK § 139 lg. 2 p. 3 järgi. J. N. mõisteti süüdi KrK § 139 lg. 2 p. 3 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. Samuti tühistati Tartu Linnakohtu otsus J. N.-i süüdimõist­mises KrK § 141 lg. 2 p. 4 järgi. J. N. mõisteti süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 2 ja 4 järgi ning teda karistati viieaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 ja § 47 lg. 3 alusel loeti J. N.-i lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vabadusekaotust ja ta vabastati karistusest tingimuslikult 3-aastase katseajaga. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdi­mõis­tetu J. N. kassatsioonkaebuse, milles eitatakse talle süüksarvatud kuritegude toimepanemist ja taotletakse õigeksmõistvat kohtuotsust. Kannatanu E. S. esitas vastavalt AKKSi § 45 lg. 3 süüdimõistetu kassat­sioonkaebuse kohta kirjaliku seletuse ja vastuväited, taotledes Tartu Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas Riigiproku­ratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja kassatsioonprotesti. Kassatsioonprotestis taotletakse süüdimõistvast kohtuotsusest välja jätta KrK § 141 lg. 2 p. 2, jättes muus osas kohtuotsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, milles ta toetas kassatsioonprotesti, samuti teiste menetlusosaliste seletused, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdimõistetu J. N.-i kassat­sioon­kaebuses esitatud väited on alusetud ja kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse J. N.-i, samuti läbiotsimistel äravõetud esemete äratundmiseks esitamise tulemused. J. N. esitati kannatanule A. S.-ile äratundmiseks neljaisikulises grupis, kusjuures erinevus isikute vanuses ei ole uurimistoimingu protokollile lisatud foto järgi silmatorkav (1. kd. tl. 164). Samuti ei ilmne fotost, et J. N. oleks äratundmisele esitatud isikute grupis kõigist teistest järsult erineva välimusega. A. S. tundis J. N.-i ära tema isikukirjeldustunnuste järgi, mille kohta ta on ülekuulamisel andnud ütlusi ja lisanud ülekuulamisprotokollile kurjategija näovisandi (1. kd. tl. 88). Läbiotsimisel äravõetud teksastagi, lõhnaõli pudeli ja jope esitamisel ära­tundmiseks kannatanutele A. S.-ile ja I. S.-ile, samuti tunnistajatele E. S.-ile ja M. S.-ile ei ole alati täpselt järgitud KrMK § 137 lg. 5 ja 8 sätteid. Nii ei ole esemete gruppide moodustamisel tagatud kõigi esemete sarnasus (1. kd. tl. 191—193) ning kolmele protokollile (1. kd. tl. 185—186; 187—188; 189—190) ei ole lisatud äratundmiseks esitatud ja äratuntud esemete fotod. See asjaolu ei muuda olematuks äratundmise fakti ega välista nende uurimistoimingute tulemuste kasutamist tõendamisel. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, ei ole ringkonnakohus põhjendatult vaidlustanud äratundmiseks esitamise tulemuste tõenduslikku tähendust. Kassatsioonkaebuses kaevatakse, et ringkonnakohus on alusetult jätnud kõrvale tunnistaja A. V. ütlused, millest nähtub, et J. N. on ostnud kahe kala ja teokarbi kujutisega tuhatoosi koos temaga Tallinna turult. Miniklaverit olevat ta näinud kellegi teise juures. Kassatsioonkaebuses kriminaaltoimiku mater­jalide valikulisel esitamisel on aga unustatud, et A. V. on ülekuulamisel väitnud ka seda, et ta ei tea, kust J. N. sellise tuhatoosi oli saanud ning möönnud, et võis miniklaverit näha J. N.-i kodus (1. kd. tl. 145). Miniklaveri nägemist seal kinnitas tunnistaja H. J. (2. kd. tl. 5). Ka J. N. ise on andnud tuhatoosi kohta vastakaid selgitusi. Nii on ta väit­nud, et ta ei tea, kust ta selle on saanud (1. kd. tl. 149). Alles kohtus kooskõlas­tusid A. V. ja J. N.-i ütlused. Kassatsioonkaebuses peetakse kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks asjaolu, et J. N.-i elukohas Tartus Kooli tn. 24—9 toimetatud läbiotsimise juures oli kannatanu A. S.-i ema M. S. KrMK sätted ei keela läbiotsimise juurde kutsuda isikut, kelle ülesanne oli ära tunda kuriteosündmusse puutuvaid esemeid. Kriminalistikasoovituse järgi on selline toimimisviis õige siis, kui läbiotsimisel äravõetud eset saab hiljem esitada äratundmiseks KrK § 137 sätestatud uurimistoimingus kellelegi teisele. See tingimus on J. N.-i süüdistusasjas täidetud. Asjaolu, et M. S. osales läbi­otsimisel kolmanda manukana (1. kd. tl. 155), ei mõjusta selle uurimis­toimingu tulemuste tõenduslikku tähendust. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjali­dest, et M. S.-i viibimine läbiotsimise juures oleks mõjustanud J. N.-i äratund­miseks esitamise tulemusi. Kassatsioonkaebuses nenditakse, et ringkonnakohus ei ole ekslikult lugenud tõendatuks J. N.-i alibit ning tunnis­tajate M. V., K. K. ja A. K. mõjustamist kannatanute poolt, ei ole arvestanud tunnistajate T. K. ja T. N.-i ütlusi läbiotsimisel äravõetud kleidi kohta ning jätnud kõrvale J. N.-i esitatud fotod, millest oleks nähtunud tema välimuse erinevus kannatanu A. S.-i ütlustes esitatud isikukirjeldusest. Ringkonnakohtu 12. oktoobri 1995. a. otsuses on kõiki neid küsimusi käsitletud vajaliku põhjalikkusega. Selles on vastavalt AKKSi § 29 lg. 4 nõue­tele esitatud tõendid, millele ringkonnakohus oma järeldused rajas ning motii­vid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Riigikohtu krimi­naal­kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega ning nendib, et need on kooskõlas faktiliste asjaoludega. Esemed, mida tunnistajad on näinud J. N.-i elukohas, mis on ära võetud läbiotsimistel ja ära tuntud äratundmiseks esitamistel, sealhulgas numbriga elektroonikakell (3. kd. tl. 37), moodustavad kogumid, mille kuulumises kanna­tanutele ei ole alust kahelda. Riigikohus on tõendite hindamisel õigesti kohaldanud kriminaalmenetluse seadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub Riigiprokuratuuri prokuröri T. Vas­si­levskaja kassatsioonprotestis esitatud väitega, et Tartu Ringkonna­kohtu 12. ok­toobri 1995. a. otsuses J. N.-i poolt toimepandud röövimise kvali­fitsee­rimisel KrK § 141 lg. 2 p. 2 ja 4 järgi on ebaõigesti kohaldatud kriminaal­seadust. J. N. pani röövimise toime 1. märtsil 1989. a. Sellal sätestati ENSV KrK § 141 lg. 2 p. 2 isiku vastutus röövimise eest, kes oli varem toime pannud röövimise või ENSV KrK § 75 või § 90 sätestatud kuriteo. J. N. oli varem, 27. veebruaril 1989. a. toime pannud salajase varguse, s.o. KrK § 139 sätestatud kuriteo. Vastavalt KrK § 6 lg. 1 ja 3 määratakse teo kriminaalkorras karistatavus selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega, kusjuures seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu ei tule J. N.-i poolt toimepandud röövimist kvalifitseerida mitte KrK § 141 lg. 2 p. 2 ja 4, vaid § 141 lg. 2 p. 4 järgi. Juhindudes AKKSi § 63 p. 3; § 64 p. 3 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. ok­toobri 1995. a. otsus J. N.-i süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 2 ja 4 järgi, jättes välja tema süüdimõistmise selle paragrahvi p. 2 alusel. Muus osas jätta kohtu­otsus muutmata. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Süüdimõistetu J. N.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 12. detsembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg Herbert Lindmäe