Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-87/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 1995. a. kohtu­otsus K. V. süüdistusasjas KrK § 148^3 lg. 3 järgi — RT III, 1996, 6, 75

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. novembril 1995. a. III-1/1-87/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Peeter Vaher ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. V. süüdistuses KrK § 1483 lg. 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu K. V., kanna­tanute esindaja Olev Kuklase ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Põlva Maakohtu 24. mai 1995. a. otsusega mõisteti K. V. süüdi KrK § 1483 järgi ja teda karistati 4-kuulise vabadusekaotusega KrK § 47 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga. K. V. mõisteti KrK § 1483 lg. 3 järgi süüdi selles, et ta isikuna, kelle suh­tes on 5. oktoobril 1994. a. Põlva Maakohtu poolt välja kuulutatud pankrot ja kes on andnud võlgnikuvande, on peale seda üles töötanud metsamaterjali, müües 1. detsembril 1994. a. AS-ile Mobiil 4 tm kuusepaberipuud 1400 krooni väärtuses ja 3,4 tm kasepaberipuud 1156 krooni väärtuses. Peale selle müüs ta 2. detsembril 1994. a. AS-ile Sylvester 3,8 tm kuusepaberipuud, saades selle eest tulu 1368 krooni. Enne pankroti väljakuulutamist müüs K. V. AS-ile Lemeks 9.—23. sep­temb­ril 1994. a. 18,4 tm kuuse- ja kasepaberipuud 5395 krooni väärtuses. Saa­dud tulusid varjas ta kohtu, pankrotihalduri ja võlausaldajate eest, millega rikkus EV pankrotiseaduse §-ide 35—37 sätteid. Süüdistuse kohaselt K. V. isikuna, kes on andnud võlgnikuvande, varjas oma vara, pannes sellega toime kuriteo KrK § 483 lg. 3 järgi. Põlva Maakohus leidis, et vara varjamine on seaduse mõtte kohaselt ka raha varjamine, kuna raha on materiaalne ehk kehaline ese asjaõiguse tähen­duses. Ka tegeles kohtualune ettevõtlusega ilma kohtu loata ja varjas vara, sest paberipuu müük peale pankroti väljakuulutamist on majandustegevus, mille sisuks oli tulu saamine. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistis 29. septembri 1994. a. otsusega K. V. KrK § 1483 lg. 3 järgi õigeks põhjendusel, et KrK § 1483 lg. 3 nõuab vande andmist just nimelt kohtus ja see nõue oli antud juhul täitmata. Valevanne vormistati peale kohtuistungit maakohtu kantseleis K. V. ja pankroti­halduri poolt. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee ei vaidlusta oma kassatsioonprotestis seisukohta, et K. V.-d ei saa süüdi mõista KrK § 1483 lg. 3 järgi, küll aga seda, et Tartu Ringkonnakohus ei ole arvestanud KrMK § 215 lg. 4 ega ka AKKSi § 32 lg. 1 p. 2 nõuetega ning pole tunnistanud kohtualust süüdi kergemas — KrK § 1483 lg. 1 sätestatud kuriteos, mille koosseis leidis tõendamist nii Põlva Maakohtus kui ka Tartu Ringkonnakohtus. Protestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtu­koosseisus. Oma kassatsioonkaebuses taotleb kannatanute — võlausaldajate esindaja pankrotihaldur O. Kuklase Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 1995. a. otsuse tühistamist seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulas ära kohtuistungile ilmunud menetlusosalised. K. V. esines esmalt taotlu­sega, et asja ei arutataks ilma tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa osa­võtuta, kellega olevat tal sõlmitud 21. novembril 1995. a. kokkulepe Riigikohtus esinemiseks. Kontrollimisel alusetuks osutunud taotlusele lisaks selgitas K. V., et ei pea ennast süüdlaseks KrK § 1483 ühegi lõike järgi, kuna sooritas süüdis­tuses käsitletud tehingud oma võlgade katteks. Kannatanute esindja O. Kuklase taoltes oma kassatsioonkaebuse rahuldamist, prokurör toetas kassatsioon­protesti. Riigikohtu kriminaalkolleegium tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma 29. septembri 1995. a. otsuses andnud põhjendatud hinnangu K. V. ja pankrotihaldur O. Kuklase poolt vormistatud võlgnikuvande mittevastavusele vormi-, sisu- ja protseduurinõuetele. Sellest tulenevalt ei peetud võimalikuks võtta seda dokumenti KrK § 1483 lg. 3 inkrimineerimise aluseks. Samas ei ole ringkonnakohus järginud KrMK § 263 lg. 1 p. 3 sätteid, mille kohaselt kohus peab nõupidamistoas lahendama küsimuse, kas tegu, milles kohtualust süüdistatakse, sisaldab kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud. Põlva Maakohtu otsusega on tuvastatud, et tegu, milles K. V.-d süüdistati, on osaliselt — välja arvatud võlgnikuvande andmine, toimunud. Seda ilmselget asjaolu ei ole vaidlustatud ka Tartu Ringkonnakohtu otsuses. Enne K. V. õigeksmõistmist tulnuks aga vastata küsimusele, kas see tegu ei kujuta endast mõne teise KrK paragrahvi, lõike või punkti järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Antud konkreetsel juhul tuleb kaaluda KrK § 1483 lg. 1 ettenähtud kuriteokoos­seisu olemasolu või selle puudumist. Juhindudes AKKSi § 63 p. 2, § 64 p. 2 ja 3, § 65 lg. 3, kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 1995. a. otsus K. V. õigeksmõistmises ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks aruta­miseks teises kohtukoosseisus. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. 3. Kannatanute esindaja O. Kuklase kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 28. novembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Peeter VAHER Jüri RÄTSEP