Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-40/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1995. a. määrus K. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtukulude jagamise asjas — RT III, 1996, 5, 70

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. detsembril 1995. a. III-3/1-40/95 K. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtukulude jagamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 7. detsembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi K. P. esindaja L. J.-i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/201/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa K. P. esindaja L. J. ja Riigi Koda­kondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Veiko Kopamees. Juures oli haldus­kolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 19. juunil 1995. a. esitas K. P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Riigi Koda­kondsus- ja Migratsiooniameti toimingu peale, millega lõpetati K. P. dokumen­tide menetlus Eesti kodakondsuse saamiseks. Kaebuses taotles ta nimetatud toimingu seadusevastaseks tunnistamist, samuti kohtukulude väljamõistmist, sealhulgas riigilõivu ja tasu õigusabi eest HKSi § 69 lg. 1 alusel. Õigusabi eest tasu maksmise kohta esitati aktsiaseltsi Leonar Press 4. juuli 1995. a. arve ja kviitung-order nr. 07/04 summas 6500 krooni. 15. augustil 1995. a. tunnistas Tallinna Halduskohus kaevatud toimingu täielikult seadusevastaseks ja K. P.-le tagastati riigilõiv 10 krooni. Rahuldamata jäeti taotlus välja mõista tasu õigusabi eest 6500 krooni. Kohtunik leidis, et HKSi § 17 lg. 2 kohaselt vaatab halduskohtunik kaebuse läbi tsiviilkohtupida­mise seadustikuga sätestatud korras. TKSi § 58 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest. K. P. esindaja ei olnud aga advokaat. 28. augustil 1995. a. esitas K. P. esindaja L. J. apellatsioonkaebuse Tal­linna Ringkonnakohtule põhjusel, et halduskohus jättis rahuldamata taotluse välja mõista tasu õigusabi eest. Apellant leidis, et halduskohus on tõlgendanud ebaõigesti HKSi § 17 lg. 2, mille kohaselt vaatab halduskohtunik kaebuse läbi tsiviilkohtupidamise seadustikuga sätestatud korras, arvestades halduskohtu­menetluse seadustikuga sätestatud erisusi. Apellandi arvates laiendas haldus­kohus mõiste «asja läbivaatamise kord» piire, sest selle mõiste all on silmas peetud protseduurilisi reegleid, mitte aga kohtukulude jagamist. Kohtukulude jagamist reguleerib HKSi § 69 lg. 1. Erinevalt TKSist ei seosta HKS kohtu­kulude hüvitamist asjaoluga, kas kaebuse esitaja on advokaat või mitte. Kui TKSi § 58 lg. 1 arvestab kohtukuludesse ainult kulusid asjast osavõtnud advo­kaadi abi eest, siis HKSis puudub õigusabi mõistet täpsustav säte. HKSis arva­takse kohtukuludeks ka muud liiki õigusabi eest tasutud kulud, sealhulgas koh­tueelsed konsultatsioonid, kaebuse koostamine jne. Halduskohtumenetluses võib kaebuse esitaja kasuks välja mõista tema poolt õigusabi eest tasutud ja nõuetekohaselt tõestatud kulud isegi sel juhul, kui tal polnud üldse esindajat või kui esindaja esindas kaebaja huve kohtus tasuta. Halduskohus jättis tähe­le­panu­ta asjaolu, et maksedokumendi kohaselt oli makse saajaks kolmas isik — jurii­diline isik, mitte aga kaebaja esindaja. Kulude hüvitamine õigusabi eest TKSis on välistatud, kui raha saajaks on juriidiline isik, kuid HKS seda ei välista. Apellant palus ringkonnakohtul tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 3 ja teha uus otsus. 28. septembri 1995. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõistab kohus HKSi § 69 lg. 1 järgi kaebuse rahuldamisel kaebuse esitaja palvel vastavalt täidesaatva riigivõimu organilt, kohalikult omavalitsuselt või vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuselt kaebaja kasuks kõik tema kantud kohtukulud, sealhulgas tasu õigusabi eest. HKSi § 69 lg. 2 ja § 70 seovad õigusabi mõiste advokaadikuludega, mis­tõttu «tasu õigusabi eest» on HKSi § 69 lg. 1 tähenduses vaid advo­kaadikulud. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on HKSi § 17 lg. 2 alusel ekslikult kohaldanud TKSi § 58 lg. 1, millega laiendas «asja läbivaatamise korra» mõis­tet, samastades selle terve menetluskorraga. HKSi § 17 lg. 2 reguleerib vaid halduskohtu istungi korraldamist. Kohtukulude jagamisel kohaldatakse HKSi § 69. Apellatsioonikohus leidis, et halduskohtu otsuse muutmiseks puudub alus, sest halduskohtu lahend on kohtukulude osas õige ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. K. P. esindaja L. J.-i esitatud kassatsioonkaebuses Riigikohtule palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus põhjusel, et ringkonnakohtu otsuses on rikutud oluliselt menetlusnorme ja tõlgendatud vääralt seadust. Menetlusnorme rikkus ringkonnakohus sellega, et samastas kohtuotsuse resolutsiooni kohtuotsusega. Kui halduskohtu otsuse põhjendav osa rajanes TKSi normidele, siis ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt ei ole TKSi normid kohaldatavad. Seega ei olnud halduskohtu otsus põhjendatud ja sea­duslik ega vastanud sellisena HKSi § 19 lg. 1 nõuetele. Kohtuotsuse kõik osad on olulised ja moodustavad terviku. Kohtuotsuse resolutsioon ei saa olla õige, kui otsuse põhjendavas osas on seadust vääralt tõlgendatud ja kohaldatud. Tunnistades resolutsiooni õigeks, ei oleks ringkonnakohus tohtinud tunnistada õigeks halduskohtu otsust tervikuna, kuna see ei olnud seaduslik ja põhjenda­tud. Ringkonnakohus oleks pidanud halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 muutma või tühistama ja tegema uue otsuse õigete motiividega. Seaduse väär tõlgendamine seisnes selles, et ringkonnakohus seostas eba­õigesti HKSi § 69 lg. 2 ja § 70 sisalduva õigusabi mõiste advokaadikuludega. Nimetatud sätted ei käsitle tasu õigusabi eest, vaid tasuta õigusabi osutamist ja sellist abi osutanud advokaadibüroole advokaadikulude hüvitamise korda. Tasuta õigusabi on kohustatud osutama advokatuur kui avalik-õiguslik asutus, mitte aga kõik õigusabi osutajad. Seetõttu ei käsitleta nendes sätetes kõiki õigusabi osutajaid. Seaduseandja ei seosta HKSi § 69 lg. 1 nimetatud tasu õigusabi eest vaid advokaadikuludega. HKS ei anna definitsiooni mõistete «tasu õigusabi eest» ja «advokaadikulud» kohta. Ringkonnakohus ei arvestanud seda, et õigusabi osutajaks oli kolmas isik — juriidiline isik. Seega jättis ringkonna­kohus lahendamata küsimuse, kas HKS välistab nende kohtukulude jagamise, mis makstakse advokaadile või juriidilisele isikule asja ettevalmistamise eest, kui see isik ei esinda kaebajat kohtuistungil. Ringkonnakohtu selline HKSi § 69 lg. 1 tõlgendus loob põhjendamatud eelised kaebuste esitajatele, kelle esinda­jaks on advokaat. Sellega piiratakse isiku õigust vabalt valida endale esindaja kohtusse, mis on vastuolus põhiseaduse § 11. Halduskohtus ei pea esindajaks olema ainult advokaat. Valides vabalt esindaja, on isikul õigus nõuda tasu mitteadvokaadi poolt osutatud õigusabi eest. Halduskohtunikud lahendavad seda küsimust erinevalt, mis kahjustab isikute õiguste kaitset riigivõimu oma­voli eest põhiseaduse § 13 mõttes. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Riigi Kodakondsus- ja Migrat­siooni­amet, et ringkonnakohtu otsus on õige, mistõttu palub jätta see jõusse. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessi­osalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtule esitatud kaebuses taotleti kohtukulude väljamõistmist, sealhulgas tasu õigusabi eest HKSi § 69 lg. 1 alusel. HKS § 69 lg. 1 kohaselt mõistab kohus kaebuse rahuldamisel kaebuse esitaja palvel kaebaja kasuks kõik tema poolt kantud kohtukulud, sealhulgas tasu õigusabi eest. Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud, mis on kõik kohtu­kulud, tasu õigusabi eest ja advokaadikulud. Ringkonnakohtule esitatud apel­latsioonkaebuses leiti, et kohtukulude jagamist HKSis reguleerib § 69 lg. 1, ja paluti sellest lähtudes asi lahendada. Ringkonnakohtu otsuses väidetakse, et kohtukulude jagamisel tuleb kohaldada HKSi § 69, kuid ringkonnakohus ei selgitanud, kas taotletav summa 6500 krooni on tasu õigusabi eest, milles õigusabi seisnes, kes seda andis ja millisel õiguslikul alusel. Õigusliku aluse väljaselgitamine tähendab, et kohus on pädev kontrollima, kas juriidilise isiku põhikirjas on sätestatud tegevusala, mis võimaldab anda õigusabi, ja kas oli kokkulepe sellise abi andmiseks. Taotletava summa tasumine peab olema dokumentaalselt tõendatud. Samas on ringkonnakohus jätnud lahendamata küsimuse, kas HKS välistab kohtukulude hulgast summad, mis makstakse advokaadile või juriidilisele isikule asja ettevalmistamise eest, kui see isik ei esinda kaebajat kohtuistungil. Õige on kassaatori väide, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjen­datud ning moodustama selles mõttes terviku. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus sellega arvestama. Eeltoodu alusel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ring­konna­kohtu halduskolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus tuleb tühistada. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/201/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada K. P.-le kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 15. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai Remmel Harri SALMANN