Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-34/95 Riigikohtu halduskolleegiumi 24. novembri 1995. a. määrus Aktsiaseltsi Vare kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKSi § 27 lg. 2 kohalda­mise asjas — RT III, 1996, 4, 60

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. novembril 1995. a. III-3/1-34/95 Aktsiaseltsi Vare kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKSi § 27 lg. 2 kohal­damise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 23. novembril 1995. a. avalikul kohtu­istungil läbi aktsiaseltsi Vare kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kollee­giumi 10. juuli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/153/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa AS Vare esindajad H. A. ja vande­advokaat Liina Linsi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 7. märtsil 1995. a. andis Vabariigi Valitsus korralduse nr. 236-k järgmises sõnastuses: «Kaitseministeeriumil võtta üle endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud elamud vastavalt käesoleva korralduse lisale.» Lisas «Endise NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud ülevõetavad elamud» on loetletud 23 objekti alljärgnevalt: 1. Tööstuse 3V; 2. Tööstuse 58; 3. Tööstuse 60; 4. Töös­tuse 62; 5. Tööstuse 62A; 6. Tööstuse 64; 7. Hundipea 3; 8. Suur-Ameerika 4; 9. Marja 4; 10. Marja 4A; 11. Kalevi 11; 12. Petrooleumi 8; 13. Petrooleumi 8A; 14. Suur-Karja 12; 15. Nisu 6; 16. Rukki 9; 17. Seemne 2; 18. Koplirand 12; 19. Erika 9; 20. Erika 11; 21. Sõle 48; 22. Pähkli 2; 23. Klaasi 19 (RT I 1995, 32, 424). 10. aprillil 1995. a. esitas AS Vare Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 1995. a. korraldus nr. 236-k täielikult seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et see korraldus on vastuolus põhi­seaduse § 32 lg. 2. Kaebuse esitaja omandas 21. novembril 1991. a. ostu-müügi­lepingute alusel Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse lisas märgitud elamutest Tööstuse 3V, 58, 60, 62, 62A, 64, Hundipea (end. Lume) 3, Suur-Ameerika 4, Marja 4 ja 4A, Petrooleumi 8 ja 8A, Suur-Karja 12, Nisu 6, Rukki 9, Seemne 2, Koplirand 12, Erika (end. Nahhimovi) 9 ja 11 ning Pähkli 2. Ostu-müügi­lepinguid ei ole kehtetuks tunnistatud. AS Vare väitis, et vaidlus­tatud korraldusega piiratakse tema õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Tallinna Halduskohtu 19. mai 1995. a. otsusega AS Vare kaebus rahuldati. Kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 236-k andmise ajal kehtisid AS Vare ja sõjeväeosa nr. 10717 vahel sõlmitud elamute ostu-müügilepingud. Seega kuuluvad elamud Tallinnas Tööstuse 3V, 58, 60, 62, 62A, 64, Hundipea 3, Suur-Ameerika 4, Marja 4 ja 4A, Petrooleumi 8 ja 8A, Suur-Karja 12, Nisu 6, Rukki 9, Seemne 2, Koplirand 12, Erika 9 ja 11 ning Pähkli 2 aktsiaseltsile Vare. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutu­matu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Tallinna Halduskohus tunnistas Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 236-k täielikult seadusevastaseks aktsiaseltsile Vare omandi­õiguse alusel kuuluvate hoonete osas, mis on märgitud korralduse lisa punktides 1—10, 12—20 ja 22. 31. mail 1995. a. esitas Vabariigi Valitsus Tallinna Ringkonnakohtule apel­latsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse, teha uus otsus ning jätta AS Vare kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et kohtuotsuses anti väär hinnang asjas kogutud tõenditele, sh. Vabariigi Valitsuse esindaja seletu­sele väljendi «üle võtma» tõlgendamise kohta. Apellant väitis, et sõnade ja terminite tõlgendamisel tuleb lähtuda nende üldlevinud tähendusest. Kohtu­otsusest ei selgu, miks väljend «üle võtma» tähendab kohtu arvates ainult kohtuvälist fakti­list ülevõtmist, millega rikutakse omandi puutumatust ja kaitstust. Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 19. mai 1995. a. otsus, tehti uus otsus ning jäeti AS Vare kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. a. otsuses leiti, et endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara — maa, hooned ja raja­tised — olid ja on Eesti riigi omand. NSV Liidu relvajõud ning tema struktuuri­üksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Ringkonna­kohus leidis, et riigi vara valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ja kohustus lasub Vaba­riigi Valitsusel. Valitsus ei ole korralduses loetletud hooneid kellelegi võõran­da­nud. Seega on Vabariigi Valitsus andnud 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 236-k oma pädevuse piires ja kooskõlas põhiseaduse § 32. Vaidlustatud korraldus annab Kaitse­ministeeriumile õiguse kasutada kõiki seadusega lubatud meet­meid Eesti Vabariigile kuuluva vara ülevõtmiseks. AS Vare esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. juuli 1995. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koos­seisus. Kassaatori arvates rikkus ringkonnakohus HKSi § 35, mille kohaselt ringkonnakohus ei või kohtuotsust tühistada, kui apellatsioonkaebuses vaid­lus­tatakse kohtuotsuse põhjendatust motiivil, et halduskohus on andnud protsessi­osalise seletusele väära hinnangu ilma seda tõendit vahetult kontrolli­mata ja esitamata motiive, miks seda tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonna­kohus tegi otsuse mitte apellatsioonkaebuses taotletud alusel, vaid uuel alusel, ületades seega apellatsioonkaebuse piire. Kassaator väidab, et ringkonnakohus on alusetult leidnud, et Tallinna Halduskohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi väära tõlgen­damise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2 lg. 1 kohaselt lähtutakse seaduse tõlgendamisel seaduses kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Väljend «üle võtma» ei tähenda «üle võtmise organiseerimist, hageja lepingute kehtetuks tunnistamiseks kohtusse pöördumist ega läbirääkimistesse asumist, vaid üheselt üle võtmist». Vabariigi Valitsuse esindaja vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, vaid asus tõendite hinda­misel teisele seisukohale kui esimese astme kohus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et Tallinna Ringkonnakohus ületas asja läbivaatamisel apellatsioonkaebuse piire. HKSi § 27 lg. 2 sätestab, et ringkonna­kohus vaatab asja läbi üksnes apellatsioon­kaebuses toodud piirides. Kui aga ringkonnakohus tuvastab HKSi § 36 tähendatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega. Antud asjas ei tuvastanud ringkonnakohus HKSi § 36 sätestatud kohtu­menetluse normide rikkumist. Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses taotleti Tallinna Halduskohtu 19. mai 1995. a. otsuse tühistamist üksnes kohtumenet­lu­se seaduse nõuete rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebuses leiti, et kohtuotsuses ei antud hinnangut kõigile asjas kogutud tõenditele, sealhulgas protsessiosali­seks olnud Vabariigi Valitsuse esindaja seletusele vaidlustatud korralduse kohta. HKSi § 38 lg. 4 ning TKSi § 313 lg. 1 ja § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus, esitamata põhjendusi, jättis apellandi väited tähelepanuta. Õigesti on ringkonnakohtu otsuses märgitud, et Riigikohtu põhiseadus­likkuse järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. a. otsusega (RT I 1995, 2/3, 34) tunnistati kehtetuks Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse § 1. Samas otsuses leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara — maa, hooned ja rajatised olid ja on Eesti riigi omand ning NSVL relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. AS Vare ja sõjaväeosa nr. 10717 vahel sõlmiti 21. novembril 1991. a. ostu-müügilepingud Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 236-k lisas punktides 1—10, 12—20 ja 22 loetletud elamute kohta. Kohtud on õigesti leidnud, et õigusliku hinnangu nimetatud ostu-müügilepingutele saab anda tsiviilkohtumenetluse korras. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 1995. a. otsusega tsiviilasjas nr. III-2/1-6/95 (RT III 1995, 2, 16). Nendel põhjustel kassatsioonkaebus rahuldatakse. Tallinna Ringkonna­kohtu halduskolleegiumi 10. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/153/95 tühis­tatakse. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/153/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada aktsiaseltsile Vare kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 1. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Helle-Kai REMMEL