Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-68/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 14. detsembrist 1995. a. A. H. hagis K. N.-i vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdu­sest, kõrvalhoone ait-kuivati vabastamiseks ja kaevu ning keldri ebaseadus­likuks ehitiseks tunnistamiseks

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. detsembril 1995. a. III-2/1-68/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, hageja A. H. ja kostja esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 4. detsembril 1995. a. läbi K. N.-i kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1995. a. otsuse A. H. hagis K. N.-i vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest, kõrvalhoone ait-kuivati vabastamiseks ja kaevu ning keldri eba­seaduslikuks ehitiseks tunnistamiseks; A. H. hagis K. N.-i, S. N.-i ja E. N.-i elamust väljatõstmiseks ilma teist eluruumi vastu andmata ning K. N.-i vastuhagis A. H. vastu 92 104 krooni nõudes. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et A. H. isale J. H.-le kuulus Tartumaal, Kuuste vallas talu Kangro nr. 38. A. H. isa suri 1941. a. märtsis. Ema oli sunnitud talu repressiooniohu tõttu maha jätma. A. H. ema suri 1965. a. detsembris. 19. detsembril 1979. a. tunnistati talu peremehetuks varaks ja anti Haaslava Küla RSN TK otsusega K. N.-ile tasuta omandiks. Tartu Maavalitsus tunnistas 18. märtsi 1992. a. määrusega nr. 52 selle otsuse kehtetuks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni 9. septembri 1993. a. tunnistati A. H. talu Kangro nr. 38 osas omandireformi õigustatud subjektiks. Haaslava Vallavalitsuse 20. septembri 1993. a. korraldusega nr. 158 tagastati A. H.-le Kangro nr. 38 talu endisel individuali­seeritud kujul säilinud hooned: elamu, ait-kuivati, kelder ja kaev. K. N. keeldus ülalnimetatud vara A. H.-le üle andmast põhjendusega, et kelder ja kaev on täielikult uuesti ehitatud ja teised hooned on osaliselt tema kulul ümber ehitatud ning ta soovib tehtud kulutuste eest hüvitust. Hageja nõudis elamu väljanõudmist võõrast ebaseaduslikust valdusest, aida vabastamist, kaevu ja keldri ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamist ning K. N.-i, S. N.-i ning E. N.-i elamust väljatõstmist ilma teist eluruumi vastu andmata. Vastuhagis palus kostja A. H.-lt välja mõista elumaja ja aida parendamise, keldri, kaevu, tee ehitamise ja aia rajamise eest 92 104 krooni. Tartu Maakohtu 26. jaanuari 1995. a. otsusega nõuti kostjalt välja säilinud elumaja. Hagi ait-kuivati vabastamiseks, keldri ja puurkaevu ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamiseks ja kostjate väljatõstmiseks elumajast jäeti rahulda­mata. Kohus rahuldas osaliselt vastuhagi ning mõistis A. H.-lt K. N.-i kasuks välja elumaja parendamise, keldri ja puurkaevu ehitamise ning aia rajamise kompenseerimiseks 58 953 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse: 1) osas, millega jäeti rahul­da­mata hagi keldri ja kaevu ebaseaduslikeks ehitisteks tunnistamiseks. Selle­koha­ne kirjalik taotlus tagastati hagejale läbivaatamatult, kuna ta polnud esita­nud oma nõuet hagiavaldusena TsKS § 146 ja § 147 nõutud vormis ega tasunud riigi­lõivu; 2) osas, millega rahuldati kostja vastuhagi. Apellatsiooni­kohus leidis, et maakohus on vääralt lugenud kostja omandireformi õigustatud subjektis ja kohaldanud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg. 2. Samuti on maa­kohus vääralt kohaldanud põhiseaduse § 32, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine hagejale kujutab endast omandiõiguse taastamist, mitte kost­jale kuuluva vara võõrandamist. Maakohus on vääralt kohaldanud ka TsK § 477 sätteid. Hageja ei saanud vara ebaseaduslikult, vaid ORASis sätes­tatud alustel ja korras. Haaslava Vallavalitsuse korraldust vara tagastamise kohta seaduses sätestatud korras vaidlustatud ei ole. Kuna vastuhagi jäeti rahuldamata ja hageja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, nõudis ringkonnakohus TsKSi § 61 lg. 2 alusel kostjalt riigituludesse riigi­lõivu 2468 krooni ja 60 senti. Kassatsioonkaebuses palub kostja teha asjas uus otsus ja rahuldada tema vastuhagi summas 58 935 krooni järgmistel põhjustel: kostja poolt on tõstetud hoonete väärtust, ehitatud kelder ja kaev ning rajatud viljapuuaed pärast vara õigusvastast võõrandamist. Omandireformi käigus kuulub tagastamisele õigus­vastaselt võõrandatud vara. Ringkonnakohtu otsusega on kostja vara antud hagejale selle eest hüvitust maksmata. See on vastuolus põhiseaduse § 32. Kui vara tagastamine hagejale toimus ORASi alusel, siis on see seadus vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ja TsKSi § 9 lg. 2 kohaselt ei kuulu kohaldamisele. Ring­konnakohtu otsus on vastuolus ORASi § 2 lg. 2, mille kohaselt vara tagasta­mine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel hageja rikastub aluseta kostja vara arvel. Seda ei luba TsK § 477. Samuti palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse temalt riigilõivu sissenõudmise osas. Kostjalt riigilõivu sissenõudmine on vastuolus riigilõivu­seaduse § 4 lg. 1 p. 8. Vastustaja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub ringkonna­kohtu otsuse muutmata jätta. Vastuse kohaselt puuduvad kostjal keldri ja puurkaevu osas omandiõigust tõendavad dokumendid ning teda ei saa lugeda keldri ja kaevu omanikuks, keda kaitseks põhiseaduse § 32. Hageja pole kunagi nõudnud keldri omandamist, vaid nõudis selle kui ebaseadusliku ehitise likvi­deerimist. Vara on hagejale tagastatud ORASi alusel. Kuna kostja sai talu­hooned oma valdusse praeguseks tühistatud ebaseadusliku otsuse alusel, siis TsK § 477 lg. 5 alusel oleks hagejal õigus nõuda tulude tagastamist või hüvi­ta­mist. Kuna K. N.-i valdus on ORASi § 12 lg. 3 p. 3 kohaselt tunnistatud Tartu Maakohtu poolt pahauskseks, siis ei ole tal õigust saada hüvitust ka AÕSi § 139 järgi. 16. oktoobril 1995. a. esitas hageja Riigikohtule Haaslava Vallavalitsuse korralduse samast kuupäevast, millega planeerimis- ja ehitusseaduse § 42 ja § 61 alusel tunnistati kelder ja kaev omavoliliseks ehitiseks, kuna on rajatud ilma ehitusloata ja maaeralduseta. Sama korraldusega on K. N.-ile antud täht­aeg keldri ja kaevu likvideerimiseks või maaomanikust hagejaga kokkuleppe sõlmi­miseks AÕSi § 139 kohaselt. Korraldusest nähtuvalt on hagejale Haas­lava Vallavalitsuse 8. märtsi 1993. a. korraldusega tagastatud maaüksus kinnis­tatud 15. detsembri 1994. a. otsusega. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele kostjalt riigilõivu väljamõistmise osas. ORASi § 13 lg. 5, mille kohaselt tagastatava vara väärtuse suurenemise kompenseeris väärtuste vahe ulatuses isik, kellele vara tagastati, tunnistati kehtetuks Riigikogu poolt 2. juunil 1993. a. ning see muudatus jõustus 21. juunil 1993. a. Riigikogu poolt 19. mail 1993. a. vastu võetud ja 15. juunil 1993. a. jõustunud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompen­seerimise seaduse § 10 lg. 2 kohaselt ei kompenseerita tagastatava vara väär­tuse vähenemist ega suurenemist. Haaslava Vallavalitsuse 20. septembri 1993. a. korraldusega on hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud endisel individualiseeritaval kujul säili­nud ehitised: elamu, ait-kuivati, kelder ja kaev. See korraldus on antud tule­nevalt ORASist ning selles ettenähtud korras ning teda pole tunnistatud sea­dusevastaseks. Seega ei saa vastuhagi kassatsioonkaebuses vaidlustatud ula­tuses rahuldada TsK § 477 lg. 1 alusel, kuna endisel individualiseeritaval kujul säilinud vara tagastati hagejale seaduslikul alusel. Nimetatud korraldusega on tagastatud ainult endisel individualiseeritaval kujul säilinud ehitised. Kostja poolt ehitatud kelder ja puurkaev asuvad hage­jale tagastatud ja temale kinnistatud maal. Nende ehitiste saatust omandi ja maa­reformi perioodil ning hüvitamist reguleerivad asjaõiguse seaduse raken­damise seadus ning sellest tulenevalt AÕS. Osundatud seadused ei välista kostjale tema poolt tehtud kulutuste hüvitamist. Eeltoodud alustel ei ole vastu­hagi esitatud. Seega ei ole ringkonnakohtu otsus vastuolus ORASi § 2 lg. 2, mille kohaselt vara tagastamine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Asjakohane pole kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsus ei järgi põhi­seaduse § 32, mille kohaselt omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. Haaslava Küla RSN TK 1979. a. eba­seaduslik otsus, millega tunnistati kostja omandiõigust taluhoonetele (elumaja-veranda, ait-laut ja saun), on tunnistatud kehtetuks Tartu Maavalitsuse 19. märt­si 1992. a. määrusega. Seega pole elumaja olnud kostja omandis ei enne ega pärast põhiseaduse jõustumist. Kostja kasutas elumaja parendamiseks oma ehitusmaterjali, kuid ehitustööde käigus muutus see ehitise oluliseks osaks, mis ei saa olla elumajast erinevas omandis. Põhjendamatu on kassaatori viide põhiseaduse § 32 ka viljapuude osas. Hagejale on tagastatud maa, millel viljapuud asuvad. Maa omanik on hageja. AÕSi § 16 lg. 1 kohaselt on kasvavad viljapuud maatüki oluliseks osaks ja § 15 lg. 2 tulenevalt ei saa viljapuud ja maatükk olla erinevate isikute omandis. Alusetu on hageja väide, et kuna kostja valdus on ORASi § 13 lg. 3 p. 3 alusel tunnistatud Tartu Maakohtu poolt pahauskseks, siis ei ole tal AÕSi § 139 lg. 3 tulenevalt õigust nõuda hüvitust. ORASi § 12 lg. 3 p. 3 toodud heauskset omandamist välistavad asjaolud ei ole iseenesest samastatavad paha­usksusega AÕSi § 139. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kostjalt nõuti TsKSi § 61 lg. 2 alusel riigituludesse riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 4 lg. 1 p. 8 kohaselt on riigilõivu maksmisest vabastatud pooled (massi)repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise vaidlustes. Kuna kostja nõue tulenes vahetult hagejale seoses repressioonidega äravõetud vara tagastamisest, siis tuleb ta eeltoodud sätte alusel lugeda riigilõivu maks­misest vabastatuks. Juhindudes TsKSi § 346 p. 4 kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 1995. a. otsus tühistada osas, millega K. N.-ilt nõuti riigituludesse riigilõivu 2468 (kaks tuhat nelisada kuuskümmend kaheksa) krooni 60 senti. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 1995. a. otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada K. N.-ile 20. juulil 1995. a. tasutud kautsjon 589 (viissada kahek­sa­kümmend üheksa) krooni 50 senti. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA J. LUIK T. VERNIK