Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-32/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 30. novembrist 1995. a. O. P. hagis V. P. ja R. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja kostjate vastu­hagis üürniku perekonnaliikmeks tunnistamiseks — RT III, 1996, 3, 41

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. novembril 1995. a. III-2/3-32/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, kostja V. P. osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 20. novembril 1995. a. läbi O. P. kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1994. a. otsuse O. P. hagis V. P. ja R. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja kostjate vastuhagis üürniku perekonnaliikmeks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusega jäeti muutmata Pärnu Linnakohtu 28. juuni 1994. a. otsus. Kohtuotsusega jäeti rahuldamata O. P. hagi V. P. ja R. P. vastu nende väljatõstmiseks eluruumist Pärnus Ilvese tn. 32—7 ESi § 47 lg. 1 ja 4 alusel ning rahuldati kostjate vastuhagi ja tunnistati nende õigust üürniku perekonnaliikmetena vaidlusalusele eluruumile ESi § 10 lg. 2 alusel. Kohus tuvastas, et V. P. elas alates 1982. a. jaanuarist kuni 1992. a. jaanuarini hagejaga faktilises abielus ja neil oli ühine majapidamine. V. P.-ga koos elas tema tütar R. P. Seega ei olnud kostjad mitte allüürnikud, vaid üürni­ku perekonnaliikmed. Kohtuvigade parandamise avalduses palutakse ringkonnakohtu otsus tühis­tada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Avalduse kohaselt reguleeris elamusuhteid ajavahemikus 1982. a. jaanuar — 1992. a. jaanuar EK, mille § 51 lg. 2 kohaselt oli isiku üürniku perekonnaliikmeks tunnistamise eelduseks lisaks kooselule ja ühisele majapidamisele ka sugulus üürnikuga või töövõimetuna tema ülalpidamisel olek. Kostjad ei ole hageja sugulased ega olnud töövõimetud ülalpeetavad. Kuna kooselu lõppes 1992. a. jaanuaris, siis lõppenud õigussuhtele ei saanud kohaldada 1. juulil 1992. a. jõustunud ESi § 10 lg. 2. Vastustaja V. P. peab avaldust põhjendamatuks ja märgib, et alates 1991. a. novembrist on ta pensionär ning perekondlikud suhted jätkusid hagejaga ka pärast 1992. a. jaanuari. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonna­kohus on tuvastanud poolte kooselu ja ühise majapidamise kuni 1992. a. jaa­nuarini. Elamuseadus, mille paragrahv 10 lg. 2 lubas eeltoodud kahe tingimuse olemasolul tunnistada isikut üürniku perekonnaliikmeks, jõustus 1. juulil 1992. a. elamuseaduse VI osa — «Seaduse kehtestamine ja raken­damine» — ei andnud ESi § 10 lg. 2 tagasiulatuvat jõudu. Kuna kohtu poolt tuvastati poolte kooselu ja ühine majapidamine 1992. a. jaanuarini, siis sellele õigussuhtele ei saanud kohaldada 1. juulil 1992. a. jõustunud õigusnormi. Kui poolte kooselu ja ühine majapidamine lõppes enne 1. juulit 1992. a., siis võib kostja üürniku perekonna­liikmeks tunnistada, kui kahele eelnimetatud tingimusele lisandus töövõimetuna hageja ülalpidamisel olek. ESi § 10 lg. 2 alusel võib tunnistada kostjad üürniku perekonnaliikmeks, kui kooselu ja ühine majapidamine kestsid ka 1. juulil 1992. a. Seejuures ei välista kooselu hagejaga ja ühist majapidamist tema tööle­asumine teise rajooni. Juhindudes TsKSi § 357 ja § 354 lg. 2 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1994. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse. Avaldus rahuldada. Tagastada O. P.-le 29. septembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK