Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-97/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 13. detsembrist 1995. a. A. K., O.-F. K., K. P. ja R. P. hagis V. P. vastu maakasutuse vaidluses — RT III, 1996, 3, 47

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. detsembril 1995. a. III-2/1-97/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Vaher ja J. Rätsep, kostja V. Pütsepa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtu­istungil 4. detsembril 1995. a. hagejate A. K., O.-F. K., K. P. ja R. P. esindaja M. T. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 1995. a. määruse menetluse lõpeta­miseks A. K., O.-F. K., K. P. ja R. P. hagis V. P. vastu maakasutuse vaidluses. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 26. novembri 1993. a. otsusega nr. 15/102 tunnistati Salme valla Hindu küla Mõisa talu nr. 12 maa suhtes maareformi õigustatud sub­jekti­deks A. K. ja O.-F. K. Sama komisjoni 29. oktoobri 1993. a. otsusega nr. 14/66 tunnistati Salme valla Vintri küla Nikarniidi talu nr. 253 maa suhtes maare­formi õigustatud subjektideks H.-H. M., S.-M. K. ja L. V. S.-M. K. ja L. V. loovu­tasid maa tagastamise nõudeõiguse S.-M. K. pojatütrele R. P.-le. Sama komis­joni 31. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 9/124 tunnistati Salme valla Vintri küla Alliste talu nr. 277 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks K. P. ja G. P. 10. detsembril 1993. a. esitatud hagi kohaselt soovisid hagejad oma maade täielikku tagastamist, kuid kuna sellest maast osa on eraldatud V. P.-le Kingis­sepa Rajooni RSN Täitevkomitee 28. novembri 1989. a. otsusega nr. 353 Ranna talu rajamiseks, siis palusid hagejad tunnistada, et 25,6 ha suurune maa-ala Saare maakonna Salme valla Vintri külas, mille kohta Kingissepa Rajooni TSN TK tegi 28. novembril 1989. a. V. P.-le eraldamise otsuse, ei ole ENSV Minist­rite Nõukogu 16. veebruari 1989. a. määruse «Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta» alusel V. P. alalisse kasutusse antud maa ning ei ole maa, mida maareformi õigustatud subjektidele ei tagastata. Hagejate esindaja põhjendas nõuet sellega, et V. P.-le anti maa ajutiseks kasutamiseks maa eral­damise korda rikkudes. Hagi on esitatud TsK § 7 lg. 1 p. 6 alusel, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse seaduses ettenähtud vahenditega ja sellest tulenevalt asjaõigusseaduse raken­damise seaduse § 18 lg. 2 alusel, mis sätestab talumaa põlise kasutamise õiguse ning võimaluse vaidlustada kohtus maa eraldamise õigsust, kui maa eraldamisel on rikutud samas nimetatud õigusaktide sätteid või neid ebaõigesti tõlgendatud. Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt rahuldati hagi hageja näidatud alustel ja hageja esitatud tõenditega. Kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Maakohus juhindus asjaõigusseaduse raken­damise sea­duse § 18 lg. 2 ja TsKSi § 1 lg. 4 ja 5 sätetest ning leidis, et asi kuulub kohtu pädevusse, kuna tegemist on sisult omandiõigusliku vaidlusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 1994. a. määrusega maa­kohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKSi § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse, sest hagejad taotlesid tsiviilnõuet esitamata õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada põhjusel, et kohus ei ole arvestanud TsKSi § 1 sätteid ja on jätnud tähelepanuta, et TsKSi § 1 lg. 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtu­menetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 1995. a. otsusega tühistati apellat­sioonikohtu määrus põhjusel, et haginõude puudumine on hagiavalduse sisu­nõuete eiramine TsKSi § 146 järgi, mis aga ei ole aluseks otsustusele, kas asi kuulub kohtu pädevusse või mitte. Kohus pidanuks välja selgitama, millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel tekkinudki. Sellest tulenevalt pidanuks kohus andma hagejate õigusele või selle puudumisele õigusliku hinnangu, mis on sisuline lahend, mida saab teha kohtuotsusega, jättes hagi rahuldamata või rahuldades selle. Asja uuel läbivaatamisel apellatsiooniastmes Tallinna Ringkonnakohus 6. juuni 1995. a. määrusega tühistas Saare Maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKSi § 218 p. 1 alusel. Ringkonnakohtu määruse motiivide kohaselt lahendavad maa- ja linna­koh­tud tsiviilasju. Tsiviilasjadena mõistetakse aga tsiviil-, perekonna- ja töö­õigus­suhetest tekkinud vaidlusi (TsKSi § 1 lg. 1 ja 2). Kohus lahendab ka teisi seadu­sega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju (TsKSi § 1 lg. 4). Hagejad ei ole esitanud ühtegi tsiviil-, perekonna- või töö­õi­gus­suhetest tekkinud nõuet ning nad pole esitanud ka muud nõuet, mille la­hen­damine tsiviilkohtumenetluse korras oleks seadusega antud kohtu pädevusse. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Seaduse kohaselt tekivad õigussuhted sündmustest, tehingutest, õigustoimingutest ja õigusvastastest tegudest. Maakasutusõigus tekkis õigus­toimingust. 1989. a. kehtinud korra kohaselt tekkis tähtajatu maakasutusõigus maakasutusõiguse riikliku akti väljaandmisest ja sellele eelnes maa looduses eraldamine. Kui õigussuhte tekkimiseks vajalikku toimingut ei ole tehtud, siis õigussuhet ei eksisteeri. V. P.-le maa eraldamise otsuse vaidlustamata jätmine ei tähenda, et hagejad pole üldse kostja maakasutusõigust vaidlustanud. Asja­õigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt võib kohtus vaidlustada maa eraldamise õigsust õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise tõttu. Ekslikult eksisteerivaks peetavaks, kuid tegelikult mitteeksis­teerivat õigussuhet on võimalik vaidlustada nõudega tunnistada see mitteeksis­tee­rivaks. Ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd hagejad ei ole kostja maaeral­damise õig­sust vaidlustanud, ei ole nad tsiviilõiguslikku nõuet esitanud, ei tugine seadu­sele. Hagejad on õigustatud kostja maakasutusõigust vaidlustama ning AÕSi rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt kuulub vaidlus lahendamisele tsiviil­kohtumenetluse korras. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessi­õiguse norme, lõpetades asjas menetluse TsKSi § 218 p. 1 alusel ning ei järginud Riigikohtu seisukohta seaduse tõlgendamisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Saare Maa-ameti juhataja, et kae­bus on põhjendatud. V. P. palus kirjalikus vastuses määrus jätta muutmata. Hageja­tel puudus õiguslik alus kostja vastu hagi esitamiseks. AÕSi rakenda­mise sea­duse § 18 lg. 2 kasutamine õigusliku alusena vaidluses kostjaga eeldab kostja kui isiku poolt selles lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumist või ebaõiget tõlgendamist. Hagejad pole kostja vastu tsiviilõiguslikku nõuet esi­tanud. Hagis on taotletud hinnangu andmist, mis ei kuulu aga kohtu päde­vusse. Kohus on üldmõiste. Millises kohtus vaidlus lahendatakse, sõltub õigus­rikkumise iseloomust. Kolleegiumi istungil palus V. P. jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada TsKSi § 347 p. 2 alusel prot­sessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hagejad taotlevad kohtus teatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmist, ilma et nad oleksid esitanud sellest tulenevat kohtu pädevusse kuuluvat nõuet. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hagejad küll sõnastasid nõude vastavuses TsKSi § 146 lg. 2 p. 4 sätestatule, kuid see pole nõue, mis kuuluks tsiviilkohtumenetluses läbi­vaatamisele. Ring­konnakohus leidis õigesti, et hagejate poolt on nõue esitatud. Vaidlus kuulub AÕSi rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt lahendamisele kohtus, kui samas sättes loetletud õigusaktide ebaõige tõlgendamise tõttu maa eraldamise õigsus vaidlustatakse. Kuna selle nõudega pole hagejatel võimalik mujale pöörduda (TsKSi § 218 p. 1, § 219), tulnuks ringkonnakohtul asi lahendada sisuliselt kohtuotsusega, sest TsKSi § 1 lg. 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtu­menetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Apellatsioonikohus jättis välja selgitamata, millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel tekkinud, ning jättis õigusliku hinnangu andmata hagejate õigusele või selle puudumi­sele. Kui kohus tuvastab, et hagejatel õigusi pole tekkinud või neid pole veel rikutud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus, lahendades asja, jättis tähelepanuta Riigikohtu otsuse seisukohad. TsKSi § 349 lg. 1 kohaselt on kassatsiooni­kohtu seisukohad seaduse tõlgen­damisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 1995. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada M. T.-le kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud 10. juu­lil 1995. a. Eesistuja L. LAARMAA Liikmed P. VAHER J. RÄTSEP