Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-41/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1995. a. määrus Viljandi Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕSi § 162 kohaldamise asjas — RT III, 1996, 5, 71

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. detsembril 1995. a. III-3/1-41/95 Viljandi Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕSi § 162 kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 7. detsembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Vil­jandi Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1995. a. otsusele haldusõiguse­rikkumise asjas nr. II-3õ-25/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Viljandi Politsei­prefektuuri, O. H. ja A. R.-i esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase ning M. A. ja tema esindaja vandeadvokaat Indrek Teder. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 9. mail 1995. a. koostas Viljandi Politseiprefektuuri abiprefekt HÕSi § 162 lg. 1 järgi haldusõiguserikkumise protokolli M. A. haldusõiguserikkumise kohta. Protokollist nähtub, et M. A. solvas 20. aprillil 1995. a. Eesti Kodukaitse liik­meid O. H.-d ja A. R.-i. Protokollile lisatud O. H. ja A. R.-i ettekannetest ja M. A. seletusest nähtub, et Eesti Kodukaitse vormis A. R. peatas liiklusreidil olles sõiduauto ja palus autot juhtinud isikul esitada dokumendid. Auto juht ja tema kõrval istunud M. A. leidsid, et Eesti Kodukaitse liikmetele ei pea doku­mente esitama. Kohale saabunud politseiniku ettepanekul läks M. A. politsei­prefektuuri, kus O. H. ja A. R. väitsid, et M. A. nimetas neid «Savisaare pätti­deks». M. A. eitas solvavate väljendite kasutamist. 22. mail 1995. a. Viljandimaa halduskohtunik leidis, et M. A. on toime pannud HÕSi § 162 lg. 1 nimetatud haldusõiguserikkumise, ja määras talle rahatrahvi. Halduskohtuniku sellele otsusele esitas M. A. esindaja vandeadvokaat Märt Rask apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtuniku otsus ebaseaduslik järgmistel põhjustel: 1. Liiklusvahendi peatamine ja isiku dokumentide kontroll on põhiõiguste piiramine, mistõttu neid abinõusid võib rakendada üksnes seaduse alusel ja seadusest tulenevatel juhtudel ja korras. Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1995. a. määrusega nr. 118 kinnitatud Eesti Kodukaitse põhikiri lubas Eesti Kodukaitse liikmetel nimetatud abinõusid rakendada üksnes politsei abistamisel. Politsei­seadus ja abipolitseiniku seadus sätestavad, et avaliku korra tagab politsei ning abipolitseinik abistab politseid avaliku korra tagamisel. Seega pole Eesti Kodu­kaitse liikmel pädevust iseseisvalt liiklusvahendi peatamiseks ja isiku dokumen­tide kontrollimiseks. Politseiseadus ja abipolitseiniku seadus ei maini Eesti Kodukaitse liiget võimuesindajana või avalikku korda kaitsva muu isikuna. 2. Kannatanuks tunnistatud A. R. tegutses sõiduauto peatamisel ekslikult oma oletatavate volituste alusel, rikkudes Eesti Kodukaitse põhikirja punkti 20. Põhikirja selle punkti kohaselt võib Eesti Kodukaitse liige politsei tegevuses osalemisel kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava isikut tõen­davaid dokumente ja peatada õiguserikkumise kahtluse korral sõidukeid ning kontrollida juhi- ja sõidudokumente. A. R.-il puudus antud juhul õigusli­kult motiveeritud põhjus sõiduauto peatamiseks ja dokumentide kontrollimiseks. 3. Kohtuotsuses pole põhjendatud, miks kohus lükkas tagasi tõendid selle kohta, et M. A. ei solvanud O. H.-d ja A. R.-i. Neil põhjustel paluti Viljandimaa halduskohtuniku otsus tühistada ja lõpetada asja menetlus. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1995. a. otsusega tühistati Viljandimaa halduskohtuniku otsus ja lõpetati selles haldusõiguse­rikkumise asjas menetlus. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt politseiseaduse § 2 lg. 4 ja abipolitseiniku seadusest, ei ole Eesti Kodukaitse liige võimuesindaja või avalikku korda kaitsev muu isik. Vastuolu korral Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Eesti Kodukaitse põhikirja ja nimetatud seaduste vahel, tuleb vastuolu tõlgendada seadusesätte kasuks. Väidetavale võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamisele ei eelnenud avaliku korra rikkumist, mida A. R. ja O. H. tõkestasid. Seega ei olnud nad kannatanuks HÕSi § 162 lg. 1 mõttes ja järeli­kult ei ole toimunud ka HÕSi § 162 lg. 1 nimetatud õiguserikkumist. Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas Viljandi Politsei­prefektuur kassat­sioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus kohtuotsus, karmistamata haldusõiguse­rikkujale määratud karistust. Kassaatori arvates on ringkonnakohus tõlgendanud ebaõigesti HÕSi § 162. Avaliku korra kaitsmine HÕSi § 162 mõttes ei tähenda avaliku korra rikkumise tõkestamist. Avalikku korda võib kaitsta igaüks. Seda, et O. H. ja A. R. kaitsesid avalikku korda, pole vaidlustatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks Eesti Kodu­kaitse liige ei saa olla avalikku korda kaitsev muu isik HÕSi § 162 mõttes. M. A. leiab kirjalikus vastuses Viljandi Politseiprefektuuri kassat­sioon­kaebusele, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu, sest ta pole haldus­õiguse­rikkumist toime pannud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: HÕSi § 162 lg. 1 sätestab haldusvastutuse ametiülesandeid täitva võimu­esindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamise eest. «Avalikku korda kaitsva muu isiku» solvamine HÕSi § 162 lg. 1 tähenduses on sellise isiku solvamine, kes täidab talle pandud ühiskondlikku kohustust avaliku korra kaitsmisel. Asudes seisukohale, et avalikku korda kaitsvaks isikuks HÕSi § 162 mõttes on igaüks, kes kaitseb avalikku korda, kaotaks tähenduse ametiülesandeid täitva võimuesindaja nimetamine samas sättes. Seega on eba­õige kassaatori väide, et HÕSi § 162 nimetatud «avalikku korda kaitsev muu isik» on igaüks, kes kaitseb avalikku korda. Eesti Kodukaitse liikmetele O. H.-le ja A. R.-ile oli pandud ühiskondlik kohustus osaleda politsei abistamisel avaliku korra kaitsel Eesti Kodukaitse põhikirja alusel, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1995. a. mää­rusega nr. 118 (RT I 1995, 33, 440). Seega olid O. H. ja A. R. Eesti Kodukaitse liikmetena HÕSi § 162 lg. 1 nimetatud isikuteks, kellele oli pandud ühiskondlik kohustus avaliku korra kaitsmisel. Politseiseaduse § 3 kohaselt tagab politsei avaliku korra ja § 2 lg. 4 sätes­tab, et politsei tegevuses osalevad abipolitseinikud. Abipolitseiniku seadusest tuleneb, et Eesti Kodukaitse liikmed pole abipolitseinikud. Ebaselge on neile põhi­mõtetele tuginev ringkonnakohtu väide, et «vastuolu olemasolu korral valitsuse määruse ja seaduste vahel tuleb vastuolu tõlgendada seadusesätte kui õigus­normide hierarhias kõrgemalseisvama õigusnormi kasuks». 20. aprillil 1995. a. kehtis Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1995. a. määrusega nr. 118 kinni­tatud Eesti Kodukaitse põhikiri. Eesti Kodukaitse põhikirja punkti 20 alapunkti 9 kohaselt oli Kodukaitse liikmel politsei tegevuses osalemisel õigus peatada õiguserikkumise kahtluse korral sõidukeid ning kontrollida dokumente. Kui A. R. ja O. H. olidki liik­lusreidil iseseisvalt (osalemata politsei tegevuses) ja õiguserikkumise kahtlus oli põhjendamatu, pole sellega välistatud nende solvamise korral HÕSi § 162 lg. 1 kohaldamine, sest vastavalt Eesti Kodukaitse põhikirja punktile 18 võttis riik endale kohustuse kaitsta Kodukaitse liikme elu, au ja väärikust. Eesti Kodu­kaitse liikmete ootus, et riik endale võetud kohustuse täidab, on õigus­pärane. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et avaliku korra kaitsmine HÕSi § 162 lg. 1 mõttes eeldab avaliku korra rikkumist. Eesti Kodukaitse põhikirja punkti 1 alusel osalesid selle organisatsiooni liikmed õiguserikkumiste enne­ta­misel, tõkestamisel ja avastamisel. Ka õiguserikkumiste ennetamine on avaliku korra kaitsmine. HÕSi § 162 lg. 1 ebaõige kohaldamise tõttu selles haldusõiguse­rikkumise asjas kuulub kassatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Juhindudes HÕSi § 316, § 324 lg. 1 p. 2, § 325 lg. 1 ja § 311 lg. 2, Riigi­kohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1995. a. kohtuotsus haldus­õiguserikkumise asjas nr. II-3õ-25/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada Viljandi Politseiprefektuurile kassatsioonikautsjon 225 (kaks­sada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 15. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN