Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-79/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 14. novembrist 1995. a. R. P. süüdimõistmises KrK § 142 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. novembril 1995. a. III-1/1-79/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. P. süüdimõistmises KrK § 142 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi; A. O. süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p. 2 ja § 113 järgi ning A. S.-i õigeksmõistmises. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat Raivo Pert ja Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Pärnu Linnakohtu 18. aprilli 1995. a. otsusega tunnistati süüdi R. P. KrK § 142 lg. 2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning karistati kolmeaastase vabaduse­kaotusega poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati A. O. süüdi KrK § 142 lg. 2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabaduse­kaotusega kaks aastat ja kuus kuud poolkinnises vanglas. A. S. mõisteti süüdis­tuses KrK § 142 lg. 3 p. 1 järgi õigeks. Kohtueelsel menetlusel oli kohtualustele esitatud süüdistus KrK § 142 lg. 3 p. 1 järgi selles, et nad hakkasid esitama alates 2. jaanuarist 1995. a. ilma seadusliku aluseta põhjendamatuid nõudeid A. K. ja J. I. vastu, üheskoos ja eelneval kokkuleppel hakkasid viimastelt välja pressima raha 300 USA dollarit. R. P. ähvardas kannatanuid füüsilise vägivallaga ja nõudis iga viivitatud päeva eest viivist 50 USA dollarit, sealjuures hoiatades, et kannatanute pöördumisel politseisse nad tapetakse. 27. jaanuari 1995. a. päeval nõudsid R. P. ja A. O. kannatanutelt juba 500 USA dollarit ja 200 USA dollarit, olles eelnevalt omas­tanud väljapressimise tulemuse mõjustamiseks vastu A. K. tahet viimase teleri maksumusega 12 000 krooni ning saanud A. K.-lt varemnõutud rahast kätte 200 USA dollarit. Sama päeva õhtul kella 18 paiku sisenesid R. P., A. O. ja A. S. kolmekesi A. K. korterisse, kus küsisid päeval nõutud raha. Kuna raha kätte ei saadud, hakkasid R. P. ja A. O. J. I.-d käte ja jalgadega peksma, kus­juures R. P. kägistas kannatanut püksirihmaga. Raha saamata väljapressijad lahkusid, ähvardades kannatanuid tapmisega ja lubades kell 20.30 tagasi tulla. Kella 20.30 paiku sisenes A. K. korterisse A. S., kes nõudis sealviibinud J. I. käest raha, mille peale viimane andis talle 100 USA dollarit. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu A. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat R. Oberg, süüdimõistetu R. P. kaitsja vande­advokaat R. Pert ning apellat­sioonprotesti Pärnu linna abiprokurör T. Vaske. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995. a. otsu­sega muudeti vaidlustatud kohtuotsus. R. P. tunnistati süüdi KrK § 142 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi ning tühistati A. O. süüditunnistamine väljapressimise osas. Ta tunnistati süüdi KrK § 140 lg. 2 p. 2 järgi ja karistati 8-kuuse vabaduse­kaotusega ning süüditunnistamisel KrK § 113 järgi karistati teda rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o. 3000 krooni. KrK § 40 ja § 43 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 kuud vabadusekaotust pool­kinnises vanglas ja 3000 krooni rahatrahvi, mis kuulub täideviimisele iseseisvalt. Tallinna Ringkon­nakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995. a. otsuse peale esitas kassat­sioonkaebuse süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat R. Pert ja kassat­sioon­protesti Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber. Kirjalikud vastuväited kassatsioon­protesti peale esitas A. S.-i kaitsja vandeadvokaat P. Järve. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ei Pärnu Linnakohus ega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ole kohaldanud õigesti kriminaalseadust, mistõttu taotletakse Riigikohtult uue otsuse tegemist — R. P. süüditunnista­mist omavolis KrK § 188 järgi, karistamist arestiga ja seoses karistuse ära­kandmisega vahi alt vabastamist. Kassatsioonprotestis taotletakse Pärnu Linnakohtu 18. aprilli 1995. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 28. augusti 1995. a. otsuste tühistamist väljapressi­misega seonduvas osas ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Protestis leitakse, et kohtud on ebõigesti kohaldanud kriminaalseadust kuriteo kvalifit­seerimisel ja karistuse mõistmisel. Protesti motiivide kohaselt on 2. jaanuaril 1995. a. ja 27. jaanuaril 1995. a. grupp isikuid eelneval kokkuleppel tegutsenud ühise tahtlusega ja ühise eesmärgiga — saada kannatanutelt A. K.-lt ja J. I.-lt väljapressimise teel raha. Seetõttu tuleb R. P., A. O. ja A. S.-i poolt toime­pandud kuritegu kvalifitseerida väljapressimisena KrK § 142 lg. 2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning mõista vastavad karistused. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaat R. Perti seletuse, kes taotles tema poolt esitatud kaebus rahuldada ja Riigikohtul teha uus otsus, ning prokurör J. Naabri arva­muse, kes toetas protestis esitatut ja taotles eelnevad kohtulahendid tühistada, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt on kanna­tanute A. K. ja J. I. suhtes toimepandud kuritegu kvalifitseeritav väljapressi­misena. Otsuses märgitakse, et kuriteo kvalifitseerimine väljapressi­misena on põhjendatud ja rajaneb eeluurimisel kogutud ning kohtulikul uurimisel kont­rollitud tõenditel ning et ringkonnakohus selles osas nõustub Pärnu Linnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Samas kohtuotsuses osundatakse, et väljapressi­mine loetakse lõpuleviiduks vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üle­andmise nõudmise momendist, sõltumata sellest, kas vara, varaline õigus või muu varaline kasu süüdlasele üle anti. Lähtudes eelpoolnimetatud seisukohast on ringkonnakohus käsitlenud 2. jaanuaril 1995. a. ja 27. jaanuaril 1995. a. toimepandud tegusid erinevate kuriteoepisoodidena ja vastavalt sellele lahen­danud ka R. P., A. O. ja A. S.-i vastutuse küsimuse. Samal ajal on ringkonna­kohus otsuse motiveerivas osas väitnud, et vaatamata asjaolule, et kogu sünd­mus, s.o. raha väljapressimine kannatanutelt koosneb kolmest osast, on tege­mist ühe kindla eesmärgi saavutamiseks ühtse tahtlusega toimepandud teoga. Seega on ringkonnakohtu järeldused vastuolulised ja teineteist välistavad. Ühelt poolt väidetakse, et tegemist on erinevate kuritegudega, teisalt aga, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et väljapressimine kuriteo põhi­liigina, mis on sätestatud KrK § 142 lg. 1, on lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks. Antud juhul on ähvardus käsitatav vahendina kindla eesmärgi — võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu kättesaamiseks. Kuigi väljapressimine on lõpule viidud nõudmis­ähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast väljapressi­mise juriidilist lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Ka see faktiliselt jätkuv rünne on hõlmatud väljapressimisest ega vaja täiendavat kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi eriosa muude paragrahvide järgi. Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt väljapressimisest. Kui järgnev tegevus sisaldab endas sama kuriteo põhiliigi või enamohtliku liigi tunnuseid ja on suunatud ühe ja sama objekti vastu, kusjuures tegutsetakse ühtse tahtlusega ja eesmärk on sama — saavutada võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmine, — on tegemist jätkuva väljapressimisega. Jätkuva kuriteo alguseks on esimene tegu ühtsest jätkuvat kuritegu moodusta­vast mitmest samasugusest teost, lõpuks aga viimase teo toimepanemine. Seega saab jätkuva kuriteo puhul osa võtta kas kõigist kuriteoepisoodidest või vähe­malt kahest, nendest, mis on üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud ja sama kuriteokoos­seisu tunnustega teost. Kõiki neid tegusid, mis esinevad välja­pressi­mise koosseisuliste vastutust raskendavate asjaolu­dena — vägivald, ähvar­dus tappa või tekitada üliraske kehavigastus, vara hävitamine või rikkumine, isikult vabaduse võtmine, — ei ole õige kvalifitseerida iseseisvate kuritegudena kriminaalkoodeksi eriosa teiste paragrahvide järgi ja kuritegude konkurentsi ei esine. Kui aga väljapressimisega kaasneb sellise vara hõivamine, mis ei olnud väljapressimise eesmärgiks, on tegemist väljapressimise ja varavastase kuriteo reaalkonkurentsiga. Eristamaks väljapressimist ja omavoli, tuleb eelkõige lähtuda kuriteo objektist e. kaitstavast õigushüvest. Välja­pressimine on varavastane kuritegu ja kuri­tegelik rünne toimub eesmärgil, et võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu antakse üle isikule, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Oma­voli on aga valitsemiskorra vastu suunatud kuritegu, rünnatakse teatud valit­semiskorda, mis peaks tagama omanikule tema õiguste teostamise seaduslikul teel. Omavoli korral realiseerib omanik oma tõelise või oletatava õiguse eba­seaduslikul teel. Võttes aluseks eelnimetatud seisukohti ja kriminaalasjas tuvastatud asja­olusid, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et R. P., A. O. ja A. S.-i poolt toimepandud teod 2. jaanuarist 1995. a. kuni 27. jaanuarini 1995. a. kannata­nu­te A. K. ja J. I. suhtes kujutavad endast jätkuvat kuritegu, millest iga osavõtja vastutab vastavalt kuriteost osavõtu astmele ja iseloomule ning seetõttu kuulu­vad selles osas eelnevad kohtulahendid kriminaal­seaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 63 p. 2, § 64 p. 1 ja 3 ning § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 28. augusti 1995. a. otsus ja Pärnu Linnakohtu 18. aprilli 1995. a. otsus R. P. ja A. O. süüdimõistmises ning A. S.-i õigeksmõistmises neile eeluurimisel KrK § 142 lg. 3 p. 1 järgi inkrimineeritud tegudes. 2. Saata kriminaalasi selles osas uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada, kaitsja kassat­sioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 14. novembril 1995. a. ega kuulu edasi­kaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP