Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-91/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 30. novembrist 1995. a. L. R.-i hagis M. O. vastu testamendi kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara nõudmiseks — RT III, 1996, 3, 40

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 30. novembril 1995. a. III-2/1-91/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, kassaatori M. O. ja tema esindaja vandeadvokaat Ants Kulli ning L. R.-i esindaja vandeadvokaat Sirje Musta osavõtul vaatas läbi avalikul kohtu­istungil 20. novembril 1995. a. M. O. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 1995. a. otsuse L. R.-i hagis M. O. vastu testamendi kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara nõudmiseks. 12. mail 1992. a. tegi N. O. testamendi, millega pärandas talle Tartus Kolde 7 kuuluva elamu L. R.-ile. 20. oktoobril 1992. a. tegi ta uue testamendi, millega pärandas oma vara M. O.-le. N. O. suri 11. detsembril 1992. a. Hagi­avalduses Tartu Linnakohtule palus L. R. tühistada N. O. poolt 20. oktoobril 1992. a. koostatud testamendi, sest N. O. ei saanud testamendi koostamise ajal aru oma tegudest ega suutnud neid juhtida. Samuti palus hageja tunnistada tema omandiõigust pärandvaraks olevale Kolde 7 elamule. Tartu Linnakohus rahuldas 12. septembri 1994. a. otsusega hagi ja tühistas N. O. poolt 20. oktoobril 1992. a. koostatud ja Tartu Notariaalkontoris registri nr. 1-16576 all tõestatud testamendi. Tartu Ringkonnakohus jättis M. O. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Linnakohtu 12. septembri 1994. a. otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus asjas olevatele tõenditele nende kogumis andnud õige hinnangu, tuvastades asjaolu, et N. O. oli testamendi tegemise ajal 20. oktoobril 1992. a. otsustusvõimetu. Ringkonnakohus leidis, et õige on apellandi väide, et TsKSi § 79 lg. 1 kohaselt saab otsustusvõimetu isiku tehtud tehingu vaidlustada kohtus otsus­tus­võimetu isik või tehingu teine pool. Antud juhul tuleneb L. R.-i hagemisõigus TsK § 4 lg. 1 ja TsK § 539 lg. 1 sätestatust, kuna ta on testa­mendijärgne pärija N. O. poolt 12. mail 1992. a. koostatud testamendi järgi ning on pöördunud hagiga kohtusse oma eeldatavalt rikutud õiguse, s.o. pärimis­õiguse kaitseks. Ka on põhjendatud apellandi viide sellele, et kohus on otsuses ebaõigesti kohaldanud TsÜSi § 13 sätestatut. Nimetatud säte näeb tõepoolest ette isiku teovõimetuks tunnistamise alused. Sellist nõuet kohtule esitatud ei olnud ega ole linnakohus teovõimetuks tunnistamise küsimust lahendanud ka kaevatavas kohtuotsuses. Nimetatud ebaõigsus viite osas TsÜSi § 13 sätetele ei saa aga olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna linnakohus on testamendi kehtetuks tunnistamisel õigesti lähtunud TsÜSi § 15; § 66 ja § 79 ning TsK § 539 sätetest. Kassaator M. O. palub ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaal- ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuse aluseks ei saa olla TsÜSi § 66, sest seda ei saa rakendada tehingute suhtes, mis on teostatud enne 1. sep­temb­rit 1994. a. (TsÜSi § 175). Kassaatori väitel ei saa L. R. olla antud asjas hagejaks. TsÜSi § 79 lg. 1 järgi tunnistab kohus otsustusvõimetu isiku tehingu kehtetuks selle isiku või tehingu teise poole nõudel, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. Nimetatud paragrahvis on ammendavalt määratud isikute ring, kes saavad olla hagejaks otsustusvõimetu isiku poolt teostatud tehingute kehtetuks tunnistamise asjades. Testament on ühepoolne tehing, mis põhineb ainult ühe poole tahteavaldusel. Apellatsioonikohtu poolt tõendite taasesitamise korras tunnistajate üle­kuulamiseks ja komisjonilise psühhiaatriaekspertiisi määramiseks taotluse rahuldamata jätmist tuleb antud asjas vaadelda protsessiõiguse normide olulise rikkumisena, mis tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kassaatori arvates tuleneb TsKSi § 317, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsus mõne tunnistaja või eksperdi arvamusel põhineva asjaolu osas, peab apellatsioonikohus neid tõendeid vahetult kontrollima. Kuigi tsiviiltoimiku materjalidest ei nähtu, et N. O. oleks L. R.-ile üldse kunagi testamendi koostanud — testamenti ega muid seda asjaolu kinnitavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud, leidis kohus, et L. R.-i hagemisõigus tuleneb asjaolust, et ta on testamendijärgne pärija N. O. poolt 12. mail 1992. a. koosta­tud testamendi järgi. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Põhjendatud on kassaatori väide, et otsuse tegemisel ei saanud kohus tugineda TsÜSi § 66. Viidatud paragrahv sama seaduse § 175 järgi ei kuulunud kohalda­misele enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Nimetatud asjaolu ei ole aga aluseks kohtuotsuse tühistamisele, kuna hagi rahuldamisel on kohus õigesti kohaldanud TsÜSi § 79, millele on otsuses ka viidatud. Väär on kassaatori seisukoht, et TsÜSi § 79 lg. 1 tulenevalt ei saa L. R. selles asjas olla hagejaks. TsKSi § 4 lg. 1 kohaselt on igal isikul õigus seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse pöörduda oma rikutud õiguse kaitseks. Testaator N. O. on surnud. Seetõttu saab TsÜSi § 79 lg.1 alusel testamendi kehtetuks tunnistamist nõuda isik, kes oleks pärijaks vaidlustatud testamendi puudumisel. Asjakohane ei ole kassaatori väide TsKSi § 98 ja § 317 sätestatu rikkumise kohta. TsKSi § 98 lg. 1 kohaselt on tõendite taasesitamine võimalik, kui apellat­sioonikohus seda vajalikuks peab või keegi protsessiosalistest seda nõuab ja kohus leiab, et tõendite taasesitamine omab tähtsust. Apellatsioonikohus rahul­das apellandi taotluse eksperdi osas. Tunnistajate ütluste taasesitamist kohus tarvilikuks ei pidanud ega leidnud, et nende tõendite taasesitamine tähtsust omaks. TsKSi § 98 ei ole sätestatud tingimust tõendite taasesitamise korras taotleda kordusekspertiisi määramist. Apellatsioonikohus peab TsKSi § 317 tulenevalt tunnistajate ütlusi ja eks­perdi arvamust vahetult kontrollima või märkima põhjused, miks neid tõen­deid tuleb teisiti hinnata üksnes siis, kui esimese astme kohtus mõne tunnistaja ütlus­tel või eksperdi arvamusel põhineva asjaolu osas kohtuotsust muudetakse. Apel­latsioonikohus ei ole aga esimese astme kohtu otsust neil asjaoludel muutnud. Kolleegium ei arvesta kassaatori viidet L. R.-i kasuks koostatud testamendi puudumisele toimikust, kuna selle koostamist ta varem kahtluse alla ei ole seadnud ega ole nõudnud selle kohtule esitamist. Juhindudes TsKSi § 346 p. 1 kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK