Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-85/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 1995. a. kohtu­otsus G. J.-i jt. süüdistusasjas KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi — RT III, 1996, 5, 69

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. novembril 1995. a. III-1/1-85/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja G. J.-i jt. süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. G. J. anti kohtu alla talle esitatud süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi. Teda süüdistati selles, et ta, kasutades ära kannatanu E. R.-i abitut seisundit, osales 29. augustil 1993. a. Jõgeval Tartu mnt. 1-7 ja Valmeko õlleaias vägivalla ja vägivallaga ähvardamise abil toimepandud grupilises vägistamises ja loomu­vastastes tegudes. Jõgeva Maakohtu 16. märtsi 1994. a. otsusega mõisteti G. J. talle KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus nentis, et G. J.-i süü kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud. Samuti puuduvad tema käitumi­ses mõne muu kuriteo koosseisutunnused. Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitas Jõgeva abiprokurör Margit Jersova apellatsioonprotesti. Apellatsioonprotestis taotleti G. J.-i suhtes Jõgeva Maa­kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, kuna kohus ei ole tõendeid hinnanud õigesti. Nii pole Jõgeva Maakohus arvestanud kannatanu ütluste kaalukust ja eeluuri­misel antud muid ütlusi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 1995. a. otsusega tü­his­tati Jõgeva Maakohtu otsus G. J.-i suhtes. Ta mõisteti süüdi KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastat ja 6 kuud kinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu G. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge kassatsioonkaebuse ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee kassatsioonprotesti. Kassatsioonkaebustes nenditi, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb olulises osas kannatanu E. R.-i ütlustele, mis ei ole tema vaimsetest puuetest tingituna usaldusväärsed, ja taotleti õigeksmõistvat kohtuotsust. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles kassatsioonprotestis G. J.-i süüdimõistmist KrK § 115 lg. 2 p. 2 ja § 1151 lg. 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995. a. otsusega jäeti Tartu Ringkonnakohtu otsus G. J.-i süüdimõistmises KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi muut­mata. Vandeadvokaat M. Valge kassatsioonkaebus ja Riigiprokuratuuri proku­röri T. Vee kassatsioonprotest jäeti rahuldamata. Süüdimõistetu G. J.-i kassatsioonkaebust, milles korratakse osaliselt vandeadvokaat M. Valge kassatsioonkaebuses esitatud väiteid, kohtulahendis ei nimetatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri T. Vee arvamuse, milles ta ei toetanud G. J.-i kassat­sioonkaebust, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G. J.-i kassatsioonkaebuses esitatud väited on alusetud ja kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kannatanu E. R.-i ütlusi ning rõhuta­takse asjaolu, et tal oli võimalus lahkuda teokohalt või paluda Valmeko õlleaias abi teistelt isikutelt. E. R.-i ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Nii nähtub kohtu­psühhiaatriaekspertide arvamustest, et kuriteosündmuse ajal ei esinenud kanna­tanul vaimutegevuse ajutist riket ega muud haiguslikku seisundit. E. R.-i vaimuhaigus skisofreenia kujul ei väljendunud sellises ulatuses, mis oleks takis­tanud aru saamast tema kallal toimepandust (1. kd. tl. 242—247). Kohtuistungil 9.—11. märtsil 1995. a. ei ilmnenud E. R.-i käitumises ja mõtteavaldustes tajumishäireid ega mõttekäigu sisulisi häireid. E. R.-i ütlusi suguaktide osas ei saa hinnata fantaasiaks. Neil ei ole luulumõtetele omaseid tunnuseid. E. R.-i intellektuaalased võimed on normi tasemel. Ta on võimeline andma tõepäraseid ütlusi temale olulistes olukordades. Tema poolt tõepäraste ütluste andmine ei ole juhuslik (3. kd. tl. 116—120). E. R.-il esinevad haigusnähud ei mõjusta tema ütluste tõepära (3. kd. tl. 478). Kohtupsühho­loogiaeksperdi arvamuse järgi ei takista E. R.-i individuaal-psühholoogilised iseärasused õigesti tajumast tema kallal toimepandud tegude olemust, küll aga halvendasid tema võimet hinnata situatsiooni ohtlikkust. Ta ei osanud piisavalt vastupanu osutada ja põgenemisvõimalusi leida. Arvestades E. R.-i psüühilisi iseärasusi, on ta võime­line andma tõepäraseid ütlusi (1. kd. tl. 241). E. R.-i ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et need riimuvad sünd­muskoha vaatlusandmetega (1. kd. tl. 3—20) ja kohtumeditsiiniekspertiisi aktis talletatud kehavigastuste kirjeldusega (1. kd. lk. 199—200, 203). Samuti lange­vad E. R.-i ütlused kokku süüdimõistetu R. K. omakäeliselt kirjutatud süütunnistusega ja süüdistatavana ülekuulamisel kaitsja juuresolekul antud ütlustega (1. kd. tl. 86—88; 2. kd. tl. 85). Eitades talle süüksarvatud tegusid, on G. J. andnud eeluurimisel ja kohtus vastakaid ütlusi. Nii soostus G. J. vastastamisel R. K.-ga, et ta oli kannatanu E. R.-iga olnud 10—15 min. J. M.-i toas kahekesi (2. kd. tl. 39). Seal oli R. K. ütluste järgi kannatanu alasti (1. kd. tl. 87). Jõgeva Maakohtus väitis aga G. J., et ta sündmuskohal E. R.-iga praktiliselt üldse ei suhelnud (3. kd. tl. 231). G. J.-i kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et kannatanu E. R. keeldus politseiautosse minemast, on vastuolus Jõgeva Politseiprefektuuri arestimaja kordniku U. K. ettekandega, millest nähtub, et politsei kutsel tuli siniseks löödud silmaga neiu kiiresti autosse. Ta ei olnud purjus. Politsei­jaoskonnas kinnitas neiu, et teda on vägistatud ja on lubatud ära tappa, kui ta sellest räägib (1. kd. tl. 25—26). Tartu Linna Kliinilise Naha- ja Suguhaiguste Dispanseri õiendi järgi olid uuringud gonorröale G. J.-i osas leiuta (2. kd. tl. 190). Toetudes sellele, kinni­tab G. J., et tema vahekord suguhaigusesse nakatatud E. R.-iga on välistatud. Seevastu ilmneb TÜ Nahahaiguste kliiniku polikliinilise osakonna dermato-veneroloogi Helju Kivi eksperdina ülekuulamisel antud vastustest, et juhul, kui tegu on mitme partneriga, on võimalik, et mõni nendest ei nakatu. Suu kaudu võidakse nakatuda siis, kui haiguskolle on kurgumandlitel. E. R.-i kurgumandlid olid vaatlusel terved (1. kd. tl. 153). G. J.-i kassatsioonkaebuses esitatud väide, et Tartu Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohtusse kutsumata I. M.-i, U. K. ja E. S.-i, on alusetu. Vas­tavalt AKKSi § 17 lg. 5 otsustab tunnistaja kutsumise kohtusse ringkonna­kohus. Tunnistaja kutsutakse kohtusse üksnes siis, kui tema kordusülekuulamine on olulise tähtsusega. G. J.-i muud väited, mida korratakse tema kaitsja vandeadvokaat M. Valge kassatsioonkaebuses, on ümber lükatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. sep­tembri 1995. a. otsuses. Juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 1995. a. otsus G. J.-i süüdimõistmises KrK § 115 lg. 2 p. 2 järgi muutmata. 2. G. J.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. novembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Herbert LINDMÄE