Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-86/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 23. novembrist 1995. a. I. T. hagis R. E. vastu pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara nõudmiseks — RT III, 1996, 2, 29

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. novembril 1995. a. III-2/1-86/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, I. T. ja tema esindaja vandeadvokaat K. Lille osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. novembril 1995. a. I. T. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 1995. a. otsuse I. T. hagis R. E. vastu pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnis­tamiseks ja pärandvara nõudmiseks. Valga Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt tappis V. E. 13. jaanuaril 1994. a. oma abikaasa M. E., kes oli hageja õde. Seejärel lõpetas V. E. oma elu enesetapuga. Hageja esitas avalduse notarile seadusjärgse pärijana M. E. pärand­vara vastuvõtmiseks, samalaadse avalduse oli esitanud V. E. pärijana (poeg) kostja. Notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse kostjale, leides, et V. E. suri hiljem kui tema abikaasa M. E. Hageja leidis, et vastavalt TsK § 535 lg. 1 sätetele ei saanud V. E. olla oma abikaasa pärijaks, kuna tema oma õigusvastase käitumisega põhjustas M. E. surma. Tuginedes TsK § 535 lg. 1 ja § 536 lg. 1 p. 2 sätetele taotles hageja kostjale välja antud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamist ja kostjalt M. E.-le kuulunud hoiuse väljamõistmist tema kasuks. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et V. E. süü abikaasa tapmises ei ole kohtu poolt kindlaks tehtud, seega on notar pärimisõiguse tunnistuse välja andnud seaduslikult. Enamuse varast olid V. E. ja M. E. soetanud abielulise kooselu kestel, samuti olid nad oluliselt parandanud M. E.-le kuulunud talu olukorda ning tegemist on seega ühisvaraga, millest pool peaks kuuluma V. E. pärijale. Valga Maakohus rahuldas 28. septembri 1994. a. otsusega hagi osaliselt, tunnistades TsK § 535 alusel Valga notari poolt 15. juulil 1994. a. R. E.-le välja antud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks ning mõistis kostjalt välja kohtukulu 540 krooni hageja kasuks. Ringkonnakohus tühistas Valga Maakohtu 28. septembri 1994. a. otsuse osaliselt 15. juulil 1994. a. välja antud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnis­tamise osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonna­kohus tegi selles osas uue otsuse, millega jättis I. T. hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastavalt TsK § 535 lg. 1 õigus pärida ei seaduse ega testamendi järgi kodanikul, kes oma seaduse­vastaste tegudega, mis olid suunatud pärandaja või mõne pärija või testamendis väljendatud pärandaja viimase tahte teostamise vastu, soodustasid endi kutsu­mist pärimisele, kui see on kohtu korras kinnitamist leidnud. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud TsK sätted kuuluvad kohaldamisele isiku pärimisõigusest ilma jätmise alusena üksnes juhul, kui pärija poolt päran­daja vastu sooritatud, kriminaalkorras karistatav tegu on tõendamist leidnud kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega. Asjaolu, et KrMK § 5 lg. 1 p. 8 sätted näevad ette kriminaalasjas menetluse lõpetamise isiku (kahtlustatava, süüdis­tatava) surma korral, ei anna alust eeltoodust tulenevalt käsitleda eeluurimise või juurdluse staadiumis tehtud määrust samaväärsena kohtu­otsusega. Kuna V. E. süüd M. E. tahtlikus tapmises kohtuotsusega kriminaal­asjas kindlaks tehtud ei ole, pole tõendatud V. E. poolt TsK § 535 lg. 1 sätestatud seaduse­vastase teo toimepanek ning puudub alus notari poolt R. E. nimele välja antud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. I. T. palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu 30. juuni 1995. a. otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et TsK § 535 lg. 1 kuulub kohaldamisele isiku pärimisõigusest ilma jätmise alusena üksnes juhul, kui pärija poolt pärandaja vastu sooritatud, kriminaalkorras karistatav tegu on tõendamist leidnud krimi­naalasjas tehtud kohtuotsusega. Kuna V. E. süüd oma abikaasa tapmises ei ole võimalik kindlaks teha kohtuotsusega kriminaalasjas, siis tuleb uurija määrus kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta lugeda samaväärseks kohtuotsusega. Vastustaja R. E. peab kaebust põhjendamatuks ning palub jätta ringkonna­kohtu otsuse muutmata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 30. juuni 1995. a. otsus tuleb vastavalt TsKSi § 347 p. 1 tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus märkis otsuses õigesti, et ebaõige on käsitleda eeluuri­mise või juurdluse staadiumis tehtud kriminaalasja lõpetamise määrust sama­väärsena kohtuotsusega. Väär on aga apellatsioonikohtu seisukoht, et V. E. seaduse­vastane tegevus abikaasa M. E. surma põhjustamises peab olema kind­laks tehtud kohtuotsusega kriminaalasjas. TsK § 535 lg. 1 tuleneb, et isiku seaduse­vastase teo, mis oli suunatud pärandaja vastu, võib kohus kindlaks teha ka tsiviilkohtumenetluses. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada I. T.-le 24. juulil 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK