Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-87/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 23. novembrist 1995. a. L. S.-i ja A. R.-i avalduses põlvnemise tuvastamiseks — RT III, 1996, 2, 31

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. novembril 1995. a. III-2/1-87/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. novembril 1995. a. L. S.-i ja A. R.-i kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 1995. a. määruse L. S.-i ja A. R.-i avalduses põlvnemise tuvas­tamiseks. 20. veebruaril 1995. a. esitatud avalduses juriidilise tähtsusega fakti tuvas­tamiseks palusid L. S. ja A. R. tuvastada nende põlvnemise J. R.-ist (sündinud 16. märtsil 1896. a. Vana-Koiolas Põlva maakonnas ning surnud 3. septembril 1962. a. samas). Avaldus esitati PkSi § 42 ja TsKSi § 255 lg. 2 p. 1 alusel. Põlva Maakohtu 22. veebruari 1995. a. määrusega keelduti avalduse vastu­võtmisest TsKSi § 148 lg. 1 p. 1 alusel, kuna see ei kuulu kohtu pädevusse, sest põlvnemise fakti tuvastamisest ei sõltu isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 1995. a. määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Määruse motiivide kohaselt ei olnud avaldajate vanemad abielus. Avaldajate sünni ajal kehtis Balti eraseaduse § 1872, mille kohaselt ei olnud vallaslastel õigust pärida isa järel. Nad said pärimisõiguse isa järel ainult siis, kui laste ema abiellus isaga (BESi § 1873). Avaldajad vajavad pärija­tena juriidilise fakti tuvastamist J. R.-ile kuulunud talumaade tagastami­seks. Kuna avaldajate sünni ajal kehtinud BES-i järgi neil isa järgi pärimisõigust ei tekkinud, siis on õigesti keeldutud avalduse menetlusse võtmisest, sest taotle­tava juriidilise fakti tuvastamine ei too avaldajatele kaasa varalisi õigusi isale kuulunud talumaade suhtes. TsKSi § 255 kohaselt tuvastab kohus juriidilisi fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Kassatsioonkaebuses paluvad L. S. ja A. R. apellatsioonikohtu määruse tühistada. Perekonnaseaduse kohaselt tulenevad laste ja vanemate vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest ja omavahel abielus mitteolnud vane­mate lastel on samad õigused ja kohustused oma vanemate ja sugulaste suhtes, kui abielust sündinud lastelgi. PkSi § 42 näeb ette põlvnemise tuvastamist kohtu korras. BES tunnistas vaid kiriklikku abielu. Abielu oli kiriklikult vormis­tatud. Seega on kohtumäärus BES-iga vastuolus. BES ei ole käesoleval ajal rakendatav, sest põhiseadus deklareerib kõigi kodanike võrdsuse. Kohus peab rakendama Eesti seadusi. BES-i ei ole Eestis vastu võetud. Kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõigusnorme. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Põlva Vallavalitsus, et kassat­sioon­kaebuses toodud väited on põhjendatud. Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsKSi § 255 lg. 1 ja 2 kohaselt tuvastab kohus juriidilise faktina sugulus­suhteid, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. PkSi § 42 lg. 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Apellatsioonikohtu seisukoht, et maakohus keeldus õigesti avalduse vastu­võtmisest, sest avaldajate sünni ajal kehtinud BES ei võimaldanud avaldajatel isa järgi pärimist ja seetõttu ei too juriidilise fakti tuvastamine avaldajatele kaa­sa varalisi õigusi isale kuulunud talumaade suhtes, mistõttu asja lahenda­mine ei kuulu kohtu pädevusse, ei ole õige. Perekonnaseadus sätestab põlvne­mise tuvas­tamise kohtu korras. Seetõttu on väär apellatsioonikohtu protsessu­aalne seisu­koht, et põlvnemise tuvastamine ei kuulu mõnel põlvnemise tagajärjest tuleneval põhjusel kohtu pädevusse. TsKSi § 225 lg. 1 kohaselt teeb kohus sisulised otsustused kohtuotsusega. Lapse sünni ja isa surma ajal kehtinud seadused kas võimaldasid või ei võimal­danud õigussuhte tekkimist lapse ja isa vahel ning see võib olla kohtule esitatud avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise aluseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 347 p. 2 ja § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 1995. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada L. S.-ile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud 11. sep­tembril 1995. a. Rahvapanka Põlvas. Tagastada A. R.-ile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis oli tasutud 4. ok­toobril 1995. a. Ühispanka Tartus. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK