Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-42/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1995. a. määrus V.-A. P. esindaja ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuste läbivaatamine maareformis põhiseaduse § 32 lg. 1 kohaldatavuse asjas — RT III, 1996, 5, 72

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. detsembril 1995. a. III-3/1-42/95 V.-A. P. esindaja ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuste läbivaata­mine maareformis põhiseaduse § 32 lg. 1 kohaldatavuse asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 7. detsembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi V.-A. P. esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/197/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa V.-A. P. esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasik ning Tallinna Linnavalitsuse esindajad Heikki Ojamaa ja Taimi Lokotar. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 31. mai 1993. a. otsusega nr. 665 tunnistati Tallinnas Paldiski mnt. 10 endisel kinnistul nr. 191 asuvad hooned (hävinud) ja krunt omandi­reformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigus­vastase võõrandamise ajal vendadele T. ja A. T.-le, et T. T. pärandas oma vara vennalastele V.-A. P.-le ja A. T.-le. Linnakomisjoni 31. mai 1993. a. otsusega tunnistati V.-A. P. ja A. T. Paldiski mnt. 10 asuva vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades. Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korraldusega nr. 200-k ot­sustati mitte tagastada Paldiski mnt. 10 asuvat maad ja kompenseerida see V.-A. P.-le ja A. T.-le. Tallinna Linnavalitsuse 7. märtsi 1995. a. korraldusega nr. 631-k määrati kummalegi õigustatud subjektile maa eest kompensatsiooni 83 500 krooni erastamisväärtpaberites. Tallinna Linnavolikogu 13. augusti 1992. a. ettepanekul otsustati Vaba­riigi Valitsuse 8. oktoobri 1992. a. korraldusega nr. 388-k anda Ülemnõukogu 17. ok­toobri 1991. a. otsuse «Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta» p. 3 alusel ühisettevõttele Amerest Hotels erandina ehitusluba hotelli püstitamiseks Tallinnas Paldiski mnt. 6 asuvale ehituskrundile. Linnavolikogu 13. augusti 1992. a. ettepanekus märgiti, et ühisettevõttele Amerest Hotels on Paldiski mnt. 6 eraldatud 1,3 hektari suurune maa. P. P. esitas 23. veebruaril 1995. a. ja 17. aprillil 1995. a. V.-A. P. ja A. T. esindajana Tallinna Halduskohtule kaebused. 23. veebruaril 1995. a. esitatud kaebuses, mida ta muutis 17. aprilli 1995. a. kaebusega, paluti tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200-k andmise aluseks olnud Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 7 lg. 1 vastuolus olevaks põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 171 lg. 1 ning korraldus vastuolus olevaks põhiseaduse § 32 ning asjaõigusseaduse § 171 lg. 1. 17. aprillil 1995. a. esitatud kaebuses paluti tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631-k andmise aluseks olnud omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1 vastuolus olevaks põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 171 lg. 1 ning korraldus vastuolus olevaks põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 171 lg. 1. Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsusega haldusasjas nr. I-3-197/95 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse korraldused 25. jaanuarist 1995. a. nr. 200-k ja 7. märtsist 1995. a. nr. 631-k seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et maa tagastamise toimikus pole Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1995. a. määrusega nr. 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra» punk­tiga 51 nõutud õiendit tagastataval maal paiknevate hoonete ja rajatiste ja nende kuuluvuse kohta, samuti andmeid selle kohta, kas on püütud saavutada kokku­leppeid hoonete ja rajatiste omanike ning õigustatud subjektide vahel. Tallinna Linnavalitsus pole võimaldanud õigustatud subjektidel kasutada õigus­vastaselt võõrandatud maa tagastamise korra punktis 26 sätestatud õigust saada kohaliku omavalitsuse täitevorganilt informatsiooni vara tagastamise ette­valmis­ta­mise käigu kohta ning osa võtta vara tagastamiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisest. Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduses nr. 200-k pole märgitud maa tagastamata jätmise põhjust. Linnavalitsuse 7. märtsi 1995. a. korraldus nr. 631-k, millega määrati maa eest kompensat­sioon, anti Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a. määruse nr. 216 alusel. Kor­raldus tulnuks anda 9. veebruaril 1994. a. vastu võetud maa hindamise seaduse alusel. Rahuldamata jäeti kaebuses esitatud taotlus tunnistada maareformi sea­duse § 7 lg. 1 ja omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1 vastuolus olevaks põhiseaduse § 32. Halduskohtunik leidis, et nende sätete ja põhiseaduse § 32 vahel pole vastuolu, ning motiveeris seda seisukohta. Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsusele esitasid apellat­sioon­kaebused Tallinna Linnavalitsus ning V.-A. P. ja A. T. esindaja P. P. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, mis puudutab linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200-k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631-k seadusevastaseks tunnistamist. Apellant leidis, et kohus, vaadanud asja läbi kaebuses soovitust suuremas ulatuses, on rikkunud HKSi § 19 lg. 2. Kaebustes pole taotletud linnavalitsuse korralduste seadusevastaseks tunnistamist kohtuotsuses märgitud alustel. V.-A. P. ja A. T. esindaja apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata taotlus jätta kohaldamata maareformi seaduse § 7 lg. 1 ja omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsu­sega jäeti mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsus muutmata, kuna kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige. Ringkonnakohtu halduskolleegium leidis, et Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse «Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta» punktiga 9, mis oli ehitusloa andmise aluseks, on sisuliselt muudetud maare­formi seaduse § 6 lg. 3 ja antud täiendav maa tagastamata jätmise alus. Maa­reformi seaduse § 6 lg. 3 kohaselt mõistetakse selles seaduses hoone või rajatise all ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti seaduse vastuvõtmise ajaks või seadusest tulenevate õigusaktide alusel antud ehitusluba. Antud juhul on ehitus­luba antud Ülemnõukogu otsuse alusel, s.o. mitte seadusest tuleneva õigusakti alusel. Seaduse kehtestamise otsusega ei saa muuta seaduse sisu. Ringkonna­kohus ei pidanud Tallinna Halduskohtu otsuses märgitud vormi­nõuete rikku­mist linnavalitsuse vaidlustatud korralduste tühistamise aluseks. Ringkonnakohus ühines Tallinna Halduskohtu otsuses esitatud motiividega, millega jäeti rahul­damata taotlus tunnistada maareformi seaduse § 7 lg. 1 ja omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1 põhiseadusevastaseks ega pidanud vajalikuks neid motiive korrata. Ringkonnakohtunik T. Kollom esitas kohtu­otsusele eriarvamuse, milles märkis: «Leian, et motiivid, millega lükati tagasi A. P. ja A. T. esindaja kaebus, ei ole õiged. Õigustatud subjektidele vara mittetagastamine nende soovi vasta­selt tähendab neilt vara võõrandamist. Vara kompenseerimine EVP-dega ei ole õiglane ja kohane hüvitus, nagu seda mõeldakse põhiseaduse § 32. Kaebuse esitaja poolt on juriidiliselt ebakorrektne nõuda teatud aktide põhiseadusele mittevastavaks tunnistamist. Kohus ei ole põhiseadusliku menetluse algatamise koht. Kohus jätab kohaldamata seaduse või muu õigusakti, kui ta on Põhiseadu­sega vastuolus. Ainult selline taotlus kaebuses on asjakohane ja kohtule alluv.» Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsu­sele esitasid kassatsioonkaebused V.-A. P. ja A. T. esindajana vandeadvokaat V. Kaasik ja Tallinna Linnavalitsus. V.-A. P. ja A. T. esindaja kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ring­konnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistataks kehtetuks maareformi seaduse § 7 lg. 1 ja omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1. Kohtuistungil täpsustas V. Kaasik kassatsioonkaebust ja palus tunnistada osundatud sätted mitte kehtetuks, vaid põhiseadusevastaseks. Kassat­sioonkaebuses leitakse, et omaniku tahte vastaselt ning tema nõusolekuta toimuv omandiõiguse ülekand­mine või selle mitteennistamine on sundvõõrandamine ja saab toimuda üksnes põhiseadusega ettenähtud korras. Kõik õigusnormid, mis võimaldavad omandi sundvõõrandamist muul moel, sealhulgas omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1, ei kuulu rakendamisele. Ekslik on kohtute seisukoht, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagasta­misel rakendada asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhimõtteid, mistõttu pole sellise vara tagastamisel võimalik rakendada põhiseaduse § 32 tulenevaid nõudeid. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 6 lg. 1 kaitstakse omandit alates 1993. a. 1. detsembrist asjaõigus­seaduse sätete koha­selt sõltumata rikkumise ajast ja seetõttu on kohtute seisukoht põhimõtteliselt väär. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi varasemad otsused (RT I 1995, 42, 655; 1995, 42, 656) annavad aluse väita, et asjaõigusseaduse rakendamise seadus on vastu võetud pärast põhiseaduse jõustumist ja peab seetõttu olema kooskõlas põhiseadusega, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada vaid õiglase ja kohese hüvituse eest, mille suurus tuleb määrata vastavalt asjaõigusseaduse § 29 lg. 1 ja 2. Erastamisväärt­paberid, arvestades nende tõelist väärtust, pole õiglane ega kohene hüvitus põhiseaduse § 32 ega asjaõigusseaduse § 29 lg. 1 ja 2 mõttes. Seetõttu on ORASi § 17 lg. 1 põhiseadusevastane ega kuulu rakendamisele. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses V.-A. P. ja A. T. esindaja kassat­sioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonna­kohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata linnavalitsuse apellatsioonkaebus ja muutmata Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsus, ning teha uus otsus. Kohtuistungil täpsustasid linnavalitsuse esindajad kassatsioonkaebust ja palusid jätta rahuldamata V.-A. P. ja A. T. kaebused Tallinna Linnavalitsuse 25. jaa­nuari 1995. a. korralduse nr. 200-k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631-k ja 27. veebruari 1995. a. toimingu seadusevastaseks tunnistamises. Kassaator leiab, et ringkonnakohus nagu ka Tallinna Halduskohus pole vaadanud asja läbi kaebuses soovitud ulatuses. Ringkonnakohus pole arutanud ega kontrollinud linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, millele tuginedes põhjen­dati Tallinna Halduskohtu otsuse ebaseaduslikkust ja põhjendamatust. Sellega on ringkonnakohus rikkunud HKSi § 27 lg. 2, § 19 lg. 2 ja § 43 lg. 2 ning TKSi § 301 lg. 1. Samuti leiab kassaator, et Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse «Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta» p. 9 ongi kehtes­tatud seadusega, s.o. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maare­formi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täien­damise seadusega. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et nimetatud otsuse punktiga 9 on «muudetud sisuliselt MRSi § 6 lg. 3 sisu ja antud täiendav tagastamata jätmise alus». Maa tagastamata jätmise alused on loetletud maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 1—4. Sama paragrahvi 3. lõige üksnes täpsustab teise lõike 3. punkti, võrdsustades hoone või rajatisega ehitusloa ja sätestab võimaluse anda ehitusluba seadusest tulenevate õigusaktide alusel. Ülem­nõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsus 15. aprilli 1993. a. seaduse § 19 redakt­sioonis sätestab vaid protseduurireeglid ja organi, kellel on õigus ehitusluba anda. V.-A. P. ja A. T. esindaja kirjalikus vastuses Tallinna Linnavalitsuse kas­satsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletu­sed, Riigikohtu halduskolleegium leidis: TKSi § 82 lg. 4 sätestab, et üksikisiku volikirja tõestab notar. Notariaadi­seaduse § 60, mis kehtib 28. juuni 1995. a. redaktsioonis, loeb kuni 1997. a. 1. jaanuarini valla- või linnasekretäri poolt volikirjade tõestamise võrdseks notariaalse tõestamisega. TKSi § 82 lg. 5 lubab volikirja asjaajamiseks kohtus tõestada ka organisatsioonis, kus isik töötab või õpib, või linna-, valla- või alevivalitsuses; kaitseväelase volikirja võib tõestada väeüksuses ja raviasutuses viibiva isiku volikirja raviasutuses. TKSi § 82 lg. 6 kohaselt võib vabadusekaotust kandva isiku volikirja tõestada kinnipidamisasutuse juht. Seega nõutakse, et kohtus esindamiseks peab üksikisiku volikiri olema tõestatud. Esimese astme halduskohtu toimikus on Tallinna notari tõestatud volikiri, millega V.-A. P. volitab P. P.-d esindama V.-A. P.-d viimase isalt ja onult sundvõõrandatud vara tagastamisega seotud asjades. Samuti on esimese astme kohtu toimikus valguskoopia USA notari tõestatud dokumendist, millega A. T. annab V.-A. P.-le kõik õigused, mis võivad A. T.-le kuuluda tema 1953. a. surnud isa A. T.-le kuulunud vara suhtes. Tallinna notari tõesta­tud voli­kiri ja see valguskoopia pole käsitatavad alustena, mis andsid P. P.-le õiguse esin­dada A. T.-d Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. Seega on nii Tallinna Halduskohus kui ka ringkonnakohus teinud otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isiku, A. T. õiguste kohta. Seepärast kuulub ringkonnakohtu otsus HKSi § 43 lg. 2 ja § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt tühistamisele. Kuna A. T. ei olnud Tallinna Halduskohtus ega ringkonnakohtus prot­sessiosaline, siis ei saa ta protsessiosaliseks olla ka kassatsioonimenetluses. Seepärast ei saa vandeadvokaat V. Kaasik esindada A. T.-d käesolevas haldus­asjas Riigikohtus. Käesolevas haldusasjas saab vandeadvokaat V. Kaasik kassatsioonimenetluses esindada üksnes V.-A. P.-d. II 1. Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsuse «Omandiõiguse järjepide­vuse taastamisest» punktiga 1 tunnistati Eesti NSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. «Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta» ja «Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks» ning neile järg­nenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakenda­mise ebaseaduslikkust. Sama otsuse punktiga 3 kehtestati, et selliste normatiiv­aktide alusel võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas korras. Sellega tunnistati, et 1940. a. 23. juuli deklaratsiooniga maa kuulutamine rahva omandiks oli maa õigusvastane võõrandamine ning otsustati õigusvastaselt võõrandatud maa kas tagastada või kompenseerida. Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsusega ei muudetud ega tühistatud 13. juunil 1990. a. vastu võetud omandiseaduse § 35 lg. 1, mis sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses. Seega ei muutnud Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsus 1940. a. 23. juulil kujundatud omandisuhteid maa osas. Tulenevalt Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsusest võeti 13. juunil 1991. a. vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus ja 17. oktoobril 1991. a. Eesti Vabariigi maareformi seadus. Maareformi seaduse § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi omandireformi aluste seadu­ses ja maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras, et maareformi suhtes rakendatakse omandireformi aluste seadust, kui maareformi seadusest ei tulene teisiti. ORASi § 2 lg. 1 kohaselt on omandireformi eesmärkide hulgas omandi­suhete ümberkorraldamine ja omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Seejuures kasutatakse ORASi § 2 lg. 2, § 7 ja § 8 õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku mõistet. Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhi­nevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja prae­guste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Õigusvastaselt võõran­datud maa osas luges maareformi seaduse § 3 lg. 1 algredaktsioon maareformi sisuks maa tagastamise, asendamise või kompenseerimise endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Sama sätte algredaktsiooni kohaselt määratakse maa­reformi käigus kindlaks ka riigi omandusse jäetav maa. Maareformi seaduse § 5 lg. 1 p. 2 algredaktsioonis kõneldakse endisest omanikust. Seega käsitasid nii omandireformi aluste seaduse kui ka maareformi seaduse algredaktsioonid õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena. Nende seaduste hilisemad redaktsioonid, sealhulgas praegukehtivad, pole seda põhimõtet muutnud. Muudatusi ei toonud kaasa ka 19. aprillil 1995. a. vastu võetud aastatel 1940—1991 vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnis­tamise seadus. Selle seaduse lisaks on aastatel 1940—1991 vastuvõetud kehte­tuks tunnistatavate õigusaktide loetelu. Loetelu punktiga 1 tunnistati kehtetuks Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. «Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks». Samas sätestati 19. aprilli 1995. a. seaduse § 2: «Õigusvastaselt võõrandatud maa ja muu vara tagastamine, asendamine ja kom­penseerimine toimub Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1994, 38, 617; 40, 653; 51, 859; 94, 1609; 1995, 2/3, 5) ja Eesti Vabariigi maa­reformiseaduses (RT 1991, 34, 426; RT I 1995, 10, 113) ning nen­dest tulene­vates õigusaktides sätestatud alustel ja korras.» Sama põhimõte säili­tati ka omandireformi puutuvates hilisemates seadustes. Nii sätestas 27. ok­toob­ril 1993. a. vastu võetud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse algredakt­siooni § 2 lg. 2, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse omandireformi aluste seaduse ja maareformi seaduses ning nendest tulenevates õigusaktides sätes­tatud alustel ja korras. Siin ei käsitletud õigusvastaselt võõrandatud maa asen­damist või kompenseerimist, kuid ka ei tühistatud varasemate seaduste sätteid, mis reguleerisid maa asendamist või kompen­seerimist. 14. detsembril 1994. a. vastu võetud asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise sea­duse § 1 täideti see lünk, s.o. muudeti asjaõigusseaduse rakendamise sea­duse § 2 lg. 2 ning kehtestati, et omandi­reformi käigus vara tagastamine, asenda­mine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipali­seerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui asjaõigus­seaduse rakendamise seadus ei sätesta teisiti. See säte üksnes kõrvaldas asja­õigussea­duse rakendamise seaduse lünkasid omandi­reformi osas. 22. veebruaril 1995. a. vastuvõetud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 47 kohaselt pole omandi­reformi käigus vara tagastamata jätmine sundvõõrandamine ning sel juhul ei kohaldata kinnisasja sundvõõrandamise seadust. Seega käsitati õigusvastaselt võõrandatud maad Eesti riigi omandina. Ees­märgiks on seatud selle maa tagastamine, asendamine või kompenseerimine. Võimalik on ka selle maa riigi omandisse jätmine või munitsipaliseerimine. 2. Põhiseaduse § 32 lg. 1 sätestatakse omandi kaitse ja puutumatuse põhi­mõte. Sätestatakse, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvi­tuse eest. Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse sund­võõ­randamise eest, sätestatakse õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue, hüvituse maksmise kohustus ning üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Kuna aga põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole põhiseaduse § 32 lg. 1 rakendatav 1940. a. õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigus­vastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärg­laste seaduslikke huve on määratud kaitsma omandireformi aluste seadus, maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Kuna põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis kaitseb põhiseaduse § 32 lg. 1 omandit alates põhiseaduse jõustumisest. 3. Kuna õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis, siis on ebaõige V.-A. P. esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et omandiõiguse mitteennistamine on sundvõõrandamine, mis saab toimu­da ainult põhiseadusega sätestatud korras. Ebaõige on ka kassat­sioon­kaebuses esitatud väide, mis käsitleb omaniku tahte vastast ning tema nõusolekuta toi­mu­vat omandiõiguse ülekandmist, sest õigusvastaselt võõrandatud maa omani­kuna pole kuni maa tagastamiseni käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärg­lased. 4. Ebaõige on V.-A. P. esindaja seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tuleb rakendada asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhi­mõtteid, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 6 lg. 1 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud omandit kaitsta asjaõigusseaduse sätete järgi alates 1993. a. 1. detsembrist, sõltumata rikkumise ajast. Kassaator on jätnud tähele­panuta asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2, mille kohaselt omandi­reformi käigus vara kompenseerimine toimub omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Selle sättega kehtestatud erinorm välistab asjaõigusseaduse sätete kohaldamise õigusvastaselt võõrandatud vara kompen­seerimisel. 5. Käesolevas asjas on ebaõige V.-A. P. esindaja väide, et ORASi § 17 lg. 1 on põhiseadusevastane ega kuulu seetõttu kohaldamisele. ORASi § 17 lg. 1 esimene lause sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks antakse omandireformi õigustatud subjektile nimeline ja pärandatav eriotstar­beline väärtpaber. See säte pole õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompen­satsiooni maksmise osas vastuolus põhiseaduse § 32 lg. 1 nimetatud õiglase hüvituse põhimõttega, sest maa oli põhiseaduse jõustumise ajaks riigi omandis. Põhiseaduse § 32 lg. 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu. 6. Eeltoodud põhjustel ei kuulu V.-A. P. esindaja kassatsioonkaebus rahul­damisele. III 1. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKSi § 27 lg. 2 ja TKSi § 301 lg. 1, sest ta pole vaadanud asja läbi apellatsioonkaebuses soovitud ulatuses. HKSi § 27 lg. 2 sätestab: «Ringkonnakohus vaatab asja läbi üksnes apellat­sioonkaebuses toodud piirides. Kui aga ringkonnakohus tuvastab HKSi § 36 tähendatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega.» TKSi § 301 lg. 1 sätestab: «Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires.» Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustati Tallinna Linnavalit­suse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200-k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631-k vastavust põhiseadusele ja asjaõigusseadusele ning taotleti maarefor­miseaduse § 7 lg. 1 ja omandireformi aluste seaduse § 17 lg. 1 põhiseaduse­vastaseks tunnistamist. Nendel motiividel Tallinna Halduskohus kaebust ei rahuldanud. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud korraldused on vastuolus õigusaktidega, mida kaebuses ei olnud märgitud, ja tunnistas sellise vastuolu tõttu linnavalitsuse korraldused seadusevastasteks. Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Linnavalitsus, et halduskohus rikkus HKSi § 19 lg. 2, sest kaebuses pole taotletud linnavalitsuse korralduste seadusevastaseks tunnistamist haldus­kohtu otsuses märgitud alustel. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu apel­landi sellele väitele. Ringkonnakohus leidis, et ehitusluba anti ühisettevõttele Amerest Hotels seadusevastaselt. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200-k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631-k seadusevastaseks tunnistamise osas muutmata. Käesolevas haldusasjas pole aga ehitusloa andmise seaduslikkust vaidlustatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja läbivaatamisel HKSi § 36 tähendatud kohtumenetluse normide rikkumist. Seega rikkus ring­konnakohus, olles asja läbi vaatamisel seotud apellatsioonkaebuses toodud piiridega, HKSi § 27 lg. 2. Rikutud on ka TKSi § 301 lg. 1. 2. Ebaõige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel HKSi § 19 lg. 2 ja 43 lg. 2. Ring­konnakohus pole neid sätteid rikkunud ega saanudki rikkuda, sest nende sätete adressaadiks pole ringkonnakohus, vaid vastavalt esimese astme halduskohus ja Riigikohus. 3. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu sellele, et Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p. 9 on kehtestatud seadusega. See säte kehtestati 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigus­aktide muutmise ja täiendamise seaduse § 19. Ebaõige on aga tähendus, mille kassaator omistab 15. aprilli 1993. a. seaduse § 19. Nimetatud seadus jõustus selle IV osa kohaselt väljakuulutamise päevast. Seega ei omanud seadus tagasi­ulatuvat jõudu. Ringkonnakohus, hinnates ühisettevõttele Amerest Hotels antud ehitusloa seaduslikkust, ei pööranud tähelepanu sellele, et ajal, mil Vabariigi Valitsuse 8. oktoobri 1992. a. korraldusega nr. 388-k anti ehitus­luba, Ülemnõu­kogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse p. 9 ei kehtinud veel 15. aprilli 1993. a. redaktsioonis. Tollal kehtis see otsus algses, s.o. 17. oktoobri 1991. a. redaktsioonis. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu sellele, et Vaba­riigi Valitsuse 8. oktoobri 1992. a. korralduses nr. 388-k eneses on ehitusloa andmise alusena märgitud mitte Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse p. 9, vaid sama otsuse p. 3. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ehitusloa andmise seaduslikkuse hindamisel on kohus kasutanud maareformi seaduse § 6 lg. 3 14. detsembri 1994. a. redaktsioonis. 8. oktoobril 1992. a., mil Vabariigi Valitsus andis ehitus­loa, kehtis see säte 17. oktoobri 1991. a. redaktsioonis. Ehitusloa andmise seaduslikkust ei oleks ringkonnakohus tohtinud arutada, sest ehitusloa seaduslikkust pole vaidlustatud. Kuna ringkonnakohus kohaldas asja läbivaatamisel vale seadust, siis puu­dub Riigikohtu halduskolleegiumil vajadus analüüsida Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, mis puudutavad vale seaduse kassaato­ripoolseid tõlgendusi. 4. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on asja läbivaatamisel rikkunud HKSi § 27 lg. 2, ületades apellatsioonkaebuses toodud piire, ja asja otsustamisel kohaldanud vale seadust, siis tuleb kohtuotsus tühistada. Uue otsuse tegemine Riigikohtus ei ole võimalik, sest nii Tallinna Halduskohtu kui ka ringkonna­kohtu otsus on tehtud asja arutamisele kutsumata jäetud A. T. õiguste kohta. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, ringkonna­­kohtu otsus kuulub tühistamisele ja asi saatmisele uueks läbivaata­miseks sama­le ringkonnakohtule. Juhindudes HKSi § 57 p. 1 ja 2 ning § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta V.-A. P. kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/197/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 4. Kanda V.-A. P. esindaja tasutud kautsjon riigieelarve tuludesse. 5. Tagastada Tallinna Linnavalitsusele kautsjon 225 (kakssada kaks­küm­mend viis) krooni. Määrus jõustub 18. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL