Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-39/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 1. detsembri 1995. a. määrus R. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi aluste seaduse § 8 kohaldamise asjas — RT III, 1996, 4, 63

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. detsembril 1995. a. III-3/1-39/95 R. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi aluste sea­duse § 8 kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 30. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi R. P. esindaja Evely Kaschi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/198/95. Protsessiosalisena võttis istungist osa AS-i Kermon esindaja M. T. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tal­linna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsusega nr. 1520 loeti Tallinnas Koidula t. 18 asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks ning tunnistati R. P. selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldusega nr. 415-k tagastati Koidula t. 18 asuvad hooned R. P.-le. Koidula t. 18 asuvad hooned kuulusid enne 1940. a. toimunud õigusvastast võõrandamist M. R.-ile. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. augusti 1942. a. otsusega on Koidula t. 18 asuv kinnisvara «antud tagasi M. R.-ile kasutamiseks ja majandamiseks». 19. märtsil 1944. a. tegi M. R. testamendi, millega pärandas kogu oma vara eluseltsilisele A. I.-le. Viimane pärandas 8. mail 1969. a. kogu oma vara testamendiga R. P.-le. A. I. suri 1975. a. Tallinna Mererajooni Rahva­kohtu 17. septembri 1991. a. otsusega tunnistati M. R. surnuks alates 1945. a. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega tuvastati, et R. P. on vastu võtnud A. I.-st järele jäänud vara ja asunud seda valdama. A. I. oli R. P. tädi. Pärast Koidula t. 18 hoonete tagastamist teatas R. P. nende rentnikule aktsiaseltsile Kermon, et määramata ajaks sõlmitud rendileping lõpeb kolme kuu pärast. AS Kermon esitas 23. mail 1994. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsusele nr. 1520 ja selle alusel antud Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldusele nr. 415-k, milles palus tunnistada otsus ja korraldus seadusevastasteks. Kaebaja leidis, et hoonete seadusevastane tagastamine rikub otseselt tema seaduslikke huve ja õigusi. Tallinna Halduskohtu 13. juuni 1994. a. otsusega haldusasjas nr. I-3-189/94 kaebus rahuldati. Tallinna Linnavarade Amet esitas halduskohtu otsu­sele apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada. Tallinna Ring­konna­kohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1994. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/99/94 rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati apelleeritud kohtuotsus. Ringkonna­kohus leidis, et tegu on rendiseadusest tuleneva vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtupidamise korras, et AS Kermon pole HKSi § 5 lg. 1 mõt­tes isik, kelle õigusi on vaidlustatud haldusaktidega rikutud. AS Kermon esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kaebuses leiti, et AS-i Kermon õigusi on rikutud ebaseaduslike haldusaktidega, mis annavad kõrvalisele isikule võimaluse olla AS-i Kermon suhtes rendile andja ilma igasuguse seadusliku aluseta, et vaidlustatud haldusaktid loovad aluse AS-i Kermon õiguste rikkumiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. det­sembri 1994. a. määrusega haldusasjas nr. III-3/1-14/94 kassatsioonkaebus rahuldati. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et halduskohus on pädev lahen­dama rent­ni­ku kaebust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise haldusakti peale, sest rendilepingu objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagas­tamise akt muudab halduskorras rendilepingu ühte poolt — rendile andjat — ning võib rik­kuda sellega rentniku õigusi seetõttu, et rentnikule pannakse kohus­tused vale subjekti ees ja õigused rentniku suhtes antakse valele subjektile. Tsiviilkohtu­menet­luse korras ei ole rentnikul antud juhul oma õigusi võimalik efektiivselt kaitsta. Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Halduskohtu 13. juu­ni 1994. a. otsus on vahetult suunatud protsessi kaasa­mata R. P. õigustele. 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsusega nr. 1855 jäeti R. N.-i poolt Tallinnas Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi tagasta­miseks esitatud avaldus rahuldamata põhjusel, et 19. märtsil 1944. a. tehtud testament määrab kogu M. R.-i kinnis- ja vallasvara A. I.-le. R. N. abiellus M. R.-i poja O. R.-iga 16. juunil 1977. a. O. R. suri 9. aprillil 1978. a. R. N. esitas 21. septembril 1994. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsuse nr. 1855 ja 31. jaanuari 1994. a. otsuse nr. 1520 täielikult seadusevastaseks tunnistamist. Kaebuses leiti, et M. R. ei saanud 19. märtsil 1944. a. oma vara pärandada A. I.-le, sest see oli võõrandatud juba 1940. a. Seega ei vastanud endise oma­niku testament ORASi § 8 lg. 2 nõuetele. Ka ei seo R. P.-d ja M. R.-i mingid sugulussidemed. 3. Tallinna Halduskohus liitis AS-i Kermon ja R. N.-i kaebused ühisesse menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna R. P. Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsusega haldusasjades nr. I-3-103/95 ja I-3-258/95 jäeti R. N.-i ja AS-i Kermon kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et M. R.-i testament, mis tehti pärast õigusvastaselt võõran­datud vara tagastamist Saksa okupatsioonivõimude poolt, vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele ja oli tehtud enne testamendis märgitud vara uut õigus­vastast võõrandamist 1944. a. sügisel. Seega oli tegemist ORASi § 8 lg. 2 nõuetele vastava testamendiga. M. R. pärandas testamendiga kogu oma vara 19. märtsil 1944. a. A. I.-le, kes omakorda pärandas oma vara R. P.-le. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega on tuvastatud, et R. P. on vastu võtnud A. I.-st järele jäänud vara ja asunud seda valdama. R. N. ja AS Kermon esitasid Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsusele apellatsioonkaebused. R. N. palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, tunnistades täielikult seadusevastasteks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused nr. 1520 ja 1855. AS Kermon palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, tunnistades täielikult seadusevastasteks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr. 1520 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr. 415-k. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsu­sega rahuldati R. N.-i ja AS-i Kermon apellatsioonkaebused, tühistati Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsus ning tunnistati täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, samuti Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korral­dus nr. 415-k. Nimetatud organitele tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis: 1) kui endise omaniku pärija on surnud, siis ORASi § 8 lg. 5 kohaselt ei lähe talle kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud ORASi § 8 lg. 3 p. 2 nimetatud isikutele. Vaidlusalune vara tagastati 1942. a. M. R.-ile ja võõrandati uuesti 1944. a. M. R. tegi testamendi 19. märtsil 1944. a. ja pärandas kogu oma vara A. I.-le, kes suri 1975. a. Kuigi R. P. testamendijärgse pärijana võttis vastu A. I. päran­di, ei muutu ta omandireformi õigustatud subjektiks. R. P. ei kuulu ORASi § 8 lg. 3 p. 1 ja 2 nimetatud isikute hulka ja tema tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on seadusevastane; 2) alusetu on kolmanda isiku esindaja väide, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsust ei saa vaidlustada haldus­kohtus, kuna tegu on õigustloova aktiga. HKSi § 4 lg. 3 mõistetakse õigustloova akti all õigusnormi kehtestavat akti, mitte aga õiguse rakendamise akti. Ring­konna­kohtunik T. Kollom esitas kohtuotsusele eriarvamuse, milles märkis: «Leian, et ORASi § 8 lg. 2 sätestatud tingimus, mille järgi tunnistatakse endiste omanike testamente, kui need on tehtud enne vara võõrandamist või pärast ORASi kehtestamist, on vastuolus põhiseaduse § 32. Seetõttu arvan, et kohtu­otsus tuleks jätta muutmata.» R. P. esindaja E. Kasch esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub HKSi § 57 lg. 3 alusel otsus tühistada ja lõpetada menetlus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: 1. Asjakohatu on kassaatori väide, et ORASi § 8 lg. 2, mille kohaselt omandireformi käigus tunnustatav testament peab olema tehtud enne testa­men­dis märgitud vara õigusvastast võõrandamist või pärast omandireformi aluste seaduse kehtestamist, on vastuolus põhiseaduse § 32 lg. 4, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud. M. R.-i 19. märtsil 1944. a. tehtud testament vastas ORASi § 8 lg. 2 sätes­tatud tingimusele — testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele. Tallinna linnakomissari 26. augusti 1942. a. otsusega anti Koidula t. 18 asuv kinnisvara M. R.-ile tagasi, ehkki üksnes kasutamiseks ja majandamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg. 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõu­ko­gu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a. määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsiooni­võimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena. Seega vastab M. R.-i testament ka ORASi § 8 lg. 2 sätestatud teisele tingimu­sele — testament on tehtud enne vara õigusvastast võõrandamist. M. R. kuulutati Tallinna Mererajooni Rahvakohtu 17. septembri 1991. a. otsusega surnuks alates 1945. a. Seega on M. R. surnud pärast talle kuulu­nud kinnisvara õigusvastast võõrandamist, mis toimus 1944. a. sügisel. Kuna M. R.-ile kuulunud kinnisvara asukohaga Koidula t. 18 oli õigusvastaselt võõ­randatud enne M. R.-i surma, siis ei saanud A. I. seda vara pärida ega 8. mail 1969. a. koostatud testamendiga R. P.-le pärandada. Selline järeldus pole vastuolus Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega, millega tuvastati, et «R. N.-i p. P. on vastu võtnud A. I.-st, surn. 10.11.1975. a., järele jäänud vara ja asunud seda valdama». Vastuolu puudub juba seepärast, et nimetatud kohtu­otsuses käsitletakse Koidula t. 18 asuvaid hooneid natsionaliseeritud varana ja millegagi pole tõendatud, et A. I. oleks need hooned pärandvarana vastu võtnud. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsus käsitleb A. I.-st järe­le jäänud vara, mitte aga M. R.-i natsionaliseeritud hooneid. Seega on õige Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsus osas, millega tunnistati täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415-k. 2. Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mille alusel tunnistati täielikult seadusevastaseks linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, millega jäeti rahuldamata R. N.-i avaldus Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi tagastamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustes pole mainitud R. N.-i ega käsitletud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seda otsust, ehkki kohtuotsuse resolutsioonis on linnakomisjoni otsus nr. 1855 tun­nistatud täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus, jättes põhjendamata, miks ta tunnistab linnakomisjoni otsuse nr. 1855 seadusevastaseks, rikkus sel­lega TKSi § 313 lg. 1 ja § 232 lg. 4, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjen­davas osas märkida kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, ning seadused, mida kohus kohaldas. Antud asjas pole see rikkumine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsusest tulenevad kaudselt motiivid, miks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855 on seaduse­vastane. Ebaõige on aga kassaatori väide, et R. N. kui M. R.-i surnud poja abi­kaasa pole omandireformi õigustatud subjekt ORASi § 8 lg. 3 p. 2 mõttes, sest M. R.-i poolt A. I. kasuks tehtud testament jättis M. R.-i pojad ilma isale kuulunud kinnis- ja vallasvarast. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsuse nr. 1855 tegemise ajal kehtis ORASi § 8 13. juuni 1991. a. redaktsioonis. Selles redaktsioonis kehtinud ORASi § 8 lg. 3 p. 2 ei näinud ette võimalust, et testamendijärgse pärija surma korral oleks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud. Linnakomisjoni tolleaegse otsuse hindamisel tuleb kohaldada ORASi § 8 lg. 5, mis sätestab: «Õigusvasta­selt võõrandatud vara pärijatena käsitatakse ainult käesolevas paragrahvis tähen­datud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud käesoleva parag­rahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud.». Selleks, et ORASi § 8 lg. 5 ja lg. 3 p. 2 13. juuni 1991. a. redaktsioonis oleksid mõistetavad ja kohaldatavad, tuleb nende sätete tõlgen­damisel kasutada ORASi § 8 lg. 3 p. 2 13. aprilli 1994. a. redaktsiooni. Viimatinimetatud redaktsiooni kohaselt on testamendijärgse pärija surma korral omandireformi õigustatud subjektiks ka endise omaniku lapse abi­kaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). Seega oli ORASi § 8 lg. 5 ja lg. 3 p. 2 esialgse redaktsiooni mõtte kohaselt omandi­reformi õigustatud subjektiks isik, kes jäeti testamendiga pärandusest ilma. Kuna M. R.-i vara testamendijärgne pärija A. I. oli surnud ja R. P. ei saa­nud vastavalt ORASi § 8 lg. 5 ja lg. 3 p. 2 olla Koidula t. 18 asuva vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, siis on ÕVVTK Tallinna linna­komisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415-k seaduslikud. Seadusevastane on ÕVVTK Tallinna linna­komisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, millega jäeti rahul­damata R. N.-i avaldus tunnistada ta Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi suhtes omandi­reformi õigustatud subjektiks. Toimikuandmetest nähtub, et R. N. on selle vara endise omaniku surnud poja abikaasana ainus isik, kes vastab ORASi § 8 sätestatud tingimustele. 3. Ebaõige on kassaatori väide, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaa­nuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415-k on õigustloova sisuga üksikaktid, kuna nad andsid R. P.-le omandi­õiguse Koidula t. 18 asuvale varale. Ekslik on ka kassaatori järeldus, et HKSi § 4 lg. 3 välistab otsuse nr. 1520 ja korralduse nr. 415-k halduskohtusse kae­bamise, kuna otsus ja korraldus olid õigustloova sisuga. HKSi § 4 lg. 3 sätestab tõepoolest, et õigusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on samas paragrahvis nimetatud organi, asutuse või ametiisiku otsus, korraldus, käskkiri või muu õigusakt, millel pole õigustloovat sisu. Kuid üksikakt, mis annab isi­kule subjektiivseid õigusi või paneb talle kohustusi, pole õigustloov akt HKSi § 4 lg. 3 mõttes. Vastupidisel tõlgendamisel muutuks halduskohtusse kaeba­mine võimatuks, sest igasugune halduse üksikakt annab kellelegi õigusi või paneb kellelegi kohustusi. Seega on ringkonnakohus õigesti asunud seisukohale, et HKSi § 4 lg. 3 mõeldakse õigustloova akti all õigusnormi sisaldavat akti, mitte aga õiguse rakendamise akti. Seega on kassaatori taotlus lõpetada asja menetlus põhjendamatu. Juhindudes HKSi § 57 p. 1 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonna­kohtu haldus­kolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/198/95 muutmata. 2. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 8. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL