Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-37/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 1. detsembri 1995. a. määrus A. T. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine endiste korteriühingute liik­mete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse kohaldamise asjas — RT III, 1996, 4, 61

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. detsembril 1995. a. III-3/1-37/95 A. T. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 30. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi A. T. esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikmani kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/74/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa L. R. ja tema esindaja I. R. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. A. T. kasutas alates 1993. a. aprillikuust üürilepingu alusel eluruumi Tallinnas Uus 22 korter 4. Sama korteri kui endiselt korteriühingult õigusvasta­selt võõrandatud vara tagastamiseks esitatud L. R.-i avalduse jättis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 7. märtsil 1994. a. otsusega nr. 1896 rahul­damata. Selle otsuse kohaselt kuulus nimetatud elamu korteriühingule Uus 22, kuid taotleja isa J. R. ei olnud selle korteriühingu liige. Otsuse sai L. R. kätte 28. aprillil 1994. a. Sama aasta 5. mail müüs Tallinna Vanalinna Elamu­eksplua­tatsiooni Valitsus selle korteri A. T.-le. L. R. ei nõustunud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega ja esitas Tallinna Linnavalitsusele kaebuse, mis on registreeritud samuti 5. mail 1994. a. ÕVVTK Tallinn linnakomisjoni 12. sep­tembri 1994. a. otsusega nr. 3799 tühistati komisjoni varasem otsus ja loeti Tallinnas Uus 22 korter nr. 4 omandireformi objektiks ning tunnistati selle korteri suhtes omandireformi õigustatud subjektiks L. R. Komisjon luges tõen­da­tuks, et seda korterit kasutas õigusvastase võõrandamise ajal J. R. endise korteriühingu liikmena. Komisjoni otsuse kohaselt vastab J. R. endiste kor­teriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 nõuetele. 20. detsembril 1994. a. esitas L. R. Tallinna Linnakohtule hagiavalduse nimetatud korteri ostu-müügilepingu tühistamiseks, kuna Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 kohaselt on see tehing kehtetu. 10. jaanuaril 1995. a. esitas A. T. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 12. septembri 1994. a. otsuse nr. 3799 peale. A. T. arvates rikuti komisjoni otsusega tema õigusi, kuna selle otsuse alusel vaidlustas L. R. tema omandiõiguse erastatud korterile. A. T. väitis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on juhindunud endiste korteriühingute liikmete korterite tagas­tamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg. 1 asemel § 2, mis antud asjas kohal­damisele ei kuulunud. A. T. vaidlustas ÕVVTK otsuse ka seepärast, et komisjon tegi otsuse, kogumata tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid, millisel õigus­likul alusel ja millist korterit J. R. kasutas. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 reguleerib endistelt korteriühingutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kui korteriühing oli andnud oma liikme omandusse korteriühingu poolt ehitatud või omandatud elamu. Sama seaduse § 3 lg. 1 sätestab vara tagastamist või kompenseerimist, kui korteriühingu elamus asuv korter oli korteriühingu liikme omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses. 21. veebruari 1995. a. kohtuotsusega jättis Tallinna Halduskohus A. T. kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et J. R. oli korteriühingu Uus 22 liige ja kasutas selles ela­mus korterit nr. 4 osamaksu alusel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlus­tatud otsuses on küll eksitav viide endiste korteriühingute liikmete korterite tagasta­mise ja kompenseerimise seaduse § 2, kuid see ei ole linnakomisjoni otsuse seadusevastaseks tunnistamise aluseks. A. T. esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman esitas sellele kohtu­otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtuniku otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistataks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus seadusevastaseks. Apellatsioonkaebuses selgitatakse, et nime­tatud komisjon pole asunud seisukohale, et J. R. kasutas korterit osamaksu alu­sel. Pole selge, kas J. R. kasutas korterit nr. 4 või nr. 3. Seepärast on kohus alusetult ja tõendeid vääralt hinnates tuvastanud, et J. R. kasutas endises korteri­ühingus Uus 22 korterit nr. 4 ühingu liikmena osamaksu alusel. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a. otsusega jäeti A. T. esindaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on halduskohtunik põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. R. oli korteriühingu liige ja kasutas osamaksu alusel korterit nr. 4. Halduskohtunik on põhjendatult leidnud, et ÕVVTK Tallinna linna­komisjoni otsuses tehtud viide endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 ei ole linnakomisjoni otsuse sea­dusevastaseks tunnistamise aluseks, sest «sisuliselt on linnakomisjoni otsus seadusega kooskõlas». Eriarvamusele jäi kohtunik A. Jõks, kes leidis, et haldus­kohtuniku otsus tuleks tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohal­damise ja tõenditele väära hinnangu andmise tõttu. See, et J. R. oli korteri­ühingu liige, ei tõenda, et ta oli tasunud osamaksu. Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas A. T. esindaja vandeadvokaat A. Glik­man kassatsioonkaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu otsus tühis­tada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses loetakse ringkonnakohtu otsus ebaõigeks järgmistel motiividel: 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on ekslikult kohaldanud endiste korteri­ühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2. Linna­komisjoni otsusega pole tuvastatud neid asjaolusid, mis on vajalikud antud asja lahendamiseks kohaldamisele kuuluva sama seaduse § 3 lg. 1 alusel. 