Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-95/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 6. detsembrist 1995. a. M. M.-i hagis EVEA Kommertspanga vastu tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudes — RT III, 1996, 3, 45

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. detsembril 1995. a. III-2/1-95/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 27. novembril 1995. a. M. M.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 1995. a. otsuse M. M.-i hagis EVEA Kommertspanga vastu tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudes. M. M. asus EVEA Kommertspanka tööle kassapidaja õpilasena 13. mail 1993. a. Septembri algul viidi ta üle valuutakontroll­kassasse. Seoses 430 000 USA dollari suuruses summas inkassatsioonikoti valmistamisega 30. septembril 1993. a., mis hageja poolt plommiti ja varustati lipikuga, tekkis 600 USA dollari suurune puudujääk. Raha puudujäägi põhjus jäi selgitamata. Panga juhatuse esimehe 6. oktoobri 1993. a. käskkirjaga nr. 181-k lõpetati hagejaga tööleping TLSi § 86 p. 7 alusel usalduse kaotamise tõttu. Hageja leidis, et temaga toimiti ebaõigesti. Töölepingu lõpetamise aluseks TLSi § 86 p. 7 kohaselt saab olla üksnes töötaja süüline tegu. Hageja oma süüd ei tunnistanud. Ta oli töötanud lühikest aega ega omanud kogemusi. Tal oli suur töökoormus ning ei olnud saanud väljaõpet valuutakassasse üleviimisel. Hageja palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLSi § 86 p. 7 ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning välja mõista keskmine palk töölt sunnitud puudumise aja eest. Kohtuistungil esitas hageja täiendava avalduse, milles palus TLSi § 119 lg. 1 alusel kostjalt välja mõista veel 7860 krooni, sest tööraamatu ebaõige sissekande tõttu ei suutnud ta tööd leida. Hageja leidis, et kasutamiseks kõlb­matu tööraamatu kätteandmist tuleb hinnata kui selle mitteandmist. Tööraa­matu dublikaadi sai ta kätte alles 10. veebruaril 1994. a. Linnakohus otsustas jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt TsKSi § 88 lg. 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. M. M. tööraama­tusse tehtud kannet ei vaidlustanud. Oma väidete kinnituseks, et sissekanne takistas teda tööle asumast, ei ole hageja tõendeid esitanud. Asja materjalidest nähtub, et 26. jaanuaril 1994. a. asus M. M. müüjana tööle ASi Radis kauplusse Marinelk, 10. septembril 1994. a. lõpetati temaga tööleping omal soovil. Tööraamatu dublikaat vormistati hagejale 10. veebruaril 1994. a. panga esindaja ettepanekul, mille ta võttis vastu alles 2. märtsil 1994. a. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et ta on korduvalt nõudnud tööraamatu dublikaadi väljaandmist. Kassatsioonkaebuses palub M. M. tühistada apellatsioonikohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse väidete kohaselt tuleb otsus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ei ole TsKSi § 88 lg. 1 kohaselt tõendanud asja­olusid, millele tuginevad tema nõuded. Kassaator leiab, et on oma nõudeid tõendanud kõigi reaalselt võimalike tõenditega. Kohtu väide, et hageja ei ole tööraamatusse tehtud kannet vaidlustanud, on väär. Vastustaja ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega ning leiab, et apellat­sioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 8. septembri 1995. a. otsuse tühis­tamiseks ei ole alust. M. M.-i tööraamatusse tehtud töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu sissekanne viitega töölepingu seaduse paragrahvile ei ole kooskõlas TLSi § 74 lg. 1 sätestatuga, mille kohaselt kannab tööandja töölepingu lõpetamisel töötaja tööraamatusse ainult töölepingu lõpetamise päeva. Töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab tööandja tööraamatusse töötaja nõudel. Seaduse nõuetele mittevastava sissekande tegemine ega ka tööraamatu dublikaadi väljaandmisega viivitamine ei tekita tööandjale kohustust keskmise palga maksmiseks, sest TLSi § 119 nende rikkumiste eest sellist vastutust ette ei näe. Juhindudes TsKSi § 346 p. 1 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. JÕKS Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK