Riigikohtu üldkogu — 3-1-1-37-07 Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a kohtuotsus T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi — RT III, 2008, 29, 191

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-07 Otsuse kuupäev 12. juuni 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-14475 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 26. veebruar 2008 Istungil osalenud isikud Riigi peaprokurör Norman Aas, T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa ning justiitsministri esindaja kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp Resolutsioon 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsus T. T. süüdistusasjas KarS § 424 järgi muutmata. 2. Jätta kassatsioon rahuldamata. 3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Uno Feldschmidt kasuks välja 7750 (seitse tuhat seitsesada viiskümmend) krooni 83 senti, sealhulgas käibemaks 1182 krooni 33 senti, T. T. kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulude katteks T. T. Eesti Vabariigi kasuks välja 7750 (seitse tuhat seitsesada viiskümmend) krooni 83 senti. Asjaolud ja menetluse käik 1. T. T. tunnistati Viru Maakohtu 6. veebruari 2007. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selles, et olles isik, kellel on kehtiv karistus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, juhtis 8. oktoobril 2006. a jälle sõiduautot alkoholijoobes. T. T. oli 21. septembril 2006. a karistatud KarS § 424 järgi vangistusega 5 kuuks, millest ta tingimisi vabastati KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel katseajaga 18 kuuks ühes KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheksaks kuuks. Kuna T. T. pani uue teo toime katseajal, mõistis maakohus talle KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks vangistuse üheksaks kuuks, mille asendas KarS § 69 lg 1 alusel 540 tunni üldkasuliku tööga. T. T. võeti KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks ning KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti temalt süüteo toimepanemise vahendiks olnud sõiduauto. 2. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Anti Aasmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse tähtaja ja konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja leidis, et maakohus ei põhjendanud, miks tuleb T. T. juhtimisõigus ära võtta sedavõrd pikaks ajaks. Arvestades T. T. süüd ja tema isikut, piisab juhtimisõiguse äravõtmisest kuueks kuuks. Apellandi arvates puudus kohtul ka õiguslik alus T. T. kuuluva sõiduauto konfiskeerimiseks, sest KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei ole tema hinnangul õiguskorra huvides ja tekitab ebaõiglust. Iga karistusõigusliku meetme kohaldamine peab olema proportsionaalne, st meede peab olema taotletava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja mõõdupärane. 3. Viru Ringkonnakohus jättis 22. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 3.1. Apellandi taotluse kohta lühendada T. T. mõistetud lisakaristuse tähtaega märkis ringkonnakohus, et KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kuriteo toimepanemise korral lisakaristusena võtta ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks. T. T. juhtimisõigus võeti ära üheks aastaks, seega ei kohaldatud lisakaristust isegi mitte keskmises lubatud määras. Seejuures juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et T. T. oli kaheksaks kuuks juhtimisõigusest ilma jäetud juba eelmise kohtuotsusega ning ta pani uue kuriteo toime pärast kahe nädala möödumist eelmisest kohtuistungist, seega ajal, mil ta oli karistusest tingimisi vabastatud. 3.2. Ringkonnakohus leidis, et T. T. kuuluv sõiduauto konfiskeeriti kui kuriteo toimepanemise vahend. Maakohus on konfiskeerimist motiveerinud asjaoluga, et vähem kui aasta jooksul juhtis T. T. sõiduautot alkoholijoobes kolmel korral. Juhtimisõigusest ilmajätmine ei takistanud teda autot alkoholijoobes ja juhiloata juhtimast. 3.3. Konfiskeerimise kui õiguskorras ebaõiglust tekitava sätte kohta märkis ringkonnakohus, et tema pädevusse ei kuulu ühe või teise seadusesätte ühetaolise kohaldamise õiguslikud või õigluslikud küsimused, vaid kohus vaatab läbi üksnes konkreetset kriminaalasja konkreetse isiku süü ja temale kohaldatava karistuse suhtes. Kaitsja väite kohta, et konfiskeerida ei saa liisitud ja ühisomandis olevaid autosid ning et autode hinnad võivad olla erineva suurusega, ringkonnakohus seisukohta ei võtnud, küll aga märkis, et see asjaolu ei saa olla aluseks T. T. sõiduvahendi konfiskeerimise tühistamiseks. 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas T. T. kaitsja A. Aasmaa kassatsiooni, milles ta taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja hinnangul on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust järgmistel põhjustel. 4.1. T. T. sõiduauto konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus. Seadusandja on pidanud konfiskeerimist põhiõigusi sedavõrd oluliselt riivavaks meetmeks, et on sätestanud karistusseadustiku eriosa teatud paragrahvides ettenähtud kuritegude puhul konfiskeerimise võimaluse. Karistusseadustiku §-s 424 seda võimalust aga ette nähtud ei ole. Seetõttu ei või autot KarS § 83 lg 1 järgi konfiskeerida. Sõiduki konfiskeerimine pole lubatav ka põhjusel, et see ei ole meetmena proportsionaalne. Selline meede ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Konfiskeerimine ei ole sobilik, sest isikul on võimalus soetada enesele kohe uus sõiduauto või kasutada teisele isikule kuuluvat sõiduvahendit. Konfiskeerimine ei ole vajalik, sest sama eesmärki on võimalik saavutada vähem koormava abinõu – juhtimisõiguse äravõtmisega, mis liikluskuritegude puhul on senise kohtupraktika kohaselt vältimatu. Vaatamata prokuratuuri hinnangule, et KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest ettenähtud karistused ei ole ühiskonnale vajalikku mõju avaldanud, ei saa konfiskeerimise eesmärgiks olla sisuline topeltkaristamine ja seetõttu ei ole konfiskeerimine praegusel juhul ka mõõdukas. Konfiskeerimine toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, sest konfiskeerida saab üksnes teo toimepanija omandis oleva auto, mitte aga ühisomandis oleva või liisitud auto. 4.2. Kassaator leiab, et kohtud peavad tõlgendama seadust kooskõlas põhiseadusega. Ringkonnakohus oleks pidanud tühistama T. T. sõiduki konfiskeerimise põhjendusel, et selline meede on ühiskonnas ebaõiglust tekitav ning seega vastuolus põhiseadusega. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud kaaluma vajadust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, mitte aga piirduma formaalsete põhjendustega. 5. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata ning kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kassatsioonivastuses asuti seisukohale, et kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine tugineb KarS § 83 lg-le 1 ning ei vaja täiendavat legitimatsiooni karistusseadustiku eriosas. Prokurör ei nõustunud kassaatori väidetega, et konfiskeerimine ei ole praegusel juhul proportsionaalne. T. T. juhtis korduvalt mootorsõidukit alkoholijoobes. Teda oli varem sellise teo eest karistatud ja juhtimisõigus oli temalt ära võetud. Ükski kohaldatud mõjutamisvahenditest ei andnud aga soovitud tulemust. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kassatsiooni läbi 21. septembril 2007. a kolmeliikmelises koosseisus. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmetel seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, siis anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. 7. Kriminaalkolleegiumi täiskogu 14. jaanuari 2008. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 356 p-le 3 tuginedes lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegiumi täiskogul tekkis kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see võimaldab konfiskeerida piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi, kooskõlas PS §-ga 32 koostoimes PS § 11 teise lausega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sõiduauto KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise vahend, mille konfiskeerimise õiguslik alus on sätestatud KarS § 83 lg-s 1. Tegemist on mõjutamisvahendi kohaldamisega, mis toob enesega vältimatult kaasa PS §-s 32 tagatud omandiõiguse riive. Kolleegiumi arvates võib kriminaalasja asjaolusid kaaludes tekkida kahtlus, kas süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimine toob kaasa omandipõhiõiguse ja õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) ebaproportsionaalse riive. Seega eeldab kriminaalasja lahendamine vastamist küsimusele, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva eseme tasuta võõrandamine täidab konfiskeerimise eesmärki, kas selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad sama tõhusad, ent leebemad meetmed ning kas avalikes huvides rakendatud meetme kasulikkus kaalub üles isiku põhiõiguse piirangu. Samuti on vaja selgitada, kas olemasolev regulatsioon ei too kaasa sarnases olukorras olevate isikute mõistliku põhjuseta erinevat kohtlemist. Kuna piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise toime on saavutatav teise abinõu – rahalise karistusega, mille kohaldamisel on võimalik täpsemalt arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega, mis on põhiõiguslikult vähem koormav meede, tekib küsimus eelnimetatud tunnustele vastava süüteovahendi konfiskeerimise vajalikkusest PS § 11 teise lause mõttes. Menetlusosaliste seisukohad 8. T. T. kaitsja vandeadvokaadi abi A. Aasmaa arvamuses leitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki konfiskeerimine ei ole sobiv meede, sest isikul on kohe võimalik soetada endale uus sõiduk või kasutada teisele isikule kuuluvat sõiduvahendit. Meede ei ole kaitsja hinnangul ka vajalik, sest sama eesmärki aitab saavutada vähem koormav abinõu – juhtimisõiguse äravõtmine. Kassaator on seisukohal, et konfiskeerimisega kaasnev oletatav liiklusturvalisuse suurenemine ei kaalu üles tagajärgi, mida sellise meetme kohaldamine võib isikule kaasa tuua. Sellest tulenevalt ei ole konfiskeerimise kohaldamine kaitsja hinnangul praegusel juhul proportsionaalne. Kaitsja arvates rikub konfiskeerimine ka isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, sest konfiskeerida on võimalik üksnes isiku omandisse kuuluvat mootorsõidukit, mitte aga nt liisitud või ühisomandis olevat sõidukit. 9. Prokuröri arvamuses märgitakse, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult sõiduki kui teo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on proportsionaalne põhiõiguse piirang ja sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on sobiv meede, sest see täidab preventiivset eesmärki. Konfiskeerimine osutub vajalikuks, kui isik on oma süstemaatilise õigusvastase käitumisega näidanud, et tema kasutuses olev mootorsõiduk on tema enda käitumise iseärasuste tõttu kaasliiklejatele jätkuvalt väga ohtlik, ning muud meetmed pole isikule mõju avaldanud. Mootorsõiduki ajutine hoiulevõtmine ei ole konfiskeerimisega efektiivsuselt võrreldav. Kuna süüteovahendi konfiskeerimise mõõdukus sõltub juhtumi asjaoludest, on seadusandja sätestanud selle üksnes võimalusena, mitte aga süüteo obligatoorse järelmina. Konfiskeerimise mõõdukust pole võimalik abstraktse normikontrolli raames hinnata. Prokuröri arvates on erisused sõidukite omandisuhetes piisavad, legitimeerimaks erinevat konfiskeerimise regulatsiooni ja välistamaks PS §-st 12 tuleneva isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist olukorras, kus isiku poolt omandiõigusest erineval õiguslikul alusel kasutatava mootorsõidukiga süüteo toimepanemisel pole selle konfiskeerimine võimalik. 10. Justiitsministri arvamuse kohaselt on KarS § 83 lg 1 kooskõlas põhiseadusega ning konfiskeerimise kohaldamine piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi suhtes on mõistlik, vajalik ja proportsionaalne. Ministri hinnangul ei saa kuriteovahendi kõrvaldamine olla KarS § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise ainus ja lõplik eesmärk. Kuna ühiskondlikku julgeolekut ei ohusta asjad iseenesest, vaid teatud asjad teatud inimeste kasutuses, peab kuriteovahendi äravõtmine kedagi ka üld- või eripreventiivselt mõjutama. Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult on sõiduki konfiskeerimine põhjendatud, sest selline isik on oma käitumisega selgelt tõendanud, et tema valduses olev mootorsõiduk kujutab tema õigusvastase käitumise tõttu jätkuvalt suurt ohtu kaasliiklejatele. Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine üks elementaarsemaid tööriistu eesmärgipärases kuritegevusevastases võitluses. Teo vahendi konfiskeerimise puhul on mõjurid oluliselt tugevamad, kui need oleksid siis, kui konfiskeeritaks samas vääringus raha. Laiemas plaanis toimib konfiskeerimine aga ka üldpreventiivselt, sest süüteo toimepanemise vahendist ilmajäämise risk ohustab iga potentsiaalset rikkujat. Minister möönab, et sõiduki konfiskeerimine riivab PS §-s 32 sätestatud omandi kasutamise vabadust. Arvamuses leitakse aga, et konfiskeerimise puhul on lähtutud PS § 32 lg 2 kolmandast lausest tulenevast keelust kasutada omandit üldiste huvide vastaselt ja vajadusest kaitsta teiste liikluses osalejate elu, tervist ning vara. Sellisel juhul on konfiskeerimise kohaldamine ning omandiõiguse piirang vajalik, sobiv ning proportsionaalne, sest lähtutakse liiklusohutusest kui omandi vaba kasutamise õigusest olulisemast õigushüvest. Liikluskuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine ei tingi ebamõistlikul määral võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist. Vahendi konfiskeerimist tuleb vaadelda kui üht osist kõigi mõjutusvahendite koguvalimis, mille kasutamist karistusseadustik liikluskuritegude puhul võimaldab. Karistusõigusliku tagajärje võrreldavus ja võrdsus on tervikpildis saavutatav, kui kasutada igal üksikjuhul vastavalt vajadusele nii karistuslikke kui ka mittekaristuslikke mõjutusvahendeid. 11. Riigikogu õiguskomisjoni arvates ei too KarS § 83 lg-s 1 kohtule antud õigus tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimiseks kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet ning on põhiseadusega kooskõlas. Komisjoni hinnangul ei tohiks konfiskeerimine hakata asendama põhi- ega lisakaristust. Konfiskeerimise tõkestusliku toime kohta on asja arutaval kohtul võimalik võtta seisukoht ning vajadusel mõista isikule mõjus karistus. 12. Riigikogu põhiseaduskomisjon märgib, et KarS § 83 lg-s 1 sätestatud kohtu õigus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend on ka piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteo toimepanemise vahendi korral proportsionaalne omandipõhiõiguse riive. Komisjoni arvates on see meede nii sobiv, vajalik kui ka mõõdukas. Praegusel juhul ei saa tekkida küsimust PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisest, sest puudub ebavõrdselt koheldav referentsgrupp, kellega võrdluses tuleks analüüsida ühe grupi teisele eelistamise põhjendatust. 13. Õiguskantsler leiab, et KarS § 83 lg 1 ei ole vastuolus PS §-ga 32 koostoimes § 11 teise lausega. Oma seisukohta põhistab õiguskantsler järgmiselt. Konfiskeerimise kui omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine on PS § 32 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramine. Sama paragrahvi ja lõike teine lause lubab omandi puutumatuse õigust piirata üldistes huvides, õiglase ja kohese hüvitise eest. Karistusseadustik ei näe ette kompensatsiooni maksmist KarS § 83 lg 1 alusel süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eest. Põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest hüvitist tuleb tõlgendada abstraktselt. Konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest, kas konfiskeerimine on proportsionaalne. Proportsionaalse konfiskeerimise korral on tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral ebaõiglase hüvitisega. Kuigi konfiskeerimine ei ole formaalselt karistus, on süüteo toimepanijalt süüteovahendi konfiskeerimise näol tegemist süüdlasele teatud mõttes etteheitega oma vara väära kasutamise eest ning samas ka tema edasise käitumise suunamise vahendiga. Lisaks on tegu ohuolukorra kõrvaldamisega. See peaks välistama, et olemuslikult ohtlikku eset (nt tulirelva) või eset, mis on ohtlik süüteo toimepannud isiku valduses, kasutataks edasistes õigusrikkumistes. Karistusseadustiku § 83 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise eesmärk on legitiimne, samuti on täidetud PS § 32 lg 1 teisest lausest nähtuvad täiendavad kriteeriumid omandipõhiõiguse piiramiseks. Konfiskeerimine on meetmena sobiv ja vajalik ning kui see aitab efektiivselt kaasa isiku edaspidisele õiguskuulekale käitumisele ja ühiskondliku turvalisuse suurenemisele, siis ka mõõdukas. 14. Üldkogu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikes arvamustes esitatud seisukohtade juurde. Asjassepuutuvad õigusnormid Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; 2008, 3, 21) sätestab: «[…] § 83. Süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine (1) Kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. […]» Üldkogu seisukoht 15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrusega asjas nr 3-1-1-37-07 anti KrMS § 356 p 3 ja PSJKS § 3 lg 3 teise lause alusel kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 424 järgi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, kas KarS § 83 lg 1 on osas, milles see võimaldab konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva asja, kooskõlas PS §-ga 32, § 11 teise lausega ja § 12 lg 1 esimese lausega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 3 kohaselt lahendab üldkogu kõiki asjassepuutuvaid küsimusi, kohaldades vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust. Seetõttu vaeb üldkogu esmalt, kas sõiduauto on KarS §-s 424 sätestatud süüteo toimepanemise vahend või vahetu objekt (I). Seejärel esitab üldkogu seisukohad regulatsiooni põhiseaduspärasuse (II ja III) ning lõpuks T. T. auto konfiskeerimise õiguspärasuse ja põhjendatuse (IV) küsimuses. I 16. Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu nõustub üldkogu nii maakohtu, ringkonnakohtu kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumiga selles, et mootorsõiduk on KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend. 17. Kassatsioonis leitakse, et KarS §-s 424 sätestatud teo toimepanijalt ei või sõiduautot konfiskeerida, sest karistusseadustiku eriosas puudub seda lubav säte. Üldkogu märgib, et sellise sätte olemasolu on KarS § 83 lg 2 kohaselt nõutav süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimiseks. Seevastu süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas. Seega võimaldab karistusseadustik KarS §-s 424 sätestatud teo toimepanemisel kasutatud auto konfiskeerimist. II 18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 – RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15). 19. Karistusseadustiku § 83 lg 1 annab kohtule õiguse konfiskeerida otsuse tegemise ajal toimepanijale kuuluva tahtliku süüteo toimepanemise vahend, tegemata vahet piiratud või piiramatus tsiviilkäibes olevatel asjadel. Seega ei välista KarS § 83 lg 1 T. T. sõiduauto konfiskeerimist. Seevastu juhul, kui KarS § 83 lg 1 oleks põhiseadusega vastuolus osas, milles see lubab konfiskeerida turul vabalt saadaolevaid esemeid, ei tohiks T. T. autot konfiskeerida. Üldkogu leiab, et KarS § 83 lg 1 on praeguses asjas otsustava tähtsusega ning asjassepuutuv norm. III 20. Omandipõhiõigus tuleneb PS §-st 32, mille esimese lõike esimese lause kohaselt on omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sõiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas. Järelikult tuleb üldkogul hinnata, kas sõiduauto kui tahtliku süüteo toimepanemise vahendi omanikult konfiskeerimine on omandi puutumatusse sekkumisena põhiseadusega kooskõlas või mitte. 21. Põhiseaduse § 32 lg 2 kolmas lause keelab kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Joobeseisundi puhul halveneb isiku võime hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Seega ohustab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara. Sellisele omandi üldiste huvide vastasele kasutamisele on riik kohustatud reageerima ning võtma tarvitusele meetmed loetletud väärtuste kaitseks. Süüteo toimepanijalt vahendi äravõtmine takistab tal uute samalaadsete tegude toimepanemist, seda eelkõige asjade puhul, mis on spetsiaalselt süüteo toimepanemiseks loodud või kohandatud. Öeldu kehtib aga ka juhul, kui teo toimepanemise vahendiks on vabas tsiviilkäibes olev asi. 21.1. Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Sellest tulenevalt leiab üldkogu, et süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv. 21.2. Üldkogu kordab oma varem väljendatud seisukohta, et küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 – RT III 2004, 28, 297, p 17–18). 21.3. Süüteo toimepanijalt süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise kui formaalselt mõjutusvahendi, kuid materiaalses mõttes karistuse paiknemine karistusseadustiku 7. peatükis «Muud mõjutusvahendid» on põhjendatav sellega, et konfiskeerimine ei oma alati karistuslikku mõju. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise puhul on tegemist konfiskeerimise ühe alaliigiga. Konfiskeerimine üldmõistena tähistab isiku vara tahtevastast tasuta äravõtmist, mille tulemusel läheb äravõetav vara KarS § 85 lg 1 kohaselt üle riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Samas näeb karistusseadustik ette erinevate objektide – lisaks süüteo toimepanemise vahendile ka süüteo toimepanemise vahetu objekti ning süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme ja süüteoga saadud vara – konfiskeerimise võimaluse. Erinevate objektide puhul lahknevad ka konfiskeerimise eesmärgid. 22. Üldkogu hinnangul ei ole PS § 32 eesmärgiks välistada omandipõhiõigust riivavaid karistusi, kuna põhiseadus samaaegselt annab seadusandjale volituse taoliste karistuste kehtestamiseks. Nagu eelnevalt viidatud, näeb PS § 32 lg 2 kolmas lause ette, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. On selge, et riigil peab olema võimalik selle nõude rikkumisele reageerida, sealhulgas ka üldiste huvide vastaselt kasutatud omandit tasuta ära võtta. Riigi õigus otsustada, millised teod tunnistada kuritegudeks, ning näha nende tegude eest ette karistused, tuleneb eeskätt PS § 23 esimesest ja teisest lõikest. Põhiseaduse §-st 113 tuleneb omakorda, et üheks karistusliigiks võivad olla trahvid, s.o karistused, mis seisnevad omandiõiguse riives. Kuigi termin «trahv» tähistab eelkõige rahalisi sanktsioone, eristab mootorsõiduki konfiskeerimist trahvidest see, et konfiskeerimise puhul on objekt määratletud esemeliselt ära võetava asja kaudu. 23. Kriminaalkolleegium on 14. jaanuari 2008. a määruses tõstatanud küsimuse, kas piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva süüteovahendi konfiskeerimisega taotletavat eesmärki – käsitletaval juhul liiklusohutuse tagamist – on võimalik saavutada ka muude omandiõigust vähem riivavate abinõudega (nt süüteo toimepanemise vahendi ajutine hoiulevõtmine) ja kas see kaalub üles tagajärjed, mis sõiduauto tasuta äravõtmine võib isikule kaasa tuua. Üldkogu märgib Riigikohtu varasemale praktikale viidates, et süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 – RT III 2005, 24, 248, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. 24. Kassatsioonis tõstatati küsimus ka võrdsusõigusest ehk sellest, kas isikud, kes panevad kuriteo toime neile kuuluva sõiduautoga, ja isikud, kes kasutavad teistele omanikele või kaasomanikele kuuluvaid sõiduautosid, on konfiskeerimisel võrdselt koheldud. Üldkogu leiab, et teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja mitteomanikud, kuid autot kasutavad isikud omavahel võrreldavad, sest määratledes süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise materiaalses mõttes karistuseks, peab kohus konfiskeerimise põhjendatuse üle otsustades iga kord arvesse võtma konkreetse juhtumi asjaolusid. IV 25. T. T. mõisteti Viru Maakohtu 6. veebruari 2007. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi selle eest, et ta, olles KarS § 424 järgi karistatud, juhtis uuesti autot joobeseisundis. Kohtud põhjendasid temalt sõiduauto konfiskeerimist asjaoluga, et ta pani uue analoogilise kuriteo toime vaevalt kahe nädala möödumisel eelnevast kohtuistungist – ajal, mil ta oli karistusest tingimisi vabastatud. Mõistetud põhi- ega lisakaristus ei takistanud teda taas mootorsõidukit joobeseisundis juhtima asumast. 26. Riigikohtu üldkogu nõustub nende põhjendustega ja PSJKS § 14 lg-st 3 ja § 15 lg 1 p-st 6 ning KrMS § 361 p-st 1 juhindudes jätab Viru Ringkonnakohtu 22. märtsi 2007. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. 27. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotletav summa koosneb tasust järgmiste kaitsjana tehtud ja justiitsministri kinnitatud «Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestuse aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra» (edaspidi kord) kohaselt hüvitamisele kuuluvate toimingute eest. Kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest taotleb kaitsja korra § 8 lg 2 alusel 900 krooni ja kohtuistungil osalemise eest 29. augustil 2007, 14. novembril 2007 ja 26. veebruaril 2008 korra § 8 lg-te 4 ja 5 alusel 1125 krooni väljamõistmist. Need summad palub kaitsja korra § 2 lg 2 p 1 alusel korrutada koefitsiendiga 1,7 ja kaitsjatasu kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest välja mõista 1530 krooni ning kohtuistungil osalemise eest 1912 krooni 50 senti. Riigi õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasijõudmiseks kulutatud aja eest taotleb kaitsja korra § 18 lg 1 p 3 alusel 1650 krooni väljamõistmist ja advokaadi sõiduauto kasutamise kulude katteks sõiduks riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi korra § 21 lg 3 alusel 1476 krooni väljamõistmist. Kaitsja taotleb, et kokku mõistetaks riigi õigusabi osutamise eest välja 6568 krooni 50 senti, millele lisandub 18% käibemaksu. Üldkogu leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Riigi õigusabi seaduse § 25 lg 4 alusel hüvitab kriminaal- ja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse vaidlustatud kohtulahend tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, hüvitab KrMS § 186 lg 2 kohaselt menetluskulud kassatsiooni esitaja, mistõttu tuleb riigi õigusabi osutamise eest tasutud summa välja mõista T. T. Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Priit PIKAMÄE Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-1-1-37-07 juurde, millega on ühinenud riigikohtunik Indrek Koolmeister Jäin Riigikohtu Üldkogu otsuse nr 3-1-1-37-07 (edasiselt – Otsus) tegemisel eriarvamusele ja põhjendan enda arusaamade erinevust Üldkogu otsuses märgitust järgmiselt: 1. Esmalt ei ole minu arvates veenvad Otsuse p-s 16 sisalduvad põhjendused selle kohta, et joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõiduk on KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) toimepanemise vahend. Õigusliku eksijärelduse allikaks võib siin olla tõsiasi, et mootorsõiduk on ju tõepoolest liiklusvahend. Süüteo toimepanemise vahendi kui õigusliku mõiste määratlemisel ei saa aga ilmselt alati piirduda argitasandilt pärinevate arusaamadega. Kuidas on siis võimalik mõelda, et liiklusvahend ei ole liikluskuriteo toimepanemise vahend? Olen seda meelt, et kuriteo toimepanemise vahendiks saab lugeda üksnes selliseid objekte, mida on võimalik selle kuriteo tunnuste kogumist mõtteliselt eemaldada («ära mõelda») ilma, et kuriteokoosseis lakkaks olemast. Ehk teisisõnu – nii nagu on tegelikult tabavalt märgitud Otsuse p-s 16 – peab kuriteo toimepanemise vahend tõepoolest vaid hõlbustama kuriteo toimepanemist. Joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõiduk aga mitte pelgalt ei hõlbusta kõnealuse kuriteo toimepanemist, vaid on selle kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorne element, mida ei ole võimalik sellest kuriteost mitte kuidagi «ära mõelda» ilma, et olemast lakkaks ka kuriteokoosseis. Otsuse praegune tekst on avanud edasisele kohtupraktikale põhimõttelise võimaluse konfiskeerida lisaks joobes juhi mootorsõidukile ka sellise juhi mootorsõidukit, kes ületas lubatud sõidukiirust või kes mistahes muul viisil rikkus mootorsõiduki kasutamise eeskirju. Sest kõigil neil juhtudel tuleb kooskõlas Otsuse mõttega käsitada mootorsõidukit süüteo toimepanemise vahendina. Kokkuvõte: olen seda meelt, et joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõidukit tuleks karistusõiguslikult käsitada KarS §-s 424 ettenähtud kuriteo vahetu objektina ja allutada KarS § 83 lg-tes 2 ja 3 sätestatud regulatsioonile. See tähendaks muuhulgas, et soovides seadustada joobeseisundis juhi poolt kasutatud mootorsõiduki konfiskeerimist, oleks seadusandja pidanud sellise võimaluse KarS § 424 tekstis ka selgelt sätestama. Kuid eelkirjeldatu on siiski eelkõige vaid karistusõiguslik problemaatika, mille lahkamisel ei saa vastust «kõrgema tasandi küsimusele» – küsimusele piiramatu tsiviilkäibega asja konfiskeerimise põhiseaduslikkusest. 2. Nõustun kõhklusteta Otsuses märgituga selles, et sõiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas ja et PS § 32 lg 2 kolmas lause keelab kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Kahtlusi pole ka selles, et mootorsõidukit joobeseisundis juhtides kasutatakse omandit üldiste huvide vastaselt, sest et selliselt toimides ohustatakse kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Minu jaoks on aga küsimus selles, kuidas PS § 32 kui terviku mõtte kohaselt tohib reageerida sellele, kui rikutakse PS § 32 lg 2 kolmandas lauses sisalduvat keeldu ja omandit tõepoolest kasutatakse üldiste huvide vastaselt. Otsuse kohaselt võib riik kõnealusele rikkumisele (seega siis omandi üldiste huvide vastasele kasutamisele) reageerida nii, et unustab nüüd täielikult ära PS § 32 lg 1 teises lauses märgitu, mille kohaselt on omandit ilma omaniku nõusolekuta võimalik võõrandada üksnes seaduses sätestatud juhtudel üldistes huvides õiglase ja kohese tasu eest. Kõrvalpõikena pean vajalikuks märkida, et sellist lihtsat unustamist ei ole endale lubanud õiguskantsler, kes on enda arvamuses avaldanud veendumust, et mingile asjale omandiõiguse lõpetamisel ei saa kuidagi mööda minna PS § 32 lg 1 teises lauses sisalduvast (üksnes õiglase ja kohese tasu eest). Samas aga on õiguskantsler leidnud, et põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest hüvitist tuleb tõlgendada abstraktselt ja et konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest, kas konfiskeerimine on proportsionaalne. Proportsionaalse konfiskeerimise korral on õiguskantsleri arvates seega tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral ebaõiglase hüvitisega. Leian, et ükskõik kui universaalseks õiguslikuks instrumendiks me proportsionaalsust põhiseaduslikkuse järelevalve kontekstis ka ei loeks, on siiski üsna keeruline omanikule selgeks teha, et ta on enda sõiduki eest saanud põhiseaduse mõttes õiglase hüvitise sel teel, et konfiskeerimine oli ju proportsionaalne. Kokkuvõte: Otsuse ei sisaldu veenvat põhjendust punktist 21 tulenevale seisukohale, et ka ainuüksi PS §-s 32 sätestatust tulenevalt on võimalik tasuta konfiskeerida sõiduautot kui piiramatu tsiviilkäibega asja. 3. Kuigi PS § 32 sõnastamisel ei ole piisavalt arvestatud vältimatu vajadusega lubada omandipõhiõiguse riiveid muuhulgas ka riigi karistusvõimu teostamiseks, ei saa selle tõttu veel omandipõhiõigust riivavaid karistusi lugeda põhiseadusevastaseks, sest see tähendaks muuhulgas isikuvabadust riivavate karistuste osakaalu kasvamist. Olen seda meelt, et omandipõhiõigust riivavate karistuste kehtestamise lubatavus lähtub ainult PS §-st 113, et sellised karistused peavad olema olemuslikult käsitatavad trahvidena ja et nende karistuste (kui omandiõiguse riivete) kehtestamisel tuleb arvestada PS §-s 11 sätestatut. Viimatiöeldu tähendab, et omandipõhiõigust piirav karistus ei tohi moonutada omandipõhiõiguse olemust. Seejuures leian, et sõiduauto omandipõhiõiguse olemusest ei ole enam midagi alles jäänud pärast seda, kui see sõiduauto on konfiskeeritud. Kokkuvõte: leian, et konfiskeerimist ei saa käsitada trahvina ja meie põhiseaduse mõttega ei ole kooskõlas, kui omandipõhiõigust riivava karistuse tulemina lõpetatakse omandiõigus konkreetselt esemeliselt piiritletud asjale. Lisaksin siia, et võrdlemisi üldtunnustatud arusaama kohaselt ei saa isegi eluaegset vangistust lugeda inimõiguste kaasaegse paradigmaga kooskõlas olevaks siis, kui sellisel eluaegse vangistusega karistatud isikul puudub absoluutselt igasugune seaduslik võimalus pärast teatud pikkusega vangistuse ärakandmist vabaneda karistusest. Isikul, kelle sõiduk on konfiskeeritud aga teadupärast puudub igasugune võimalus omandiõiguse taastamiseks. 4. Hääletasin lõppkokkuvõttes ka selle poolt, et kui piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaolevat mootorsõiduki kui süüteovahendi konfiskeerimine ei ole põhiseadusega vastuolus (nii nagu leidis Üldkogu enamus), siis tuleb sellist konfiskeerimist käsitada materiaalses mõttes karistusena ja et kõnealuse konfiskeerimise kohaldamisel tuleb toimida täpselt nii, nagu ka formaalses mõttes karistuse kohaldamisel. Kuid konfiskeerimise lugemine materiaalses mõttes karistuseks tõstatab uue põhiseaduslikkuse probleemi – nimelt küsimuse, kas õigusselguse ja karistusõiguse määratletuse nõudest tulenevalt saab põhiseaduslikuks lugeda karistust, mis on tegelikult muidu täpselt samasugune, nagu karistus (aga just seda peegeldab väljend «materiaalses mõttes karistus»), kuid mida samas ei ole karistusseadustikus formaalselt karistuseks loetud. 5. Raske on nõustuda ka Otsuse p-s 24 märgituga, et kõnealust konfiskeerimist materiaalses mõttes karistuseks lugedes ei saa tõusetuda võrdsusõiguse problemaatikat põhjusel, et konfiskeerimise kohaldamisel on kohtutel diskretsiooniõigus. Arvan, et võrdsusõiguse problemaatika tõusetub siiski vääramatult selle tõttu, et konfiskeerida ei saa väga paljusid joobes juhtimisel kasutatud mootorsõidukeid – näiteks nn liisinguautosid. 6. Kokkuvõtvalt arvan, et kahtlemata on joobes juhtimine meie tänase ühiskonna tõsine probleem, kuid joobes juhi poolt kasutatud mootorsõiduki konfiskeerimine ei ole ei sobiv, vajalik, ega mõõdukas meede selle probleemi lahendamiseks. Eerik KERGANDBERG Indrek KOOLMEISTER Jüri Ilvesti ja Hannes Kirise eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-37-07 1. Nõustume Riigikohtu üldkogu otsuse p-des 16 ja 17 märgituga, et mootorsõidukit tuleb lugeda karistusseadustiku (KarS) §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahendiks ja et KarS § 83 lg 1 võimaldab selle konfiskeerimist isikult, kes on toime pannud Kars §-s 424 (Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) kirjeldatud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Seda ka ilma täiendava legitimeerimiseta karistusseadustiku eriosas. 2. Üldkogu seisukohtadega sellise regulatsiooni põhiseaduspärasuses me aga ei nõustu ja põhjendame mittenõustumist lühidalt järgnevaga. 2.1. Tahtliku süüteo toimepanemise vahendi (silmas on peetud esemeid, mille omamiseks ei ole seadus ette näinud kitsendusi ja mis on turul saadaolevad) konfiskeerimine tähendab selle vahendi äravõtmist ehk tasuta võõrandamist. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 esimene ja teine lause sätestavad, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Mootorsõiduki konfiskeerimine on küll ette nähtud seadusega ja kindlasti toimub see ka üldistes huvides (vaidlust ei ole selles, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise vähendamiseks kasutatav meede teenib üldisi huve, sest ohustab ju mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara), kuid konfiskeerimise regulatsioon välistab äravõetava sõiduki eest õiglase ja kohese hüvitise maksmise. 2.2. Tõsi, sekkumist omandi puutumatusse õigustab ka PS § 32 lg 2, mis sätestab, et «Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.». Kuigi osundatu lubab sekkumist omandi puutumatusse nii tasuta kui ka tasu eest, ei võimalda see siiski asja ega varalise õiguse täielikku äravõtmist. 2.3. Seega oleme seisukohal, et PS § 32 lg-d 1 ja 2 ei võimalda mootorsõidukit kui tahtliku kuriteo toimepanemise vahendit ära võtta. Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaselt oleks sõiduki äravõtmine võimalik vaid juhul, kui sellele järgneks õiglane ja kohene hüvitis. Sama paragrahvi teise lõike alusel ei tule aga kõne alla mootorsõiduki äravõtmine vaid üksnes omandiõiguse kitsendamine (näiteks on võimalik luua regulatsioon, mille kohaselt võetakse mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikult mootorsõiduk ajutiselt – ja miks mitte omaniku kulul – hoiule või paigaldatakse neile seadmeid, mis välistavad joobeseisundis isiku poolt sõiduki juhtimise). 2.4. Nõustume üldkogu otsuses märgituga selles, et tahtliku süüteo toimepannud isikult süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 alusel on materiaalses mõttes karistus, ning kui «konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv» (vt otsuse p 21.1). Samas leiame, et KarS § 83 lg 1 alusel toimuva konfiskeerimise eelkõige karistusliku sisu avamine ei muuda iseenesest taolise mõjutusvahendi kohaldamist põhiseaduspäraseks. Karistusõiguse määratletuse nõudest tulenevalt peab oma sisult karistuslik meede olema ka vormiliselt karistuseks tunnistatud. Kuni seda tehtud ei ole, ei tõusetu küsimust sellest, kas KarS § 83 lg 1 alusel toimetatava konfiskeerimise põhiseaduspärasus tuleneb näiteks PS §-dest 32 ja 113 nende koostoimes. Sellisest konfiskeerimisest kui materiaalses mõttes (rahalisest/varalisest) karistusest ehk «trahvist» PS § 113 mõttes saab rääkida alles pärast seda, kui seadusandja on sellise meetme ise «trahviks» tunnistanud. Praegu seda tehtud ei ole. 2.5. Ei saa nõustuda ka üldkogu poolt väljendatuga, et «arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet, võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks» (vt otsuse p 23 teine lõige). Kui KarS § 83 lg-s 1 märgitud konfiskeerimine on oma olemuselt karistus, siis tuleb sellise konfiskeerimise kohaldamisel lähtuda KarS §-st 56, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Ning sellise konfiskeerimise kohaldamisel kui karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Kõiki neid asjaolusid saab aga tuvastada ja arvestada vaid igas konkreetses asjas eraldivõetult, mitte aga üldistavalt. Jüri ILVEST Hannes KIRIS Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, millega on ühinenud riigikohtunik Tõnu Anton 1. Ma ei nõustu üldkogu enamuse põhiseisukohtade, arutluskäigu ja lõppjäreldusega. Arvan, et praeguses asjas tulnuks KarS § 83 lg 1 tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi. Seadusandjale tulnuks otsuse motivatsioonis seejuures selgitada, et kuriteo toimepanemise sellise vahendi konfiskeerimise saab seadusandja kehtestada karistusseadustikus otseselt ette nähtud karistusena. 2. Minu seisukoha erinevus üldkogu enamuse omast algab juba sellest, et üldkogu enamus peab praegusel juhul konfiskeeritud mootorsõidukit kuriteo toimepanemise vahendiks, mina aga kuriteo vahetuks objektiks. Kuna pean joobes juhi juhitud mootorsõidukit kuriteo vahetuks objektiks, siis võib näida, et minu seisukoht on vastuoluline, ja küsida, kuidas ma saan olla seisukohal, et KarS § 83 lg 1 tulnuks tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks osas, milles see säte lubab konfiskeerida vabas tsiviilkäibes oleva legaalselt omandatud asja kui kuriteo toimepanemise vahendi. Pidanuksin ju olema seisukohal, et KarS § 83 lg 1 pole asjassepuutuv säte, et asjassepuutuvaks on KarS § 83 lg 2. Vastuolu siin siiski pole: kohtuasja menetlemisel tuleb üldkogus paratamatult hääletamisega võtta mingi ühine lähtepunkt, millest kohtuasja ühiselt edasi arutada. Praeguses asjas on enamuse toetuse pälvinud lähtepunktiks see, et tegemist on kuriteo toimepanemise vahendiga. 3. Selles osas, miks mootorsõiduk, mille juht oli joobes, tulnuks lugeda kuriteo toimepanemise vahetuks objektiks, nõustun kolleeg Eerik Kergandbergiga, kes seda oma eriarvamuses minu jaoks veenvalt põhjendab. Olen nõus ka E. Kergandbergi eriarvamuses esitatud paljude muude, kuid mitte kõigi seisukohtadega. Kolleegi eriarvamusega reservatsioonidega ühinemise asemel pean paremaks põhjendada, miks ma ei pea KarS § 83 lg 1 alusel mootorsõiduki konfiskeerimist põhiseaduspäraseks. 4. Erinevalt üldkogu enamusest (otsuse punktid 21 ja 22) arvan, et vabas tsiviilkäibes oleva asja, millega pandi toime kuritegu, äravõtmise võimalust ei saa põhjendada põhiseaduse § 32 lg 2 kolmanda lause abil, mis keelab omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Paragrahvi 32 teine lõik tervikuna puudutab üksnes omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist ning nende õigustuste kitsendamist. Kitsendamine saab seisneda vaid piirangute seadmises, mitte aga selle asja tasuta äravõtmises, mida kasutati üldiste huvide vastaselt. Vastasel juhul aheneks tunduvalt põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause toimeala. Nimelt arvan, et üldkogu enamuse arusaam põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest viib § 32 lg 1 teise lause kaitsealast välja ohtlikult varisemisohus oleva maja, mida omanik ei suuda korda teha. 5. Kui ma ka nõustuksin üldkogu enamuse lähenemisega põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandale lausele, siis jääks mulle arusaamatuks, miks on üldkogu otsuse lõppjäreldusele vaja otsida õigustust veel sel teel, et lugeda KarS § 83 lg 1 alusel toimuv konfiskeerimine, mida seadusandja pole formaalselt määratlenud kui karistust, karistuseks materiaalses mõttes, ning võtta appi põhiseaduse §-d 23 ja 113. Nimelt kui asja tasuta äravõtmise võimalus tuleneb põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest, siis on konfiskeerimist sätestav KarS § 83 lg 1 juba selle pärast põhiseaduspärane ja edasised arutelud konfiskeerimise karistusliku olemuse üle on tarbetud. 6. Kui aga pidada konfiskeerimise õigustamisel põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandat lauset koostoimes põhiseaduse §-dega 23 ja 113 hädavajalikuks, siis tekiks mul raskusi maksustamise kui omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse põhjendamisel. Nimelt võimaldab § 113 ühtviisi kehtestada nii trahve kui ka makse. Maksustamise kui põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lausega tagatud omandipõhiõiguse riive õigustamine ei saa aga kuidagi olla seotud omandi üldiste huvide vastase kasutamisega. Vastupidisel juhul peaksid õiguspäraselt käituvad inimesed olema maksudest vabastatud. 7. Arvan, et nii maksude kui trahvide, mis mõlemad kujutavad endast sekkumist põhiseaduse § 32 lg 1 esimese lausega tagatud omandipõhiõigusesse, kehtestamise põhiseaduspärasus tuleneb vahetult põhiseaduse §-st 113 ega vaja muud õigustust. 8. Minu arvates võimaldab § 113, mis otsesõnu nimetab küll trahvi (rahasummas mõistetav karistus), kehtestada ka varalist karistust konfiskeerimisena. Nimelt pole isiku jaoks kokkuvõttes olulist erinevust selles, kas trahvi suurus määratakse mingi asja väärtuses või võetakse sama asi karistuse korras tasuta ära. Märgin, et trahvi tasumata jätmise korral on asja sundmüük põhiseaduspärane ja täiesti võimalik ning sellise sundmüügi ja karistusena asja äravõtmise tagajärg on lõppkokkuvõttes isiku varalises sfääris jällegi ühesugune. 9. Ma pean mootorsõiduki joobes juhtimise eest selle sõiduki konfiskeerimist karistusena täiesti mõeldavaks ja põhiseaduspäraseks, sest karistuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusvabadus ning karistusliku konfiskeerimise võimaluse kehtestamine jääb sellise otsustusvabaduse piiresse. 10. Praegusel ajal KarS § 83 lg 1 alusel kohaldatavat mootorsõiduki konfiskeerimist saan nagu üldkogu enamuski käsitleda karistusena materiaalses mõttes. Vara väärtust arvestades on tegemist repressiivse vahendiga. Märgin vaid seda, et sõiduki tasuta äravõtmine ei suuda ära hoida mõne teise mootorsõiduki joobes juhtimist. Tegemist on eeskätt repressiooniga. 11. Ma ei saa aga nõustuda üldkogu enamusega selles, et konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 alusel on karistusena ka põhiseaduspärane. Põhiseaduspärane saab minu arvates olla vaid karistus, mille seadusandja on formaalselt karistusena ka määratlenud, s.o kehtestanud karistusena, nimetanud seaduses karistuseks. Karistuste kehtestamine on seadusandja pädevuses. Kohus ei tohi võimude lahususe põhimõttest tulenevalt asuda seadusandja asemele. Seepärast ei saa kohus ka ütelda, et repressiivne meede, mis on küll seadusandja kehtestatud, kuid pole viimase poolt karistusena määratletud, on materiaalses mõttes karistus, ning kuna ta on olemuselt karistus ja seadusandja kehtestatud, siis on ta ka põhiseaduspärane. Märgin, et seadusandja kohustus määratleda kriminaalkaristused selgesõnaliselt karistustena on tuletatav põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest. Jüri PÕLD Tõnu ANTON