Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-86/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 1995. a. kohtu­otsus M. P. süüdistusasjas KrK § 115 lg. 2 p. 1 järgi — RT III, 1996, 6, 74

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. novembril 1995. a. III-1/1-86/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. P. süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 1 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. P. on süüdi mõistetud Võru Maa­kohtu 17. mai 1995. a. otsusega KrK § 115 lg. 2 p. 1 järgi ja karistatud 3-aasta­se vabadusekaotusega kinnises vanglas. M. P. tunnistati süüdi selles, et ta 20. novembril 1994. a. ajavahemikul kell 16—18-ni Võru maakonnas Meegomäel sõiduautos astus vägivalda kasu­ta­des ja vägivallaga ähvardades suguühendusse M. V.-ga. Veel tunnistati M. P. süüdi selles, et ta ööl vastu 14. jaanuari 1995. a. Võrus Koreli tn. 3 korteris nr. 25 paari tunni vältel vägivalda kasutades ja vägivallaga ähvardades püüdis astuda suguühendusse R. T.-ga, kuid kuritegu jäi lõpule viimata süüdlasest mitteolenevatel põhjustel. Võru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja Olev Kuklase, kes leidis, et M. P. poolt R. T. suhtes toimepandu ei olnud vägistamiskatse, vaid vägivallateod isiku kallal, s.o. KrK § 113 sätestatud kuritegu. R. T. ja M. P. leppisid omavahel ja seetõttu kuulub menetlus süüdis­tuses KrK § 113 järgi lõpetamisele. M. V. suhtes toimepandu taotleb kaitsja kvalifitseerida KrK § 115 lg. 1 järgi ning karistada M. P.-d selle eest vabaduse­kaotusega tingimisi KrK § 47 sätete alusel. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsu­sega jäeti Võru Maakohtu 17. mai 1995. a. otsus muutmata ja apellatsioon­kaebus rahuldamata. Seoses kohtuotsuse jõustumisega võeti M. P. viivitamatult kohtusaalist vahi alla. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassat­sioon­kaebuse süüdimõistetu kaitsja Olev Kuklase. Kaitsja leiab, et M. P. tegevus R. T. suhtes ei olnud vägistamiskatse, sest M. P. vabatahtlikult loobus sugu­ühendusse astumisest. Vabatahtliku loobumise välistanuks loobumine põhjuste tõttu, mis M. P. tahtest olenemata oleksid kuriteo jätkamise teinud võimatuks, mitte selle toimepanemist raskendanud nagu öeldud ringkonnakohtu otsuses. Kannatanu vastupanu kuriteo lõpuleviimist võimatuks ei teinud, sest M. P. oli R. T.-st füüsiliselt tugevam. M. P. käitumine tuleb seetõttu kvalifit­seerida KrK § 113 järgi. Veel leiab kaitsja, et seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi M. P. suhtes ei saa rakendada vabadusekaotuse tingimuslikku mitte­kohaldamist seetõttu, et ta on toime pannud esimese astme kuriteo. Kaebuses taotleb kaitsja M. P. karistamist KrK § 115 lg. 1 järgi vabadusekaotus­liku karistusega tingimisi, sest reaalse vabadusekaotuse kohaldamine tema suhtes ei ole otstarbekohane. Kokkuvõttes taotleb kaitsja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks aruta­miseks samale kohtule. Prokurör leiab, et kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, kuid M. P. poolt toime pandud kuriteod tuleb kvalifitseerida KrK § 115 lg. 1 ja § 15 lg. 2 ning § 115 lg. 2 p. 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokurör M. Püssi seletuse, tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on jõutud õigele järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole leidnud tõendamist M. P. poolt vabatahtlik loobumine kuriteo lõpuleviimisest. M. P. ei lõpetanud R. T. suhtes vägivalla kasutamist pärast seda, kui sai aru kannatanu vastupanust ja soovist mitte astuda temaga sugulisse vahekorda, vaid jätkas ligemale poole tunni vältel füüsilise vägivalla tarvitamist eesmärgil astuda kannatanuga sugu­ühendusse. Suguühtesse astumine ei osutunud aga võimalikuks kannatanu aktiivse vastupanu tõttu, see on M. P.-st mitteolenevatel põhjustel. Loobumine kuriteo toimepanemisest ei ole vabatahtlik, kui kuriteo toimepanemine osutus antud tingimustes ettenähtamatult raskeks. Karistuse mõistmisel on Võru Maakohus arvesse võtnud kõiki KrK § 36 sätestatud karistuse mõistmisel arvestada tulevaid asjaolusid ning karistanud M. P.-d KrK § 115 lg. 2 sanktsioonis ettenähtud minimaalseima karistusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti leidnud, et maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid karistuse kergendamiseks ringkonnakohtule ei esitatud ja puudus alus karistuse muutmiseks. Ringkonnakohtu otsuses ei ole öeldud, et KrK § 47 ei ole kohaldatav esimese astme kuritegude puhul. Nime­tatud otsuses väidetakse õigesti, et üldjuhul on KrK § 47 kohaldatav vähese raskusastmega kuritegude puhul. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et rahuldamisele ei kuulu prokuröri taotlus M. P. poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks. Vastavalt AKKSi § 49 lg. 2 vaatab Riigikohus kaevatava kohtuotsuse läbi kassatsioonkaebuses või -protestis taotletud ulatuses. Käesolevas asjas prokurör kassatsioonprotesti esitanud ei ole. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikku­misi, mis AKKSi § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 1995. a. otsus M. P. süüdis­tusasjas muutmata. 2. Kaitsja O. Kuklase kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. novembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER