Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-98/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 21. detsembrist 1995. a. AS-i Comex pankrotihalduri hagis H. H. L.-i vastu vara tagasinõudmiseks — RT III, 1996, 3, 51

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 1995. a. III-2/1-98/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laar­maa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. detsembril 1995. a. AS-i Comex pankrotihalduri Heino Vollrati kassatsioonkaebuse alusel Tallin­na Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis H. H. L.-i vastu vara tagasinõudmiseks. Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1995. a. otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt pankrotiseaduse § 41, § 42, § 43, § 48, § 49 ja § 50 alusel sõiduautot Buick Park Avenu, mis anti kostja kasutusse AS-i Comex ja kostja vahel 16. sep­tembril 1992. a sõlmitud laenulepingu järgi saadud laenu tagatisena. 1. novemb­ril 1992. a. sõlmitud laenulepingu lisa kohaselt loeti omandiõigus sõiduautole üleläinuks H. H. L.-ile, kuna AS Comex laenuks saadud summat ei tagastanud. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linna­kohtu otsuse muutmata. Otsuse kohaselt kuulutati 20. mail 1993. a. esitatud pankrotiavalduse alusel AS-i Comex pankrot välja Tallinna Linnakohtu 1. no­vembri 1993. a. otsusega. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt anti sõiduauto kostja kasutusse laenu tagatisena. Kuna AS-il Comex ei olnud võimalik laenu tagastada, loeti lepingu lisaga sõiduauto omandiõigus üleläinuks kostjale. Selles pole midagi seaduse­vastast. Asjast ei nähtu, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping. Seetõttu on hageja viide TsK § 204 ebaõige. Hagi oli esitatud pankrotiseaduse § 41 alusel ja hagi alust kohtuliku arutamise käigus ei muudetud. Kolmandate isikute kaa­samist protsessi pole kostja taotlenud. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt on kohtud tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena. Lepingu sõlmimise ajal olid kohustise täitmise tagamise liigid loetletud TsK § 190. Nende liikide tunnu­seid arvestades saab teha ühese järelduse, et 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenu­lepingu järgi tekkis poolte vahel pandiõigussuhe, mida reguleeriti TsK § 195—204. Kuni 1. detsembrini 1993. a. kehtinud TsK § 204 kohaselt võis kreeditor oma nõuet rahuldada panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, mitte aga panditud vara endalejätmisega. Seega ei põhinenud kostja poolt sõiduauto omandamise tehing õiguslikul alusel. Kuna kõik pandilepingu tingi­mused sisaldusid poolte vahel 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingus, siis polnud eraldi pandilepingu sõlmimine vajalik. Samuti leitakse kaebuses, et kuna vaidlusalune sõiduauto oli panditud ka AS-i Comex võlausaldajatele, Tartu Kommerts­pangale ja Hansapangale, siis nende protsessi kaasamatajätmi­sega rikkus ringkonnakohus TsKSi § 318 lg. 1 p. 3. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise (või tõlgendamise) tõttu. Kohtud on õigesti laenulepingu põhjal tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena. Kohustise täitmise tagamise liigid olid ja on loet­letud TsK § 190. Laenu tagamise liigina saab sõiduauto olla ainult pandi esemeks. TsK § 198 ei nõudnud ja ka alates 1. detsembrist 1993. a. pandi­suhteid reguleeriv AÕS ei nõua, et pandileping oleks sõlmitud laenulepingust eraldi dokumendina. TsK § 204 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida pandiga tagatud kohustist, rahuldatakse kreeditori nõue panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt pangaseaduse § 42 oli pangal ilma koh­tus­se pöördumata lubatud panditud vara müüa enne 1. det­sembrit 1993. a. Kuid ka pangal ei olnud õigust ilma müügita rahul­dada oma nõuet panditud asja omandamisega. Pooltevahelises pandisuhtes oli kostjal õigus rahuldada oma nõue TsK § 204 lg. 1 sätestatud korras ja saada rahuldust panditud asja müügist saadavast rahast, mitte aga panditud vara omandamisega poolte kokkuleppel. Poolte kokkulepe panditud asja omandamiseks pandipidaja poolt pandiga tagatud nõude rahuldamiseks on kehtetu ka AÕSi § 292 lg. 3 järgi. Väär on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus TsKSi § 318 lg. 3, jättes protsessi kaasamata AS-i Comex võlausaldajad pankrotimenetluses: Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ja Hansapanga, kellele samuti oli vaidlusalune sõiduauto panditud. Tulenevalt pankrotiseaduse § 31 lg. 1 ja 4 kaitses haldur võlausaldajate huve ja esindas neid vara tagasinõudmise protsessis. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada pankrotihaldurile 12. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja H. JÕKS Liikmed L. LAARMAA J. LUIK