2. Ringkonnakohus tegi alusetu järelduse, et J. R.-i korteriühingu liikmeks olemisest tuleneb, et ta oli tasunud osamaksu ja kasutas korterit osamaksu alusel. Kuna seda asjaolu polnud tuvastanud ei ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ega halduskohtunik, ületas ringkonnakohus oma pädevust ja rikkus HKSi § 3 lg. 2 p. 3. 3. Korteriühingu Uus 22 põhikirja punkti 9 teisest lõikest tuleneb, et ühingu juhatus võis isiku liikmeks vastu võtta enne seda, kui ta oli juhatuse poolt kindlaksmääratud summa osamaksust tasunud. Kuid põhikirja kohaselt omandas ühingu selline liige kõik õigused alles siis, kui ta oli sisseastumis­maksu ja osamaksu tasunud. Ringkonnakohus pole võtnud arvesse, et puuduvad tõendid, millise summa osamaksust pidi J. R. tasuma ja kas ta seda tegi. 4. Pole piisavalt tõendatud, et J. R. kasutas korterit nr. 4, mitte korterit nr. 3. 5. Ringkonnakohus on HKSi § 13 lg. 2 rikkudes vabastanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustusest kaebusele vastuväidete esitamisel neid väiteid vastavate tõenditega põhjendada. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et A. T. pole esitanud tõendeid, et korterid 3 ja 4 on pärast 1939. aastat ümber ehitatud, mistõttu üksnes korterite suuruse alusel ei saa teha kindlaks, kas ja kuidas on korterite numeratsioon muutunud. L. R.-i vastuses A. T. esindaja vandeadvokaat A. Glikmani kassatsioon­kaebusele ei nõustuta kassaatori väidetega ja leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessi­osalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtunik ja ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on rakendanud vääralt endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadust. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg. 1 kohaselt loetakse korter omandi­reformi objektiks ning antakse endise korteriühingu liikme või tema pärijate omandusse või kompenseeritakse neile selle maksumus üksnes siis, kui see korter oli korteriühingu liikme oman­duses või osamaksu alusel tema kasutuses. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsustas 12. septembril 1994. a. lugeda omandireformi objektiks korteri nr. 4 Tallinnas Uus 22 ja tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks L. R.-i, tegemata kindlaks, kas nimetatud korter oli J. R.-i omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses. Halduskohtunik nõudis Tallinna Linnavarade Ametilt seoses A. T. kaebuse menetlemisega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni algmaterjalid komisjoni 12. sep­tembri 1994. a. otsuse nr. 3799 osas. Tallinna Linnavarade Amet saatis haldus­kohtunikule dublikaadi vastavast toimikust nr. 9198, mis on kohtutoimikus. Toimikus nr. 9198 pole dokumente selle kohta, et J. R. kasutas korterit osa­maksu alusel. Samuti pole selles toimikus dokumente nimetatud asjaolu välja­selgitamiseks rakendatud abinõude kohta. Antud haldusasjas on kohtunik tuvastanud, et J. R. kasutas korterit osa­maksu alusel. Seostades selle asjaolu kaevatud õigusaktiga ja tunnistades selles aktis tehtud viite endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 eksitavaks ja väheoluliseks, on halduskohtunik omistanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele uue sisu. Ringkonnakohus, asudes seisukohale, et «sisuliselt on linnakomisjoni otsus seadusega kooskõlas», lähtus kaevatud õigusakti uuest sisust. HKSi § 20 lg. 1 alusel võib haldus­kohtu­nik õigusakti tunnistada seadusevastaseks või jätta kaebuse rahuldamata. Kohus ei tohi omistada kaevatud õigusaktile uut sisu. HKSi § 19 lg. 1 tuleneb, et halduskohtuniku otsus peab tuginema kohtu­istungil kindlakstehtud asjaoludele. Asjaolude kindlakstegemise aluseks on tõendite uurimine ja nende hindamine kogumis ning vastastikuses seoses. Vastavalt TKSi § 232 lg. 4 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida tõendid, millele on rajatud kohtu järeldus ja põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Antud asjas pole halduskohtunik märkinud tõendeid selle kohta, et J. R. oli endise korteriühingu liikmena kasutanud korterit osamaksu alusel. Seetõttu on see halduskohtuniku poolt kindlakstehtud asjaolu põhjen­damatu. Halduskohtuniku otsus ei tugine selles osas kohtuistungil kindlaks­tehtud asja­oludele ja on seega vastuolus HKSi § 19 lg. 1 ja TKSi § 232 lg. 4. Ring­konnakohus pole pööranud tähelepanu sellele HKSi § 36 lg. 2 nimetatud rikkumisele. Ringkonnakohtu väide, et J. R.-i korteriühingu liikmeks olemisest järeldub, et ta oli tasunud ühingu juhatuse kindlaksmääratud summa osamaksust, on põhjendamatu ja eksitav. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagas­tamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg. 1 ei tulene, et tasutud pidi olema kogu osamaks või ühingu juhatuse kindlaksmääratud summa osamaksust. Piisab, kui on tasutud mingi osa osamaksust. HKSi § 50 alusel pole kassatsioonikohtu pädevuses kaebuse selle osa läbivaatamine, kus vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust seetõttu, et pole piisa­valt tõendatud, kas J. R. kasutas korterit nr. 4 või nr. 3. Kassaatori väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKSi § 13 lg. 2, on alusetu ja antud asja lahendamisel ebaoluline HKSi § 36 lg. 2 mõttes. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/74/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada A. T.-le kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 8. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN