Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-83/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 1995. a. kohtu­otsus A. K. süüdistusasjas KrK § 107 lg. 1

Akt lisatud andmebaasi 13.06.2008 RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. novembril 1995. a. III-1/1-83/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. K. süüdimõistmises KrK § 107 lg. 1; § 195 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Valga Maakohus tunnistas A. K. süüdi KrK § 107 lg. 1 järgi selles, et ta 21. märtsil 1993. a. lõi tüli käigus tabu­retiga pähe E. K.-le, põhjustades viimasele üliraske kehavigastuse. KrK § 195 lg. 3 järgi tunnistati ta süüdi selles, et 9. juunil 1995. a. huligaansel ajen­dil sõimas läbi akna oma naabrit, ähvardas automaadiga läbi avatud akna naabrit ja lapsi ning seejärel lõhkus naabri korteri välisukse ja ähvardas relvaga teda takistama tulnud naaber M. J.-i. Süüdimõistmine KrK § 207 lg. 1 järgi tulenes sellest, et 1994. a. maikuul omandas A. K. ebaseaduslikul teel, oma­mata vasta­vat luba, tulirelva — automaadi, mida hoidis oma kodus ja kasutas kuriteo toimepanemisel. Kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Valga Maakohtu 4. aprilli 1995. a. otsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 1995. a. otsu­sega, millega jäeti Valga Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebu­sed rahuldamata. Apellatsiooni korras vaadati asi läbi süüdimõistetu ja kaitsja vandeadvokaat Anton Frochi kaebuste alusel. Süüdimõistetu, vaidlustamata KrK § 207 lg. 1 järgi süüdimõistmist, taotles eriti kuritahtliku huligaansuse ümber­kvalifitseerimist KrK § 195 lg. 1 järgi ja KrK § 107 lg. 1 järgi süüks­arvatud kuriteos õigeksmõistmist ning kergema lõpliku karistuse mõistmist. Kaitsja vandeadvokaat A. Froch ei vaidlustanud A. K. süüdimõistmist inkrimi­neeritud kuritegudes, kuid taotles tingimuslikult vabadusekaotusliku karistuse mittekohal­damist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis Valga Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 1995. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. K. ja süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik. Süüdimõistetu taotleb enda karistamist mittevabaduskaotusliku karistusega, huligaansuse ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lõikelt 3 lõikele 1 ja süüdistuses üliraske kehavigastuse tahtlikus tekita­mises õigeksmõistmist. Taotlust põhistab A. K. asjaoludega, et ta ei ole relvaga kedagi ähvardanud ja kehavigastusi ta kannatanule pole tekitanud. Kannatanu võis saada kehavigastused kukkumisest või politseipoolse vägivalla tulemusena. Sisuliselt korratakse kassatsioonkaebuses juba eelnevalt apellat­sioonkaebuses sisalduvaid põhistusi. Kaitsja vaidlustab A. K. süüditunnistamise KrK § 107 lg. 1 ja § 195 lg. 3 järgi ning leiab, et ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalprotses­si seaduse rikkumise tõttu. Kaitsja arvates seisneb kriminaal­seaduse ebaõige kohaldamine ja kriminaalprotsessi seaduse rikkumine selles, et kohtud on rikkunud süütuse presumptsiooni — kogutud tõendid ei ole kõrval­danud kahtlusi süüdimõistetu süüs kannatanule üliraskete kehavigastuste taht­likus tekitamises; KrK § 195 lg. 3 sätestatud huligaansuse toimepanemine eeldab tulirelva kasuta­mist. Kasutamise all tuleb aga mõista tulirelvast tulistamist, seejuures peab süüdlane tulirelva abil tekitama või püüdma tekitada kehavigas­tust või siis tulirelva kasutamine huligaansuse toimepanemisel peab seadma reaalselt ohtu kodaniku elu või tervise. Süüdimõistetul puudus tahtlus tulistada, automaat oli laadimata. Kaitsja taotleb ka kergema karistuse mõistmist, kuna mõistetud karistus olevat põhjendamatult raske. Riigikohtul palutakse arvestada eelvangis­tuse aega 1 aasta ja 3 kuud kantud karistuseks ja edasisest karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Süüdimõistetu A. K. kaitsja vandeadvo­kaadi vanemabi Vello Luige kassatsioonkaebuse motiveerivas osas on kasutatud K. eesnime initsiaalidena nii A kui ka U, kuid kaebuse taotlevas osas on palutud tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 1995. a. otsus U. K. süüdimõistmises KrK § 107 lg. 1 ja § 195 lg. 3 järgi, teha uus otsus — U. K. KrK § 107 lg. 1 järgi õigeks mõista ja 9. juunil 1994. a. toimepandud kuri­teoepisoodis U. K. käi­tumine ümber kvalifitseerida KrK § 195 lg. 2 järgi. Taot­letakse muuta U. K.-le mõistetud karistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebused ei kuulu rahul­damisele ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb jätta muutmata, tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 1995. a. otsuses, millega jäeti muutmata Valga Maakohtu 4. aprilli 1995. a. otsus A. K. süüdi­mõistmises ja karistamises, märgitakse, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata juba maakohtu otsuses sisalduvaid motiive, mis põhistavad A. K. süüdi­mõistmist ja karistamist KrK § 107 lg. 1 ja § 195 lg. 3 järgi. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lähtuma eelkõige Valga Maakohtu otsuses sisalduvatest seisukohtadest. Valga Maakohus on tuvastanud tõendeid kogumis, hinnates A. K. süü kannatanule E. K.-le üliraske kehavigastuse tahtlikus teki­tamises, kusjuures on antud õiguslik hinnang ka kohtualuse ebajärje­kindlatele ja erinevatele ütlustele. Maakohus ei ole pidanud veenvaks ja usaldusväärseks kohtualuse seletust, et ta lükkas kannatanut taburetiga, sest see seletus on vastuolus nii kohtualuse enda varasemate korduvate ütlustega kui ka kannatanu, tunnistajate ütlustega ja eksperdi arvamusega. Riigikohtu kriminaal­kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja leiab, et kohus on järginud KrMK § 50 sätestatud kriminaalasjas esinevate asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõuet. Ühtlasi peab riigikohus vajalikuks osundada, et ainult kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Eelnevatest kohtuotsustest nähtub, et kohtutel ei jäänud kõrvaldamata kahtlusi. Maakohus kõrvutas kohtualuse kohtus antud ütlusi teiste asjas leiduvate tõen­ditega ja pidas neid ebausaldusväärseteks, kusjuures kohus on oma järeldusi motiveerinud. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates on maakohus õigesti hinnanud kohtualuse poolt antud ütlusi kriitiliselt, lugedes tõesteks need ütlused, mis on kooskõlas teiste asjas leiduvate tõenditega. Kohtualuse ütlused, mis on paljasõnalised ja vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, ei saa olla kohtutele siduvaks. Süüdimõistmisel KrK § 195 lg. 3 järgi on Valga Maakohus lugenud erilise jõhkruse tunnuseks asjaolu, et A. K. sihtis automaadiga läbi avatud akna liiva­kastis mängivaid kolme alaealist last, kes tajusid ohtu ja põgenesid hirmunult maja taha varju. Huligaanne rünne oli vahetult suunatud kannatanu M. J.-ile ja kolmele alaealisele lapsele ning kohtualune lõi kannatanute arvates reaalse ohu nende elule ja tervisele. Ka selles osas on ringkonnakohus pidanud maakohtu motiive küllaldaseks ja nendega nõustunud. Siinkohal peab Riigikohtu krimi­naalkolleegium vajalikuks selgitada, et KrK § 195 lg. 3 sisu tõlgendamise tule­musena tuleb järeldada, et huligaansuse käigus tulirelvaga ähvardamine, mis on suunatud kannatanu psüühilisele mõjutamisele, kujutab endast tulirelva kasutamist. Seetõttu nõustub kriminaalkolleegium A. K. poolt toimepandud huligaansuse kvalifitseerimisega KrK § 195 lg. 3 järgi. Valga Maakohus on A. K.-le mõistnud karistuse sanktsioonis ettenäh­tud alammäära lähedalt. Asjaolud, mis tingiksid karistusest vabastamise KrK § 47 sätete kohaldamisega, kriminaalasjas puuduvad. Seega ei esine Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Valga Maakohtu otsustes A. K. süüdi­mõistmises ja karistamises kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist või krimi­naalprotsessi seaduse rikkumist, mis oleks eelnevate kohtulahendite tühista­mise aluseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigi­kohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 1995. a. otsus A. K. süüdistusasjas muutmata. 2. A. K. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub 21. novembril 1995. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP